Põhikoolis oli kirjanduses üks kohustuslikest blokkidest - kaasaegne eesti kirjandus. Harilikult tähendas see tutvumist Kenderi ja/või Rakkega. Mäletan seda elevust kõikide puberteetide seas kui 3 lehekülge sai lugeda, kuidas seksistseen käib "üles-alla, üles-alla" ja nii - ilma ühegi muu märkuseta. Raamatu lõpp lähenes uskumatul kiirusel ning noorte kehade kiindumus sellisesse vulgaarsusesse ja erinevusesse tavapärasest: piiritu. Kõik tõesti lugesid seda ja õpetaja võis oma eesmärgi täidetuks lugeda. Ebastabiilsed, tujutsevad ja egotsentrilised lapsed olid suudetud lugema meelitada ning lisaks sellele oskasid nad natukenegi kirjeldada tollal kirjandusmaastikul toimuvat. Klassikalise- ja võõrkirjandusega nii roosilised lood ei olnud. Julgen pakkuda, et mõnekümne aasta pärast mõne keskpärase kooli kokkutulekul kirjandusest rääkides mäletatakse ikka veel "Iseseisvuspäeva", aga Kafka või Hemingway on lihtsalt suured nimed, kelle teoste kohta ei osata midagi öelda.
Mina olin erinev - vähemalt mul meeldib mõelda nii. Arvatavasti tekitas kergelt erootilise või lausa perversse alatooniga raamatu lugemine ka minus tollal teatud elevust, aga klassikaline kirjandus oli liiga suur, et lasta tal "üles-alla, üles-alla" muutuda tähtsusetuks või igavaks. Mingi hetk avastasin ma endale ka luule. Kirjandusest veelgi tugevamalt hindasin ma selles źanris klassikalist lähenemist. Luule tundus mulle kuidagi püha. Ta justkui välistas, et tema vormis saab midagi väljendada lihtsustatult või ebaolulisena. Aja jooksul mõistsin, et mõnikord tähendas bussi ootamine midagi üllamat ning elektripirni kustumine võis olla suurepärane metafoor. Kuskile jäi siiski piir. Ikka ja jälle sattusin ridade peale, milles riim oli nõrk või teema liiga pealiskaudne. Ometi suutsin ma neid lahterdada, hinnanguid anda ja mitte neil väga mind kummitama jääda. Ja siis leidsin ma selle:
Ma lugema sattusin tuttava blogi
kes Londonis õppimas - elu on veetmas
Ta juttude väärtus mu silmis küll nadi
sest harva sealt sisu - ma head - olin leidmas
Reeglite kinnituseks erandid on loodud
ning täna see hetk ka kätte pidi jõudma
Mu kunagine arm tema teemaks oli moondund
sissekande avamine - julgust tuli nõudma
Jah, ma kehas - tundsin veidike kuumust
mul korda võis minna veel inimese hing
Kuid igatsus, tunded - neist polnud mul puudust
tühiseks muutund oli armastuse ind
Postituse lõppedes mu mõtted olid selged
head lugemist jätkuvalt raske sealt leida
Mis puudutab kunagist armastust helget
tal piltidel raske - oma õnnes - mind veenda
Erinevalt kõigist teistest ei osanud ma seda kuhugi paigutada. Mul meeldis väga palju selle juures ning vähemalt sama palju oli mul selle vastu. Väiksemaks mureks oli riimumiste eripära. See oli olemas ning rütm oli tuntav, aga pidevalt jäi kuskil midagi kripeldama. Birk Rohelend näiteks häiris mind tunduvalt enam. Aga sisu? Mu esimene mõte oli, et kas luuletustega ei osata tõesti enam midagi paremat öelda ja sellepärast kirjeldatakse mingit blogi? Siis tuli juurde armastus - ning see andis loole kesta. Kellegi blogi kritiseerimise sisse olid kirjutatud hoopis sügavamad emotsioonid! Ja ma lugesin ja lugesin ja lugesin. Üha uuesti ja uuesti. Aga selgemaks mu mõistmine ei läinud. Ühelt poolt ei suutnud ma mõista kas autor oli kurb või õnnelik; soovis ta oma lähedasaele head või halba; oli temas pettumus või hoopis kahju, et asjad olid jõudnud mingisse olukorda? Sisu muudkui kummitas mind ja see oli hea. Teisalt kõigi nende emotsioonide kirjutamine ühe blogi kritiseeringu sisse. Geniaalne näide luulest kaasaegses elus või kõige suurem lollus millisesse keskkonda tirida nii klassikalisi tundeid ja teemat sama klassikalise źanri kontekstis? Ja siis minu oskamatus sellele kõigele hinnangut anda -kas see on omakorda hea või halb?
***
Carter Burwell - Opening Titles
Ink - John's Walk
Joe Hisaishi - Memory
John Murphy - Surface Of The Sun
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar