Viimaste päevade vestlused olid talle kõik mõjunud inspireerivalt. Oli olnud monoloogidele sarnaseid sõnavõtte, intensiivseid dialooge ning vaikuses kogetud hetki, mis täidetud energia ja positiivsusega. Miski küll üritas talle korduvalt meelde tuletada, et ta ei tohiks rõõmustada ja seda välja näidata, aga tõenäoliselt ei hoolinud ta sellest. Kummaline positiivsus, täidetud väikeste aegajalt esinevate kahtlustega oli uputamas nii tema keha kui vaimu. Nende tundmuste taustal oli ta õppinud kuidas tõe ja kiindumuse avaldamine olid ühtmoodi sarnased. Hommikul ärgates ja eelmise päeva vestlustele mõeldes lõid alati erinevad hirmud välja, aga üsna kiirelt kahvatusid need üldise ükskõikse, aga ootamatult ning kirjeldamatult positiivse tooni taustal. Meenuvad nõmedad sõnaapsakad või sisulised väärväljendused, aga naeratus näol püsib. Ta ei kahetsenud kordagi öeldut või tehtut. Nii nagu ta oma elu jätkas ühes ajaga edasi liikumist, tegid seda ka kõigi teiste inimeste elud tema ümber.
***
Meister & Mari - Unemati
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar