imepärane asi

Juba paar päeva hõljub linna kohal suur kollane kera. Keegi ei tea päris kindalt mis see on, aga millegi tõttu on inimesed rõõmsamad ja avatumad. Ainuke mure on, et ta kahandab meie väärtuslike lumevarusid. Samas kui see kummaline keha toobki endaga alati kaasa sellised positiivsuse lained, olen nõus rahulikuma südamega leppima, et valget resurssi meil mõni aeg ei ole. Ma ei tea kas see kera on ka teiste linnade ja maade kohal, aga mulle meeldib kuidas inimesed kerkivad kõikjalt taas esile. Mul on vedanud.

***

minge kellegagi jalutama või niisama kuhugi istuma

sõjasangarid

kaks venda naasesid Afgaanist. Mõlemad olid näinud oma kaaslasi langemas või viga saamas. Ei olnud ka nemad puhta nahaga pääsenud, aga koju tulid mõlemad omal jalal. Lähedased tulid neile lennujaama vastu ja tervitasid neid soojalt, mõned tuttavad saatsid sõnumi või helistasid niisama ja ülejäänud piirdusid uudisnupu lugemisega ajalehes. Oli ühtmoodi kerge ja raske tagasi olla kohas, mida nad nimetasid oma koduks. Möödus kuu või enam. Juhtusin mõlemaga väikse vahega kokku. Noorem ja reipam vend oli heas tujus, jutustas ladusalt ning värvikalt kõigest toimunust ja teatas kõige lõpuks, et naaseb missioonile järgmisel võimalusel. Vaatamata raskustele oli tegu rahaliselt kasuliku projektiga. Nagu mainitud, kohtusin ma järgmisel päeval ka vanema vennaga. Väsinud, sõnaaher, samas jätkuvalt omamoodi stoiline ning pea siiski püsti. Ta rääkis südamelt nii mõnegi keerulise loo ja teatas kõige lõpuks, et naaseb järgmisel aastal Afgaani. Oli ju rahale vaatamata tegu ülla ning õpetliku projektiga. Ma ei öelnud midagi ja kuna järgmine kohtumine oli peale surumas, soovisin talle edu ning lubasime peagi taas kokku saada. Möödus aasta. Sain taas mõlema vennaga kokku, aga erinevalt eelmisest korrast, mõlemaga korraga. Nad ei olnud küll kaksikud, aga nägid uskumatult sarnased välja. Asi ei olnud ainult kiilakas peas, vaid kogu nende olekus. Peale teistkordset Afganistaanis käiku olid nad muutunud. Rääkisid ühtmoodi, naersid sarnaselt ning olid kõiges muus üksteise koopiad. Ma ei ole kindel kas nad ise sellest aru said, sest nöökisid nad ikka teineteise kallal nagu oleks üks jätkuvalt liiga avatud või teine liialt vaikne. Kumbki vend ei maininud terve kohtumise ajal raha ega missiooni üllust või õpetlikust.

***

pange küünlad põlema ja hea muusika mängima. Heitke pikali ja nautige hetke.

кто сказал mjäu?

Istusin pikalt akna peal (milline keeleliselt vale väljend! keegi ei istu ju reaalselt aknal) ja vaatasin naabri kasse. Neid oli terve hunnik. Väikesed/suured, karvased/siledad, mustad/valged ja kõik mis sinna vahele veel jääb. Sama kirju oli nende tegevustik. Mis mind häiris oli see, et terve aeg kostis kuskilt justkui üksik mjäu. Jälgisin neid veel ja veel, aga aru ei saanud, kes või mis on häälitsuse autoriks. Lõpuks olin jäänud üksi - kassid olid avastanud midagi põnevamat ja olid hoovist lahkunud. Kõrvus kostis ikka mjäu. Krt kas keegi tegi mu üle nalja või ma lihtsalt kujutasin nii elavalt omale ette, kuidas üks kassidest tuli ja ütleski seda. Kujutlusvõime. Õhh...

