must materjal

Üritan siia kokku kirjutada nüüd kaks vestlust ja ühe mõtte. Mõlemad vestlused olid samal teemal kõnealuse mõttekäiguga. Mehed ja naised ning suhted. Kui kaks inimest kohtuvad, siis miks on nii, et mõnel juhul maanduvad inimesed kohe nö sõprade-tsooni. Ehk teineteist võetakse sõbra, usaldusalusena ja kõige muuna kui ihalus-objektina. Vabandust väljenduse pärast ja ei tasu vasakule mõelda, aga iha võib väljendada mitmeti. Igatahes taoline olukord välistab praktiliselt võimaluse millekski enamaks. Kuidas seda vältida ja kas seda üldse tasub teha? Kahe inimese puhul, kes satuvad sõprussuhtesse, kaob praktiliselt võimalus teist kohtingule kutsuda. Ehk kui A kohtab B'd siis sõpruse korral on kõik läbi. Hästi, alati jääb võimalus, et sõpruse käigus ilmneb midagi enamat ning asi hakkab siis looma. Aga kui reaalne see tegelikult on? Sõbrad ei saa üksteisele saata signaale või võnkeid. Isegi 100% aus olles peaks üks kahest olema väga julge ja riskima kogu sõprusega kui leiab, et on õige aeg avaldada oma soovi millekski enamaks kui sõpruseks. Kui paljud seda reaalselt teha julgeksid? Seega jätame kõrvale sõpruse. A ja B on kalkuleerivad noored ning väldivad liiga kiiret sõbrastumist ning usaldamist. Läheme kohtingule, õhtu on tore, aga midagi jääb puudu. Mõlemad pettuvad veidi ja peale seda on raske jätkata suhtlust nullist. Jäävad ära nii sõprus kui midagi enamat. Kolmas võimalus, et kohting läheb hästi ja sellest kõigest kasvab midagi enamat välja on väga tore. Edu. Tuleme nüüd algusesse tagasi. Parandage mind kui ma millestki valesti aru sain, aga reaalne olukord on alljärgnev. Noormees ja neiu tutvuvad ning praktiliselt mõne tunniga tuleb mõlemal valida, kuidas hakkab alljärgnev suhtlus edasi liikuma. Kas saadakse sõpradeks või üritatakse kohtingule minna jne. Seega pannakse kahe inimese suhtlus paika puhtalt esmamulje najal. And how wrong is that?

***

John Lennon - Bring On The Lucie (Freda Peeple)

Maapõueseadus

Neljapäeval sain ma proovida tõenäoliselt maailma kõige paremat mõnuainet. Kuigi tolle hetkeni olid mul välja kujunenud omad lemmikud ning eelistused, muutis see aine kogu edetabelit. Esialgu ei tahtnud ma midagi taolist proovida, sest olin sellist tüüpi ainetest ennast juba pikka aega võõrandanud. Võin eksida aga ligi kuu oli möödunud mu viimasest doosist. Seega oli esimene pauk mu organismile raske - iiveldus, peapööritus ja amneesia. 2 tundi mõjumist ning manustamise kohast minema jalutades elasin ma juba teises dimensioonis. Järgnevad 4 päeva olin ma täis energiat, positiivsust, rõõmu ja optimismi. Nägin helisid ja kuulsin värve! Kuigi ma kohati üritasin enda seisundit kontrollida, näitasid kõik märgid justkui normikohaseid tulemusi. Taoline teises olekus lendamine väljendus ka mu blogis. Terve aja jooksul vaid üks postitus, mis on senise kuu statistikat vaadates kummaline või lausa hirmutav. Tunded ja mõnu hakkasid kaduma eile õhtul. Praktiliselt ühe hetkega tabasid mind poole nädala võõrutusnähud ja värinad. Pilt läks keset tänavat mustaks ning hommikul ärkasin oma voodis. Unes olin jälle näinud õuduslugusid ning nende juhtimine oli keeruline ja väsitav nagu alati. Hetkeks olen suutnud süüa mõned kohukesed ning manustada veidi ploomimahla. Aega sisustasin mõttega, et kuidas edasi olla? Kui ühel ainel võib olla isegi nii väikeses koguses 4 päeva kestev meeletu mõju, siis on lahendusi minu silmis vaid kaks. Ma võin tunnistada enda viga, et neljapäeval üldse seda proovisin. Sellest teha omad järeldused ja alustada uut võõrutust mis on senisest veel rangem. Kokkuvõtvalt lubada endale, et ei tegele selliste ainetega enam kunagi. Ja veenduda, et see aine ei leiaks teed minuni oma ahvatleva kõla, välimuse ja mõjuga. Või teine variant? Tasapisi ning väga rahulikus tempos anda järgi oma nõrkusele. Mitte hoolida kus ma taolise sõltuvusega lõpetada võin ning salaja omakeskis seda vaikselt manustada. Keegi ei teaks, et ma olen jälle sõltuvuses, aga samas tundun nii elav. Petta kõiki inimesi, et olen imelisel kombel ümbersündinud?

