Eile öösel jäid mind piinama 4 rida, mida hirmsasti tahtsin avaldada. Ei suutnud neid piisavalt hästi uputada oma teksti ja otsustasin nad jätta hulpima oma musta materjali keskele. Tunnike tagasi võtsin üksikud read uuesti pardale ja otsustasin neile sissejuhatuseks kirjutada veel 4 rida. Kokku kaheksa rida, mis suudavad luua ühe tervikliku idee, aga ometi jääb midagi justkui ütlemata:
Mind kummitavad luuleread
mis tulnud mõtteist, sinust.
Ei ütle, read on halvad/head
nad siin detsembri vilust.
Ei leidnud luulet ma niisama
sul muljet tahtsin avaldada.
Vist tahtsin olla keegi teine
kuid nüüd oled mulle eilne.
Mul on viimasel ajal veidi raskusi tekstide kirjutamisega. Millegi pärast on lihtsam kirjutada midagi luulevormis, kui läbi mõelda sisu ja tegelased ning nad kõik ühte juttu vorpida. Antud luuletuse puhul oli mul välja mõeldud ka väike jutt, mida ma ei suutnudki lõpetada, aga võite võrrelda, kumb on huvitavam lugeda või kaasa mõelda:
Peale veekeetja purunemist muutus tee joomine sekretärile keerukaks. Kuuma vett oli vaja nüüd valmistada kontori ebamugava kööginurga väikesel elektripliidil ja selle kuumenemine ning omakorda vee keema minek võtsid orienteeruvalt aega ligi 10 minutit. Sahtlis olnud teepakikeste hulk vähenes märgatavalt aeglasemas tempos, kui ta oli seda varem teinud ning termosel olid tekkinud hoopis teised ülesanded. Kui veekeetja oli veel terve, oli sekretäril tavaks olnud termosega õues jalutamas käia ning ühes mõne töökaaslasega külmal pargipingil istudes kuuma jooki nautida. Jõulupuhkus ja aastavahetus jätsid mõned nädalad tagasi kontori pikemaks ajaks üksi ja nii oligi tekkinud olukord, kus uuel aastal tööle naastes oli selgunud tõde, et keetja oli esitanud lahkumisavalduse. Räägitakse, et see oli tema kättemaks kontorile, sest liiga harva avaldati talle avalikult tänu. Seega tekkis uue aasta esimeste nädalatega olukord, kus termos ei käinud enam sekretäri ja ta kaaslastega jalutamas. Kõik oma päevad veetis ta kirjutuslaual, kus ootas päeva ainsat hetke, mil teed valmistati suuremas koguses ning tema ülesandeks oli seda hoida mõni tund enda soojas kehas kuni ta pidi selle käsu peale loovutama. Termos oli kurb, sest jalutuskäigud olid eelmisel kuul olnud midagi, mis olid talle näidanud elu värskema pilguga, kui seda oli võimaldanud senine kontoris kasutuna seismine. Aga sekretär tundus olevat õnnelik.
***
Creedence Clearwater Revival - Have you ever seen the rain?
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar