sõjasangarid

kaks venda naasesid Afgaanist. Mõlemad olid näinud oma kaaslasi langemas või viga saamas. Ei olnud ka nemad puhta nahaga pääsenud, aga koju tulid mõlemad omal jalal. Lähedased tulid neile lennujaama vastu ja tervitasid neid soojalt, mõned tuttavad saatsid sõnumi või helistasid niisama ja ülejäänud piirdusid uudisnupu lugemisega ajalehes. Oli ühtmoodi kerge ja raske tagasi olla kohas, mida nad nimetasid oma koduks. Möödus kuu või enam. Juhtusin mõlemaga väikse vahega kokku. Noorem ja reipam vend oli heas tujus, jutustas ladusalt ning värvikalt kõigest toimunust ja teatas kõige lõpuks, et naaseb missioonile järgmisel võimalusel. Vaatamata raskustele oli tegu rahaliselt kasuliku projektiga. Nagu mainitud, kohtusin ma järgmisel päeval ka vanema vennaga. Väsinud, sõnaaher, samas jätkuvalt omamoodi stoiline ning pea siiski püsti. Ta rääkis südamelt nii mõnegi keerulise loo ja teatas kõige lõpuks, et naaseb järgmisel aastal Afgaani. Oli ju rahale vaatamata tegu ülla ning õpetliku projektiga. Ma ei öelnud midagi ja kuna järgmine kohtumine oli peale surumas, soovisin talle edu ning lubasime peagi taas kokku saada. Möödus aasta. Sain taas mõlema vennaga kokku, aga erinevalt eelmisest korrast, mõlemaga korraga. Nad ei olnud küll kaksikud, aga nägid uskumatult sarnased välja. Asi ei olnud ainult kiilakas peas, vaid kogu nende olekus. Peale teistkordset Afganistaanis käiku olid nad muutunud. Rääkisid ühtmoodi, naersid sarnaselt ning olid kõiges muus üksteise koopiad. Ma ei ole kindel kas nad ise sellest aru said, sest nöökisid nad ikka teineteise kallal nagu oleks üks jätkuvalt liiga avatud või teine liialt vaikne. Kumbki vend ei maininud terve kohtumise ajal raha ega missiooni üllust või õpetlikust.

***

pange küünlad põlema ja hea muusika mängima. Heitke pikali ja nautige hetke.