Agent sinu seina taga

Ühes sõbraga istusid kaks tegelast tihti pisikeses toas, kuulasid muusikat ja rääkisid kõigest neid ümbritsevast. Mõlemad tundsid huvi kirjanduse vastu ning arvustasid julgelt ka nende teele sattunud kirjanduslikke palasid. Hiljuti oli nende kätte sattunud taas ühe tundmatu kirjaniku veel vähem tuntud teos ning nii istusid kaks isehakanud kriitikut ja tutvusid uue tekstiga:

"...// Kiindumus suviste maitsvate vaarikate vastu polnud kadunud. Vastupidiselt - viimastel nädalatel oli nende maitset üha tihedamini suus tunda ning see väljendus ka M'i magusas muiges, millega ta kõiki enda ümber tervitas. Väljas võis küll olla külm ja lumine talv, aga miski ei suutnud olla isuäratavam sellest punasest väikesest marjast. Vesivärviline ja tormine sügis oli viimastel kuudel söögilauale pakkunud nii mõndagi uut ja huvitavat, millest mõnes muus olukorras ei oleks M tahtnud loobuda, aga suvi oma marjapõõsaga ei tahtnud peast ja kõhust kaduda. Üks pisike vaarikas oli temas kasvama pannud põõsa, mis toitis teda märkamatult, just nagu teevad seda õhk ja armastus //..."

Nende maitsed olid ühtmoodi nii sarnased kui erinevad. Tuli ette positiivseid ja omamoodi naljakaid hinnanguid, mis oleks pärit justkui ühe inimese suust ning ootamatuid lahkarvamusi teiste subjektide puhul, kus seda oodata poleks osanud, aga vaarikate entusiasmi sõber antud juhul ei jaganud. Mõlemad tegelased hindasid loo kirjanduslikku poolt, aga sisu seisukoha pealt jäädi erinevatele seisukohtadele. See ei olnud kunagi probleemiks kuid ikka ja jälle kummitas see küsimus võõrustajat. Põhjuseid võis olla mitmeid, aga tõenäoliselt oli sõber lihtsalt mures, sest oli näinud milleni vaarikate liigsöömine viia võib ning milline sellest toibumine välja nägi. Ta oli oma nooruse kohta üldse palju näinud ning kõrva taha pannud. Samas olid seda mõlemad. Vähemalt selline mulje oli mulle kui salakuulajale ning kõvalvaatajale jäänud.

***

Raspberries - I Wanna Be With You

ehk põgeneme seitsmekümnendate õndsasse positiivsusesse