Läbi aastate olen ma näinud väga erinevaid ning omapäraste lähenemistega filme. Võttes arvesse mu kriitilise suhtumise, olen jõudnud olukorda, kus sõelale jäävad vaid harva üksikud ekraniseeringud, mis mind üllatada suudavad. Positiivses mõttes. Sest suurem osa jätab mind kas külmaks või tõuseb esile segu negatiivsest suhtumisest ja pettumisest. Hästi, keskmine film kestab 1,5 kuni 2 tundi. Olles jõudnud viimase kaadrini toimub su peas kiire analüüs ja sa annad sellele hinnangu. Kas tegu oli aja raiskamisega või tunned, et see avas su silmaringi ning õpetas midagi uut. Muusika puhul käib sama protsess veel kiiremini. Raamatutega mõned tunnid või päevad. Nende kõigi ühine joon on see, et sa tead, mil oled jõudnud lõppu ja sul on tekkinud arusaam sisust. Millal leiab aset sarnane hetk sinu elus? Vaadates tagasi erinevatele sündmustele on alati natuke liiga mitu võimalust, kuhu tõmmata joon ja öelda, et siit algas uus lehekülg. Elu ei ole film, mille puhul sa tead kuidas asi lõppes. Siin ei saa harilikult öelda, et alates mingist punktist oli kõik teisiti. Oletame, et minu paari aasta tagusest elust tehti film - kui minu praegune elu tüürib nt samas suunas, mis emotsioonid tekivad vaatajal? Kas ta tõuseb püsti ja ütleb, et ta on seda juba näinud või jääb istuma ning uurib, mis on teisiti. Ehk teema alguse juurde naastes - kas ma olen saanud üldse öelda, et paar aastat tagasi oli mingi hetk, mil ma muutusin? Sain ma öelda, et sõjavägi muutis mind? On mul õigus väita, et keegi on mõjutanud mind? Juhul kui ma peaksin uuesti sarnasele ringile minema, siis ei ole minu elus ja ühtegi lehekülge olnud?
***
natuke klassikalist muusikat. "Handel - Lascia Ch'io Pianga"
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar