Mõeldes tagasi tollele ajale meenub vaid, et algav päev ei erinenud millegi poolest eelmistest. Päike tõusis kevadele omaselt ikka kerge linnulaulu saatel ning värskendava roheluse keskel oli tunda inimeste süüdimatuid mõtteid ja energiat. Lõuna ajal läks naljakal kombel taas taevas mõneks tunniks pilve ning mõni üksik jalutaja oskas seda ka tähele panna. Õhtu oli suviselt sume. Päikese loojangu ajal oli kuulda vaid kedagi omaette midagi lugemas, justkui see päev oleks talle nii meeletult erinev või erilisem olnud võrreldes möödunutega:
Uputades tasapisi kõiki neid mõtteid
harva me küsime endalt: miks nii
Hiljem siis ehmudes, mil põlved on nõtked
meenuvad hetked, kui meil kõik oli siin
Tundmatu tegelane oli oma otsuse teinud. Mitu aastat oli ta selle mõttega mänginud ja paar korda ka kogemata vales hetkes sellest teada andnud, aga nüüd oli otsustav punkt lähedal. Ta tundis ennast nagu maailma päästev superkangelane, kes ainsana teab kuidas peatada kõikide kurjuste juur. Vaimusilmas oli seda viimast küll veidi raske ette kujutada ja see ajas ta salajas naerma, aga kuna nii olulise teema puhul tundus huumor kohatu, manas ta oma näole uuesti surmtõsise pilgu ja asus kõike jälle läbi mõtlema... Ta ei hoolinud kaotusest, mis tundus liigagi reaalne ning teda jätsid külmaks kõik jutud ja arvamused, mis juba selle mõtte valjemini välja ütlemise peale oleks koheselt endale tähelepanu tõmmanud. Ei olnud just palju võimalusi kuidas valada olematusse vormi midagi, millel puudus reaalne kuju. Seda enam tundis ta rõõmu, et oli lõpuks leidnud mooduse, mis suudab kõik jäädvustada. Aeg tiksus hetkel veel vanas tempos...
***
Jõnsi - Tornado
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar