Ahluofoobia?

Keegi ei mäleta täpselt, millal tal need sümptomid välja lõid, aga piisavalt palju oli sellest möödas küll. Näiliselt ei olnud patsiendil midagi viga, aga teatud hetkedel muutus olukord päris hulluks. Kõik oli tema enda sõnul alguse saanud ühel suvisel ööl. Hommikul ärgates oli talle eluliselt oluline pidevalt valguse käes olla. Tekkis paaniline hirm öö ja pimeduse ees. Magama minnes pidi toas kindlasti mõni tuli põlema ning ühes päikese tõusuga sai alles kergemini hingata. Samas oli ta võimeline öistel tänavatel jalutama kuni seal põlesid tänavalaternad, aga hirm pimeduse ees püsis. Esialgu oli ravi aktiivselt otsitud, aga mõne aja möödudes olid arstid sellele käega löönud. Püsivaid tulemusi polnud saavutatud ja hetkelised edasiminekud süvendasid pikemas perspektiivis tekkinud foobiat. Saatuslikul kombel oli tegu ühega neist õhtustest, kui patsient oli alkoholijoobes leidnud julgust õue minna. Seal kohtus ta noore ja entusiastliku arstiga, kellele pakkus juhtum meditsiiniliselt suurt huvi. Üsna pea sai koostatud raviplaan ning jäi üle vaid oodata. Ravi idee ei olnud midagi uut pakkuv, aga ettenähtud ravim oli senistest veidi spetsiifilisema koostisega. Nädala või kahe järel tundis patsient esimest korda, et julgeb ka niisama öösse astuda. Alates sellest hetkest hakkasid väga kiirelt ilmnema positiivsed märgid ja tundus, et haigus on täielikult taandumas. Rõõmustav oli ka tähelepanek, et isik suutis pimedust ja ööd kirjeldada ning maalida ilma, et see oleks tal varasemaid negatiivseid tunnuseid esile kutsunud. Paraku lõi ühel õhtul haigus uuesti välja. Arst oli segaduses. Esialgu kaheldi, et apteeker oli kogemata andnud mõne sarnase ja soodsama ravimi, mille koostis võis veidi varieeruda või erineda. Peale konsultatsioone kõigi osapooltega tuli sellest võimalusest siiski taganeda. Teine võimalus oli, et kehas oli tekkinud olukord, kus organism üritas ravimit välja suruda või selle vastu võidelda. Kuna näidud seda ei kinnitanud, ei saadud ka selle juurde püsima jääda. Kolmas võimalus oli, et ravim mõjuski vaid teatud hetkeni ja ta ise ei suuda või taha enam organismile taolist mõju edasi avaldada. Neljanda variandina sai mainitud lihtsalt hetkelist peiteperioodi või kehapoolset murdepunkti, mis võis tekitada mulje, et ravi ei mõju, aga tegelikult on lahendus kohe kohe lõplikult saavutatav. Viies lahendus pakkus arstile kõige nukrama versiooni. Seda ei saanud isegi lahenduseks pidada, vaid pigem oleks pidanud arst lihtsalt tunnistama, et see haigus ongi ravimatu ja isegi tema ei suuda selles olukorras pööret tuua. Kõik need mõtted ja võimalikud vastused kummitasid arsti pikalt. Homme pidi ta patsiendiga kohtuma ja raske oli mitte osata talle vastata. Ta sulges silmad ja nägi und...

***

Death Cab For Cutie - I Will Follow You Into The Dark

kiri sinna kus ööd on pikad

Kallis Jõuluvana! Ma ei ole sulle juba mitu aastat kirjutanud. Põhjuseid on mitmeid, aga tõenäoliselt oled sa läbi päkapikkude kõigega kursis. See aasta olen aga sunnitud sule kätte võtma ja sulle seda kirja kirjutama. Tõenäoliselt oled juba märganud, aga üks sinu punase mütsiga luurajatest on juba mõnda aega kadunud. Pean oluliseks sulle teada anda, et mul õnnestus ta kätte saada ja enda juurde jätta! Toidan ja lõbustan teda nii palju kui julgen ning ta ei tundu ka väge õnnetu selle üle, et peab minuga aega veetma. Tahtsin seega paluda, et äkki võin ma see aasta enda kingi asemel hoopis päkapiku endale jätta? Kuna ma pole vist nii hea laps olnud kui mõni teine päkapikk eeldaks, võiks seda näha justkui ülla missioonina! Isiklik punamüts, kes veedaks minuga pikalt aega koos ja suudab mind äkki muuta nii heaks lapseks, et kõik päkapikud rahul oleks? Kuna austan sind väga kõrgelt, siis olen valmis oma väikse seltsilise ka vabastama, et ta saaks ise otsustada või sinuga kõik läbi rääkida. Ei oota vastust sellele kirjale, aga pisike luuraja võiks mulle teada anda, millised on tema mõtted sel teemal. Tervita minu poolt ka jõulumemme!

***

Tõnis Mägi - Öö valge on õnn

Kökonaneomeetria

Mulle on alati meeldinud süüa teha ja ma isegi ei varja seda. Eriliseks nõrkuseks on kõik soolased söögid ning magustoidud on mu silmis alati tagaplaanile jäänud. Täna jäin mõtlema oma maitse-eelistuste üle. Võtame 2 erinevat näidet: Esimesel juhul näed pikalt vaeva õhukeste paprika ja teiste komponentide viilude valmistamisel. Krevetid tuleb samuti väga väikseks teha, et nad annaks vaid maitsele lisa, mitte ei domineeriks ülejäänu suhtes. Kui see kõik on valmis tuleb kogu sellele segule, kus lisaks eelmainitule võid leida paljusid teisigi juurvilju, lisada paar muna mis on ilusti ühtlaseks massiks klopsitud. Väikest lusikat kasutades tõstad sa sobiliku koguse riisipaberile ning rullid kõik selle kokku. Unustasin lehekese niisutamise! Riisipaberi voltimine eeldab, et ta on korralikult märg. Igatahes peale vajalikke voltimisi ja liigutusi on toore rull valmis rasva uputamiseks. 6 minutit õlis pöörlemist tagab lõpuks erutatud tõste pannilt või fritüürist taldrikule ning veidikese jahtumise järel on ideaalne eelroog valmis. Unusta kõik need kalorid, mis sulle juba homme tuska tekitavad. Naudi parem suurepärast maitset! Teine variant on mõnda lihtsat klassikalist pastat teha. Ma ei pea silmas bolognese't, vaid pigem mõnda tõesti häbiväärselt kerget pesto või tuunikalaga valmistatud suutäit. Teate ju enda kogemusest, et kui pole aega tegeleda tähelepanu nõudvate komponentidega, aga samas tahate midagi head, siis kuidas te lähete klassikaliselt lihtsalt, aga suurepärast vastupanu teed! 8 minutit pasta keetmist. Mõnusa al dente sisse segad ühe kahest eelmainitud komponendist ning näiteks tükeldad sisse veel veidi kirsstomateid! Nii kiirelt õnnestub sul valmistada suurepärane suutäis. On põhjust tunda enda üle uhkust. Eks mõlemal juhul tuleb alati kasutada ka maitseaineid, aga see on ju iseenesest mõistetav. Söömine. Tegevus mida jumalad naudivad võrdselt inimestega. Lihtsalt millal kumba eelistada? Ja millist vastupanu teed minna?

***

Tõnis Mägi - Taevalikud sõnumid

kaka ja kevad algajatele

Vana pakendatud piparkook oli juba mitu nädalat vee all peidus olnud. See pakkus talle ideaalset kaitset, sest need üksikud loomad ja linnud kes teda jahtisid, kartsid vett ning tal endal avanes üllatavalt hea vaade tiigile ja selle ümbruskonnale. Paraku ei olnud suures lombis istumine kõige meeldivam tegevus ning öösiti salaja pistis ta pea vahel ikka värske õhu kätte. Kui hästi seal kõik lõhnas ja tundus. Kahju, et hirmul nii suured silmad olid ja julgusest jäi puudu, et omale väike jalutuskäik lubada piki kallast. Mitu päeva oli ta endas jõudu kogunud ja mõni hetk tagasi tegi ta midagi ootamatut. Esimesena märkas muutust suur lokkis lammas, kes juhtis tähelepanu jalajälgedele, mis esialgu pikalt vee ja maa piiril looklesid ning lõpuks otsustavalt laane poole suundusid. Möödus vaid mõni hetk ja pisike, aga enda mõõtmete kohta siiski natuke paks tuvi taeva alt teadis siristada, kuidas piparkook just ennast pakendist lahti riietas. Järgmisel hetkel oli terve rebaste perekond mööda metsa ja põldu jooksmas, sest mõnus lõhn oli neid liikvele ajanud. Aga esimesena sai piparkoogi kätte hoopis väike tüdruk, kes oli koos vanaemaga tulnud kevadist metsa imetlema. Ta vaatas tegelast pikka aega ja lõpuks jõudis järeldusele, et mehike on vaja koju viia. Oli ta ju terve talve enda lemmikut piparkooki alles hoidnud ning mis sai veel suurepärasem olla, kui võimalus nad omavahel tuttavaks teha. Plika hüppas oma suurepärase mõtte lainel veel kaua kaua kuni ta lõpuks väsis ja uinus. Ärgates selgus, et vanaema oli ta juba koju viinud ning piparkoogi mehikesest polnud jälgegi. Seda suurem oli üllatus leida ta oma lemmiku piparkoogi juurest. Tundus nagu nad oleks varem juba tuttavad olnud. Tüdruk istus pikalt ja imetles noorte küpsetiste omavahelist suhtlust. Kui tore oli näha, kuidas mõlema glasuur muutus aina erksamaks ja ahvatlevamaks! Ja piparkoogid olid õnnelikud.

***

Alexi Murdoch - All My Days

alustada algusest

Ta ei eksinud ära, aga lihtsalt kadus. Jättis maha oma vastuolulise mineviku ning võttis kaasa ainsa asja, mis talle korda läks. Pisikese joonistuse, mille tagaküljel oli küsimus: "kumb sina tahad olla? Täpiline või triibuline?" Ta kõndis üle välja metsa poole ja põllul paistsid mõnda aega veel lumised jäljed. Peagi kadusid need tuisu sisse ühes kõige muuga.

***

Martin Todsharow - Desert Flower

mehed on mehed ei ole mehed

Nii varjatud on need asjad, mis meestele korda lähevad ja haiget teevad.

Mehed ei nuta, aga ometi teevad nad seda salaja, ilma et keegi teada saaks. Nad ei nuuksu, aga kui hetk on õige siis nad lihtsalt naudivad seda kergendust kuidas pisarad voolavad piki põski alla. Jõuavad lõuani, peatuvad hetkeks ja alustavad siis tormilist kiirendust mööda kaela teadmatuse suunas. Ja rohkem neid ei nähta. Seal kus algab särk ning lõppeb katmata keha on ala, kus raskused muutuvad kergemaks ja hingamine muutub jälle kübekese võrra kergemaks. Seal piiril kaovad pisarad nagu vihmapiisad kuivanud põllul.

Mis suudab meestes taolisi emotsioone esile tuua? Armastus. ja Ema. aga miski ei lähe rohkem hinge kui pojale tema lihane isa. Sünnist saati pead sa end tema ees tõestama, võitlema tunnustuse nimel, ületama tema saavutused ja näitama, et võid uhkusega kanda ta perekonnanime. Kõik need aastad on su kõige suurem hirm tema ees mitte hakkama saada. Ja alles siis kui te mõlemad olete piisavalt vanad, õpite te teineteisele oma tundeid välja näitama. Kui rumalad on mehed oma arusaamades ja pildikestes. Nimetate ennast meheks isegi kui te seda ei ole.

***

Le scaphandre et le papillon

Maailma äärel seinaga serval

Inspiratsiooni ammendamine ja/või ootamine on tüütu tegevus. Sa istud tundide kaupa arvuti taga, loed artikleid, vaatad filme, kuulad muusikat ja kirjutad inimestele. Seinakellal on patareid tühjad, aga see ei takista sul sellele pidevalt pilku viskamast. Väljas hämardub ning üritad kõigele läheneda teise külje pealt. Mõtled inimestele kellega sa oled viimased õhtud aega veetnud. Manad üle pika aja oma näole naeratuse. Meenutad eelnevate päevade menüüd. Mida söönud oled, kuidas seda valmistanud või kelle seltskonnas nautinud. Naeratad uuesti. Muigad veel kolmas kord, sest see on natuke naljakas kui harva sa seda viimasel ajal teed. Üritad nendel teemadel kirjutada... Söögile mõeldes tahad kirjutada sellest kuidas sa küpsiseid valmistasid, aga see on täiesti kasutu informatsioon ning seda pole mitte millegagi siduda. Vaatasid arvutist Dorian Gray'd ja tahad kirjutada tema rumalusest. Asju saab ju nautida ka vananedes ning see omakorda loob meile võimaluse nautida hoopis uusi asju. Lisaks välimuse olulisus ja kui lapsik on selle järgi oma soove seada? Aga tekst ei tule voolav ja sa oled sunnitud kustutama kogu teksti, mis pika punnitamise peale oli sõrmedest läbi klaviatuuri välja imetud. Lõpuks jõuad järeldusele kui lapsik on olnud su kunagine soov päris enda raamat kirjutada. Otsustad viha ajel enam mitte kirjutada. Ja siis meenub sulle see romantiline idee kuhu sa oma tekstidega kunagi jõuda tahtsid...

Remark(?): [Saad kinnituse, et ka sina oled kunagi rumal ja noor olnud]

Miks kirjutada moodsat muinasjuttu printsist ja vaesest talutüdrukust? 3 põrsakest on Hundi elust kõik kadunud. Narcissus on vanaks jäänud ja lilli on ta pelgama hakanud. Epliku "Sinu Jälg" on võõrandunud 3Peast. Bussid küll sõidavad veel, aga sa oled kaotanud igasuguse lootuse saada õige numbri peale ja ükskord ometi kohale jõuda. Olukord Riigis ei meenuta isegi riiki enam. Tsjort Bog on kõige nõmedam nimi, mille sa kunagi mõnele tegelasele andnud oled ja vajud vaikselt nördimusse. Mitu aastat kirjutamist on ainsa asjana sulle õpetanud, et on olemas nähtus mida saab nimetada Igaveseks armastuseks. Defineerin: kirjeldamatu kirg kellegi või millegi vastu, mida sa oled valmis tegema kuni sul elu sees on. Puudub vajadus midagi vastu saada ning ajaliselt on tegu püsiva nähtusega. Võimatu määratleda kas tegu on positiivse või negatiivse diagnoosiga. Võib viia mõistuse kaotuseni ja arusaamatute väljunditeni. Ainsad paranemise märgid on ilmnenud eesmärgi täitumisel. Mõtled Igavesele armastusele ja kirjutad hambad ristis teksti lõpuni.

***

Kognito - Tuhandeis Tubades