***

Kirjutan üle pika aja teile jälle kolm lugu. Nagu tavaks ikka, siis on soovitav neid kuulata lugemisele taustaks. Loodan, et muusikat pole viimaselt ajal samas liiga olnud? Tean, et kõik muud soovitused filmide või huvitavate mõtete taustal on tagaplaanile jäänud. Varsti, ma luban! Lihtsalt muusikat on nii palju praegu.

King Crimson - The Court Of The Crimson King
Junior Parker - Tomorrow Never Knows
Franco Battiato - Ruby Tuesday

a*ppi!

Ta leidis mind üles. Arvasin juba, et olen peitusemängus kõige osavam ning mitte keegi ei oska mind õigest kohast otsida. Kuulsin kui ta oli mu lähedal ning üritasin võimalikult vaikselt olla. Hingasin nii rahulikult kui suutsin ja vältisin liigseid liigutusi. Just siis kui tundus, et ta kõnnib minema ja ei oska minu peidukohta pilku pöörata, tegi ta seda ootamatult. Ehmatus, kurbus, põnevus, rõõm - kõik emotsioonid segamini. Minu usk, et ma võidan peituse, löödi ühe pilguga põrmuks. Küsite, et miks ma rõõmu tundsin selle üle, et mind üles leiti? Sest ma polnud nii kaua saanud süüa ja juua ja nautida vestlusi. Hea on sirutada jalgu ja tunda värsket õhku oma ninas.

***

Sigur Rós - Saeglopur

sõrmus seisab lauasahtlis

Ma ei oska veel kirjutada kahte liini sujuvalt põimununa. Ja tegelikult peaks antud juhul olema tegu pigem filmiga, mitte kirjutisega. Aga idee seisneks selles, kuidas harilik mees, kelle taust jääks esialgu saladuseks, kohtab ühel õhtul nii oma deemonit kui inglit. Deemon kujutab endast kõike, mida peategelane kardab: Üksi olemine, uppumine, suutmatus nõrkushetki varjata ja hirm, et deemonil võiks ta üle olla kontroll. Ingel vastupidiselt toob temas esile kõik parima: Eneseusk, naeratused, hoolivus ja soov seda kõike jagada. Ekraan on jagatud kaheks ja mõlemas toimuvad sündmused paralleelselt. Ainsaks erinevuseks jääb kellaaeg, mil sündmused aset leivad. Ning filmilõpp peab jõudma olukorda, kus deemoniga kohtumine läheb sujuvalt üle ingliga kokku saamiseni ehk filmi algus teises servas. Nimetame deemoni ja ingli vastavalt esimeseks ja teiseks osaks. Esimese osa puhul on läbivaks jooneks õudusfilmidele sarnane kõle pinge. Oluline on peategelase silmade töö ja viis kuidas ta otsib märki deemoni saabumise kohta. Selle saabumisel hakkab pinge tõusma ning põhirõhk läheb üle sellele, kuidas mees suudab oma hirmu varjata ja ilma vigastusteta pääseda. Teises osas keskendume peamiselt kätele. Ingli saabumisel on kõige huvitavam näha, mida teevad tegelase käed. Kuidas ta nende abil end väljendab, kuidas ta otsib pelglikku kontakti ja kuidas tema kätest pinge väheneb, mil ta puutub ingli tiibasid ja veendub, et see kõik on päris. Kahe kohtumise vahel leiab mehes aset võitlus, aga selle sisu ei hakka ma kirjeldama. Muidu poleks põnev filmi vaadata.

***

Lifehouse - Everything
Dishwalla - Every Little Thing

neiu kellel oli unepulber

Ma olen u 20 min juba lauseid kirjutanud ja sama targalt kustutanud... Mitte miski pole piisavalt hea või õige öelda. Tegelikult toimub meeletult palju, aga see kõik taandub millekski muuks. Tean juba praegu ette, et näen lisaks harilikele unenägudele see nädal ka kaks korda õudusunenägu. Ma ei karda, aga see lihtsalt häirib. Samas tean, et see läheb üle ja silmad avades on kõik jälle natuke parem. Nüüdseks on veel 15 minutit möödunud kirjutades ja kustutades... Inglid on vist olemas. Nad ilmuvad välja, muudavad su elu kardinaalselt ja siis kaovad sama ootamatult? Ma võin ju loota, et nad tuleks ja oleks natukenegi kauem minuga, aga ju neil on siis tööd nii palju. Üritan tiivulise saadiku vastu hea olla, sest ise vist aru saamata, on ta seda minu vastu! Tule väike hingekarjane ja põgeneme oma õudusunenägude eest. Mängime üksteisele harfi ja ootame kuni üks meist kahest edasi lendab. Lisandub veel 10 min, mida veedan eelnevaid lauseid muutes, aga loobun, sest inglid pole ju lollid... Puista mulle silma seda pulbrit ja ma lähen rändan oma unenägudes. Sest unes saavad inimesed ja inglid rolle vahetada. Ning seal oskavad inimesed väljendada oma tänu. Aitäh kõige ja mitte millegi eest.

***

Koos lugude valikuga kulus veel 40 minutit...
Bush - Inflatable
John Murphy - In the house, In a heartbeat

süütuse taastamine

Lastele meeldib väga puude otsa ronida. Millest see tuleneb ja miks me vanemaks saades seda enam ei tee? Küsimuse esimese poole üle võite ise juurelda ja midagi head välja pakkuda, aga teine pool... Ronimine on justkui eneseväljendus. Kujutage ette inimest puu otsa ronimas, aga eemaldage vaimusilmas kõik oksad ja tüvi. Ja tippu jõudes ning sobilikule oksale istudes kiidate te end eduka soorituse eest ja premeerite ennast kauni vaate ja võimalusega jalgu õõtsutada. Kas Tartus on üldse puid, mis kannatavad ronimist välja ja jõuavad oma kätel hoida kahte inimest? Sest ma tahaks võtta kellegi kaasa ja ladvas olles nautida kuuma teed ning mõnusat vestlust. Ning kui ma ütlen, et meie ümber oleks kõik hingematvalt värviline ja ilus, siis ma ei pea silmas maailma. Ma mõtlen lehtedele, mis on oma värvikirevuses nii kaunid ja ainulaadsed. Las inimesed vaatavad meid imelikult, aga sisimas on nad kadedad, sest täiskasvanutena sooviksid ka nemad meie asemel olla. Nii me lihtsalt istume ja kuulame kuidas sügis sosistab meile oma suurimaid saladusi.

***

Jean Michael Jarre & Vangelis - Miami Vice

Johann och Katariina [2010 sverige] (working title)

Olles näinud elus kõike, leidus siiski midagi, mis ühe neist pimestas ja teise nähtuga hirmutas. Naine oli kaotanud oma nägemise ja mees oli ilma jäänud millestki olulisest endas. Tundide, päevade ja nädalate möödudes üritasid mõlemad oma elu edasi elada. Pime arvas end leidvat lohutust ja abi inimestest kes teda vaevu tundsid ja mees otsis kadunud tükikest kõikjalt seda tegelikult leidmata. Katariina olukord muutus üha raskemaks. Alles siis kui ta oli nägemisest lõplikult ilma jäänud, õppis ta hindama värve ja loodust enda ümber. Ta ei saanud enam joonistada, lugeda, vaadata end peeglist ja hinnata kaaslasi enda läheduses. Ainuke lahendus olid inimesed, kellega ta oli end ümbritsenud. Kuigi neil polnud alati aega, üritas ta maksimaalselt hinnata ka kõige vähemat, mis tema jaoks tehti. Mida aeg edasi, seda enam mõistis ta enda sõltuvust neist ning üha enam pidi ta usaldama nende hinnanguid kõige kohta, mis tema läheduses toimus. Mees ei üritanud kordagi naist aidata. Kuigi ta tundis iga päev soovi või lausa vajadust seda teha, oli ta ennast eemale hoidnud. Keskendudes endast kaotatud tüki leidmisele võõrandus ta vaikselt oma põhimõtetest, mis teda kõik need aastad olid juhtinud. Kõige rangemad ja julgemad endale antud lubadused vajusid kõik ükshaaval kokku. Kui doominoklots tunneb enda seljal teise klotsi puudutust, siis ta teab, et on tema kord minna. Ühel hetkel avastas mees end suitsetamas ja proovimas asju, mis olid varem olnud tema kõlbelisuse põhjaks ja viimaseks piiriks. Johann ei valetanud endale kunagi. Ta teadis, et ühel hetkel jõuab temani piir, mille järel peab ta suunda vahetama või peatuma. Mees ja naine olid mõlemad liialt uhked, et paluda teineteise abi või lasta end suunata. Nii nad siis sõitsidki mõlemad omas suunas. Üks uhkes üksinduses ja teine enesekindlas rahvasummas.

***

Moving Mountains - Ode We Will Bury Ourselves