***

mul oli täna selle semestri esimene töö. Mul ei olnud aega selleks üldse valmistuda, sest tervis ja töö ja elu elamine võtsis liialt palju aega. proovige teie oma aega paremini planeerida.

hoov

ma ei taha rohkem kiikuda! Aga sõber ei kuulanud teda... Ta lükkas aina hoogu juurde. Kõik teised vaatasid seda kõrvalt ning valitses üksmeelne nõusolek toimuvaga. Hoog oli juba üsna suur ning õhk oli ootusärevusest paks. Kiirus oli juba hariliku puitkiige kohta tavatult kõrge ja tegi imelikku häält. Teiste laste keskel valitses vaikus ning sõber, kui teda sai enam nii nimetada, lisas väsimusmärke näitamata aina hoogu juurde. Ma ei taha enam kiikuda! Miks nad ei kuula mind? Suurest seltskonnast pöörasid esimesed arglikumad juba pea kõrvale. Aga jätkuvalt ei ühtegi sõna. Ühel tagasihoidlikul neiul keris peas aga teistsugune mõte. Ta ei julgenud küll suud avada, aga mängis meelsasti oma peas mõttega hea ja kurja võitlusest. Kiigel istuv poiss ei olnud täna midagi halba teinud. Keegi ei teadnud midagi päris täpselt tema mineviku kohta, aga vähemalt kuulujuttude järgi ei olnud ka tema puhta südamega. See-eest hoogu lükkaval sõbral ei olnud see käesoleval nädalal esimene kord kedagi äärmuslikku olukorda panna. Ei midagi enamat - seda ei saanud nimetada vägivallatsemiseks või kiusamiseks. Ta pani lihtsalt inimesi tavapärasest erinevatesse olukordadesse. Neiu ei olnud kindel kumb on hea/halb ning mille põhjal peaks ta seda järeldama? Järsku käis kõva pauk, üks poistest oli pikali maal ja seltskond vaatas segaselt toimunut. Neiu oli saanud vastuse oma küsimusele ja tal oli häbi sellepärast. Poisid olid aset leidnud võitluses mõlemad head - erinevalt seltskonnast, kes lihtsalt vaatasid, mõtlesid ja ei osanud midagi öelda. Tüdruk puhkes nutma.

***

salli kanda ja tervist hoida! mina juba suutsin haigeks jääda.

Je ne suis pas un écrivain

mõnikord ma mõtlen, et tahaks elus millegi loomingulisega hakkama saada. Ma olen mõelnud enda postitustele ja unistanud nende avaldamisest. Kuidas ma kirjutaksin igale loole ka elulise tausta, et saadaks aru, millest ma olen mõelnud neid sõnu ning lauseid seades. Ma tean, et mu vanemad sissekanded ei ole keerulised ja arusaamatud, aga teate kuidas ma mõnikord südamest loodan, et oleks veel inimesi, kes saaksid aru ka mu uuematest kirjutistest. Inimesele saab paljut õpetada, aga kas see peaks olema eesmärk? Miks peaksin ma esmajärjekorras õpetama inimestele enda tekste mõistma, kui ei osata isegi klassikalist muusikat hinnata? Rääkimata toidukultuuri või elus toimuva mõistmisest. Siin ilmas on meeletult palju ilusaid asju, mida võiksid kõik osata nautida, aga ometi ei tehta seda. Aga ju siis selles elu seisnebki. Teatud eaks oled sa omandanud elukutse ning lõpetanud enese harimise ja kasvamise kõiges muus. Jõudes ikka, kus sul on 30 teemat mis sulle huvi pakuvad, ei mõtle sa kordagi sellele 40, millest sa võiksid ka midagi kasulikku omandada. Muidugi ei saa eeldada, et inimene tegeleb kõigega maksimaalselt! Ei tohigi eeldada teistelt seda, mida sa ise ka ei suuda. Aga mina suudan hoiduda äärmustest - miks teised ei suuda? Ma ei hinda poliitikuid nende avaliku arvamuse järgi või muusikat lähtuvalt oma lemmik žanrist! Öelda, et miski on vastuvõetamatu - see eeldab sinult terve spektri tundmist, mitte kolme põhivärvi teadmist.
Mõnikord ma mõtlen, et tahaks raamatu avaldada. Aga ma ei pea seda tegema üldlevinud kujul ja raamatupoes. Ma saan seda teha ka ilma, et peaksin muretsema selle üle, kas lugejad mõistavad mind. See on minu raamat ja ma kirjutasin selle endale. Ma ei pea olema kirjanik teie arusaamade järgi. Kuigi sel oleks oma võlu...

***

mm.. jäätis siirupiga? muidugi!

(e)motion pictures

Läbi aastate olen ma näinud väga erinevaid ning omapäraste lähenemistega filme. Võttes arvesse mu kriitilise suhtumise, olen jõudnud olukorda, kus sõelale jäävad vaid harva üksikud ekraniseeringud, mis mind üllatada suudavad. Positiivses mõttes. Sest suurem osa jätab mind kas külmaks või tõuseb esile segu negatiivsest suhtumisest ja pettumisest. Hästi, keskmine film kestab 1,5 kuni 2 tundi. Olles jõudnud viimase kaadrini toimub su peas kiire analüüs ja sa annad sellele hinnangu. Kas tegu oli aja raiskamisega või tunned, et see avas su silmaringi ning õpetas midagi uut. Muusika puhul käib sama protsess veel kiiremini. Raamatutega mõned tunnid või päevad. Nende kõigi ühine joon on see, et sa tead, mil oled jõudnud lõppu ja sul on tekkinud arusaam sisust. Millal leiab aset sarnane hetk sinu elus? Vaadates tagasi erinevatele sündmustele on alati natuke liiga mitu võimalust, kuhu tõmmata joon ja öelda, et siit algas uus lehekülg. Elu ei ole film, mille puhul sa tead kuidas asi lõppes. Siin ei saa harilikult öelda, et alates mingist punktist oli kõik teisiti. Oletame, et minu paari aasta tagusest elust tehti film - kui minu praegune elu tüürib nt samas suunas, mis emotsioonid tekivad vaatajal? Kas ta tõuseb püsti ja ütleb, et ta on seda juba näinud või jääb istuma ning uurib, mis on teisiti. Ehk teema alguse juurde naastes - kas ma olen saanud üldse öelda, et paar aastat tagasi oli mingi hetk, mil ma muutusin? Sain ma öelda, et sõjavägi muutis mind? On mul õigus väita, et keegi on mõjutanud mind? Juhul kui ma peaksin uuesti sarnasele ringile minema, siis ei ole minu elus ja ühtegi lehekülge olnud?

***

natuke klassikalist muusikat. "Handel - Lascia Ch'io Pianga"

jooksuaeg

Kaks kassi jooksid minust tänaval mööda. Mõlemal oli kuhugi väga kiire ning nad ei pannud isegi tähele, et oleksid peaaegu mind tabanud. Suurem ja ülbema olekuga kass heitis küll vahel pilgu väiksemale ning näiliselt nõrgemale, kuid pisem, heledakarvaline kiisu(?) jäi enesele kindlaks. Pilk otse ette ning ei ühtki kõhklust. Teisele pilgu heit tähendanuks justkui nõrkust. Heh, kassid. Nende elukorraldus on nii primitiivne. Suurem osa ajast magada ning ainsad liigutused oleks söögikohani! Ja need vähesed hetked, mil hoolitakse ka intiimsest lähedusest tulenevad kas palderjanist või bioloogilisest kellast. Kassid - kui algelised olendid. Või siiski? Süüa ja hoida energiat vaid selleks perioodiks, mil pingutus on vaat, et elu hinnaga. Kes nüüd lollid on, meie või kiisud/kõutsid ?

***

vahelduseks on päris hea ennast purju juua. aga hoidke piiri!