Kukkuda kõrgele

Viimased tunnid olen naeratanud iga hetk, mil avasin silmad ja nägin, et olen oma voodis. Padi on ideaalselt suur ja tekk mõnusalt soe. Seierid liiguvad kellal õige kiirusega ning hääled ei kumise enam mu ümber. Sulen silmad.

Olen jälle ajas tagasi. Mäletan end hirmunult sõnumit saatmas ainsale inglile, kes mind aidata suudaks, sest kardan oma elu pärast. Soov helistada tundus mõttetu, sest selles linnas pole kedagi, kes mind saaks kaitsta. Sõnumile pole vastust tulnud ning ma jätkan põgenemist tundmatus suunas. Oma mõtteis olen ma äkki raamatukogu juures ja loodan, et siin lähedal elav tuttav ingli sarnane olevus võtaks mind oma tiiva alla. Tegelikult olen ma terve aeg liigelnud pigem suunaga põrgu poole. Samas mõtted, mis pole pilvede kõrgusel loodud, vaid pärinevad sama madalalt pinnalt, millel sammuvad mu jalad, suunavad mind tegelikult turvalisuse poole. Vähemalt ma usun siiralt sellesse. Minust jookseb mööda sõber. Esimene viiv, mil aeg käib normaalse kiirusega, olles tempokam kui mu viimased tund aega kokku. Hüüan ta nime. Ta pöörab mu poole, tunneb muret minu pärast, aga mu jalad ei allu enam mulle. Kõnnin tema liialt suurtes jalajälgedes tagasi põrgu suunas. See tundub kõige parem idee tol hetkel, kuigi pisike osa minus loodab, et mu telefon heliseks. Et sealt kostuks murelik hääl, kes paluks mul maanduda ja lõpetada see liialt mürarikas kumisev reis mitte millegi suunas. Avan voodis silmad ja fikseerin enda olukorra. Kõik tundub korras ja hingan kergendatult. Sulen jälle silmad ja mu ümber avaneb taas põrgu. Teistkordselt. Ma jalutan sihitult ringi ja tunnen kuidas kuumus tahab mu kurgu kuivaks jätta. Müün oma hinge, et saada mahla. Järgneva mõne tunni jooksul järgneb sellele veel paar liitrit manustatud mahla. Põrgus ei ole ingleid. Ja mu telefon on ikka vait. Samas juhtub jätkuvalt mu ümber asju. millest ma aru ei saa. Ootamatult leian ma näiteks väljapääsu maapinnale. Voodis end keerutades ei ole ma higine või haiglane. Ma olen lihtsalt hirmul. Kõrgele kukkumisest on möödas juba 5 tundi, aga miski pole muutunud. Hääled tahavad mind justkui tappa. Madalatel sagedustel väristavad nad mu trummikilesid ning heli tugevust tõstes tahan ma põgeneda oma voodisse. Mu voodi kõrval on otsa lõppenud kõik mahlad, aga janu kestab. Põrgu kuumus pole mind maha jätnud, kuigi mu keha väriseb külmas. Palun anuvalt oma telefoni. Kuhu mu ingel jääb? 12 tundi on möödunud ning ma istun külmununa oma toas. Sõnumi või kõne heli pole jätkuvalt kostunud mu kõrvu ning ma veendun, et pean kõiges selles üksi hakkama saama. Hingan karget õhku enda ümber ja üritan mõista, miks inglid minust loobunud on. Kõrvus kumisevad ainsa asjana veel 2 öist lauset. Üks ütleb, et mu lennuk oli üle pritsitud palju kangema lennukiga ja teine teatab kavalal muigel, et tahaks täna tolmuküpsised valmistada. Tunnen kuidas mu käed on veel külmemad ja üritan mõtteid mujale viia. Ja mul meenub kuidas ma 12 tundi tagasi nii kõrgele sain. Ah selline ongi siis elu kuulsate ja edukate maailmas. Oi kui õnnelik olin ma tol hetkel, kui ma sellesse sisenesin. Tahtsin kaaspiloodile öelda, et mul on talle head materjali, millest veel paremaid laule kirjutada, aga enne seda suutsin ma kukkuda liiga kõrgele. Kui selline on kuulsuse, edukuse ja rambivalguse all elatava elu tegelik külg, siis eelistan ma oma ingliga lihtsalt vaikselt vanaks saada. Aga telefon on ikka vait. Ja juba on valmis uus lennuk, mille kohta homsed lehed kirjutavad, kuidas läinud ööl kukkus keegi jälle liiga kõrgele.

***

The Prodigy - Breathe
Crossfire - Hydra