Austusest oma kliendi vastu

M tundis hirmu, sest pildid tema mälus olid tuhmumas. Nende värskendamiseks vaatas ta vanu pilte ja kuulas muusikat, mis kummalistel viisidel moodustasid tema peas tervikuid. Samuti armastas ta filme. Kiirelt liikuvad pildikesed ekraanil suutsid harva luua nii tugevaid emotsioone kui mälestused tema peas, aga aja möödudes muutusid need üha hädavajalikumaks. Enam ei mäletanud ta täpselt, mis tunne oli silitada kadunud inimese põski või kui paljuütlevad olid tema silmad. Aeg tegi oma tööd armutult. Miks tunda hirmu selle üle, kui on loomulik, et aja jooksul inimesed mäletavadki asju üha tuhmimalt?

M ei olnud veel väga vana, aga tema keha näitas üha enam raugemise märke. Silmad ei säranud enam nii nagu kunagi kooli lõpetades ja mõni aeg hiljem oma esimest kodu rajades. Juukseid jäi üha harvemeks ning kunagistest uhketest soengutest olid alles vaid üksikud pildid inimeste keskel, kes tema elus enam nii suurt rolli ei mänginud, ning nüüd tema kapil tolmu kogusid ja koristaja külaskäiku ootasid. Noorpõlve sporditulemusi meenutavad medalid ja aukirjad asusid kapi otsas olevas kingakarbis, mille kõrval tegelik sportimine oli muutunud raskemaks kui oma salajasele kiindumusele selle tunnistamine. Kõik tema juures näitas vananemise märke peale mõistuse. M suutis jätkuvalt uskumatult kiiresti lahendada ristsõnu, mängida edukalt kaasa erinevaid mälumänge ning meenutada kõiksugu numbreid, andmeid ja informatsiooni, mil puudus paraku nüüdseks eriline väärtus või kasutegur. See peaks lugejale seletama ka M'i hirmu, kui ta oli lõpuks sunnitud tunnistama endale, et ei mäleta enam üht inimest nii nagu peaks. Samas oli see olnud tema teadlik otsus keegi oma mälust kustutada, nii et veel hirmutavam oli talle asjaolu, et see reaalselt tal õnnestunud oli.

Oleks vist paslik märkida, et M'i peeti üldse väga "kahtlaseks" ja omapäraseks inimeseks. Ma ei taha anda hinnanguid, kas tegu oli positiivse või negatiivse märkusega. Lihtsalt selline arusaam oli levinud ja sellest polnud ka suurt probleemi, sest ta tunnistas ka ise seda. Nii oligi tekkinud olukord kus inimesed ei imestanud enam millegi üle, mis oli osa temast või mis ta tegi. Keegi ei saanud aru, millest tulenesid suurem osa tema isikuomadusi või kiikse. Seega asjaolu, et M oli unustamas inimest keda ta ise oli tahtnud unustada, võeti teiste poolt vastu kui pisike ja ebaoluline tegevus, mille ta lihtsalt sooritas. Nad ei küsinud kunagi, kas see teguviis on õige või saavutatud tulemus vajalik. Inimesed tema ümber lihtsalt olid ja ei andnud hinnanguid, sest kõik tundus tema puhul loomulik, ootamatu omandas aja jooksul sõna - ootuspärane - tähenduse, ja hirmu ning armastust enam tema tuntavate emotsioonidega seostada ei osatud.

Seega teksti alguse juurde naastes veetis M nii mõnigi kord oma vaba aega erinevaid filme vaadates. Ei olnud teoseid, mis tema elu oleks kirjeldanud, aga olid läbivad ideed või stseenid, mis erinevatest filmidest oskasid teda puudutada. Sellepärast ei tasu ka imestada miks seda raamatut lugedes oled sa nii mõnigi kord tundnud justkui M oleks plagiaat mõnest sinu nähtud filmist. Kirjutada kellestki selles ebamäärases vormis kus on põimunud tema biograafia ja kirjanduslikud ilustused - tekib ka minul vahel see tunne. Hetk, mil M oli oma elust otsustanud ühe inimese kustutada ei ole enamikule lugejatele uudne pööre või käik. Filmides on seda tõenäoliselt kõik meist näinud: üldpilt on jätkuvalt sarnane, isegi kui pisiasjad võivad kardinaalselt erineda. Paraku oli ta seda teinud ning olukord reaalne. Filmilinal näeksite te kaadrit kuidas M istus pikalt jäätunud maapinnal, pööras lõpuks pilgu lähenevate pilvede poole, tõusis ja lubas endale, et unustab kõik. Mäletan kui ta mulle seda kaadrit kirjeldas ja samal ajal kohvitassi äärel sõrmedega üht mulle tundmatut rütmi koputas. See oli tõenäoliselt hetk, mil ma mõistsin, et tegu ei ole lihtsalt inimesega kes on mulle maksnud, et ma ta elu kirja paneksin, vaid inimesega kel ka tegelikult on tunded ja mõtted ja emotsioonid nagu armastus ja hirm. Ja seda kõike erinevalt kõigist neist arvamustest, mida ma olin kuulnud tema kohta, töötades teda ümbritsevate inimestega ning oma kliendi tausta kohta informatsiooni kogudes. M oli inimene nagu me kõik.

Alles hiljem sain ma teada, et M oli kujunenud selleks inimeseks kes ta oli, suuresti just selle isiku pärast, kes nüüd veel vaid piltidena tema lapsepõlve albumites esines ja üksikutes lugudes ning filmides kuidagi teda leida oskas. Lapsepõlv oli ühtlasi ka teema, milles ta end ikka veel polnud loodetavas mahus avanud. Mõni inimene ütleks, et tal oli madal enesehinnang ning tõenäoliselt oli see kõik seotud tema lapsepõlvega, samas kui teised olid veendunud, et pigem oli tegu väga eneseteadliku, eduka, egoistliku ja sellest tulenevalt ka väga kõrget enesehinnangut omava persooniga. Tõenäoliselt oli tõde kuskil seal vahel. Lapsepõlv lõppes M'ile aastal, mil ta lõpetas ülikooli. Hägune nägu sellest perioodist ehk hirmu põhjus oli samuti jäänud sellesse aega lukku ja sellepärast polnud mulle tegelikult ka üllatav, et M oli suutnud ta kustuda oma mälust. Pigem oli ootamatu aeg, kui kaua selleks oli kulunud.

Kui paljud meist usuvad tõelisesse armastusse või kui paljud meist on seda kogenud? Praegu meenutades perioodi, mil ma temaga sel teemal vestlesin ja kuidas see teema jutuks tuli, meenus mulle ka kui väga suutis ta minus tollal selle küsimusega kahtlusi tekitada. Veetsin mitmeid unetuid öid selle üle juureldes ja alles nüüd olin ma mõistmas, miks oli M'il läinud nii kaua aega selle inimese kustutamisega. Erinevalt paljudest meist, oli tema olnud sunnitud oma elu armastusele selga keerama. See oli kindlasti raske ja tõenäoliselt ei oska me endale seda ette kujutada. Ühtlasi peaks see raamatus või filmis olema nüüd hetk, mil me kõik pöörame mõtted või pilgud oma elu armastuse poole ja pühendame neile aega. Lõputiitrid kinolinal hakkavad jooksma või tänane peatükk raamatus saab otsa. Asun teksti redigeerima...

***

Oren Lavie - The Opposite Side Of The Sea