Viha ei vähenda meie nälga ja janu
ülesandeks lihtsalt tal luua illusioone
Viha on midagi mis võtab meilt valu
jätkuvalt täita ta suudab me soove
On vähe asju, mida ma kardan, aga üheks neist on olukorrad, mil M on endast väljas. Arvestades kui rahulik ja vaoshoitud ta alati on, siis on teda vihasena näha väga harjumatu ja selle võrra ka hirmutavam. Nii palju kui mul on õnnestunud temaga neil teemadel rääkida, siis tean, et noorena oli tal tavaks ennast füüsiliselt välja elada. Ma ei pea antud juhul silmas mitte ainult trennides rassimist, vaid reaalselt enda välja elamist kellegi või millegi peal. Mõned aastad tagasi suutis ta ennast enam ohjeldama hakata ning ma pole kordagi näinud või kuulnud, et ta oleks vanade kommete kohaselt oma viha välja elanud. Esialgu tundsin ma sellest suurt rõõmu, aga...
Siiski eksin: oli üks kord u 1,5 a tagasi mil ta vihasena oma toa oli teistpidi keeranud. See tegi mind murelikuks, sest kartsin, et vanad kombed on tagasi. Rääkisime temaga sel teemal ja seni ajani polnud seda enam kordunud. Aga olles temaga nii kaua töötanud, siis teadsin, et midagi on tulemas. Justkui suvine päev, mil järsku jääb kõik vaikseks ja linnud lendavad madalalt. Ma ei oska küll mõtteid lugeda, aga tema pea oli tume. Silmad otsimas süüdlast ja keha kergelt värisemas adrenaliinist, mis teda toitis ning jalul hoidis. M'iga töötamine võttis mult üha enam energiat ning avastasin and aina tihedamini lugemas päevi ja kuid, mil saaksin tema projektiga ühele poole. Tal oli õigus ja kindlasti ka põhjust selline olla, aga keegi ei julgenud tema poole pöörduda ja küsida: miks? Lõpuks end kogudes ja vastavat küsimust võimalikult pehmelt esitades tundsin, kuidas suvisest taevast asus maa suunas teele esimene vih(m)apiisk...
***
Pearl Jam - Love, Reign O'er Me
Hillsong United - Shout Unto God
30 Seconds To Mars - The Kill
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar