Igaühe hinges on revolutsioon

Laual olid käärid ja pudel kanget piiritust. Seinakella seierid olid teineteisele harjumatult lähedal, andes märku varsti saabuvast päikesetõusust. Toas istuv mees ei olnud veel kindel, kuidas see täpselt kõik välja pidi nägema, aga oma peas oli tal vähemalt lõpptulemus paigas. Tema nägu oli külm ja enesekindel - harilikule inimesele ebamäärane ja mitte midagi ütlev kortsude ja emotsioonide pundar. Lõualuud kokkusurutuna, silmad tühjust puurimas ja suunurgad ebamäärases ootavas asendis. Seda oli raske kirjeldada negatiivsete sõnadega ning liialdus hakkama saada positiivsetega. Justkui Mona Lisa, kelle näos ei olnud vaatajaile täpset vastust. Pudel oli tõenäoliselt juba pikemat aega avatud olnud, sest märkimisväärne osa selle sisust oli kadunud. Vaid lõhnast võis tunda, et liikumatu näoga mees oli seda üksinda oma kabinetis manustanud. Alkoholiks oli tõenäoliselt mõni viski sarnane jook, sest aroomid ei hakanud vastu, jätsid ninna mõnusa pehme vine, aga ometi liiga lähedale astudes võis öelda, et joodud on juba pikemat aega ja suuremas koguses. Ta ei suitsetanud, sest vaatamata näilisele enesekindlusele oli temas mingil põhjusel kõhklusi. Käärid olid teritatud ja puhastatud. Teravik suunaga ukse poole. Alles nüüd oli kosta, et toas on peale kella tiksumise seinal ja mehe vaiksete hingetõmmete kõrval ka kolmas heliallikas. Nurgas asuvast vanast plaadimängijast kostus lugu, mis alles hiljuti oli olnud esmaettekandel ühes linna kõige hubasemas ja omapärasemas ooperimajas. Samuti võis laualt leida ajalehe, mis avatud leheküljel tegeles selle sama loo kritiseerimisega. Artikli autoriks oli kriitik, kes oli tuntud oma kahepalgeliste arvamuste poolest, aga ometi teda loeti, sest kirjaviis oli see, mis inimesi tema poole tõukas. Ilusad sõnad ja kaunilt koostatud laused olid inimestele olulisemad kui ebaadekvaatsed hinnangud, mis tema sulest tihti väljusid ning lugejate mõttemaailma valesid jälgi jätsid. Aga toas istuv mees, helilooja nagu selgus, ei osanud või tahtnud seda mõista. Sellesse teosesse oli ta pannud oma lootuse. Ei olnud hoolinud ta sellest kuidas tema eelmised sümfooniad ja ooperid ja väiksed klaverilood ning keelpillidele loodud palad polnud edu saavutanud. Isegi asjaolu, et tema mitu aastat tööd ja vaeva näinud muusikaline suurteos võeti lavalt maha ootamatumalt kui tol aastal saabunud sügis, polnud suutnud see teda selle äärmuseni viia. Ta sõrmitses taas kääre, võttis lonksu pruuni jooki ja kuulas veel kord kostuvat muusikapala. See armas pisike muusikateos oli saanud sellelt samalt kahepalgeliselt kriitikult nii palju kiita. Käsi kokku lüües ja bravuurikaid źeste tehes oli ta nimetanud seda üle väga pika aja ainsaks looks, mis on suutnud teda liigutada. Toas istuv mees surus sellele mõeldes oma lõualuid veel enam kokku. Meenusid teisedki seigad kriitikuga, kes oli tundunud nii siiras ja toitnud usku helilooja peatsest kuulsusest. Taas kääre oma kätte võttes ja pudelit tühjendades, tundis helilooja, et on selleks nüüd valmis. Tema kõrvad olid kuulnud piisavalt palju seda kaunist lugu ning kriitiku vastuolulisi tunnistusi. Mehe keel oli aidanud kummutada piisavas koguses pruunikat tuimestajat ja öelnud liialt tihti liiga siiralt asju. Helilooja silmasid sai süüdistada liigses tähelepanematuses märgata olulisi märke ning liigses agaruses panna tähele vaid kriitiku südant kuid mitte tema hinge. Joobes peas kõlas vaid üks mõte sellest, kuidas käärid olgu kohtumõistjaks ning ühe õige lõikega saavad puhtaks pestud kõik tehtud vead ja patud. Veel korra üritas ta oma peas leida kõige suuremat süüdlast, mis tuua ohvriks õigusemõistjale, viimast korda heitis ta pilgu ajalehe artiklile ning haaras siis otsustavalt käärid...

***

Tänane öö on naljakas. Kirjutan jälle uues stiilis, kuigi pole oma eelmiste stiilide kohtagi seisukohti võtnud. Muusikaks on enamus ajast mänginud mul üks klassikalise muusika kogumik, aga nende seast konkreetse soovituse tegemine oleks raske. Samas teksti pealkiri tuleb hoopis ühest eesti laulust, millel on head sõnad, aga seda siia alla kirjutada oleks ka kuidagi vale. Ning filmisoovitus oleks samuti kuidagi kohatu, sest kuigi olen näinud viimasel ajal mõnda head teost, mis ka sobiks siia lahtrisse teemakäsitluse poolest, ei ole nad hetkel olnud mulle motivaatoriks. Samas kirjutama justkui peab. Vahest käin välja hoopis mõtte, et ei ole elus vaja karta uusi asju ja olukordi ning tunda hirmu valikute ees. Ehk siis minu näitel: ma kirjutasin enda jaoks täiesti uues stiilis (ma ei tea kas te sellest muidugi aru saite, aga ma mainin seda) ning ma ei muretse, millist vastukaja see postitus saab. Ma tahtsin sellist stiili proovida ning pühendasin ennast sellele. Hinnanguid võivad kõik anda, aga vähemalt ma saan edaspidi enda vastu aus olla, et ma ei ole kirjutades kunagi põgenenud ühegi lähenemise või stiili eest. Edu teilegi selles!

Tagasi lükatud.

On elus tegevusi, mida saab mõista vaid läbi abivahendite. Kui ma kirjutan oma lugude lõppu mõne soovituse või filmi või harilikult lihtsalt muusikapala, siis on tal mingi eesmärk. Mul on natukene raske mõista inimest, kes loeb, aga ei kuula. Igal lool ja sõnal on alati põhjus. Las ma üritan teile asju puust ja punasest selgeks (punaseks?) teha: (vastuteenena võiks keegi mulle kunagi seletada, kus kurat on nii imelik väljend tulnud? puu ja punane...) Teksti lõpust võite leida taas ühe muusikapala. Internetist seda kuulama asudes valige kvaliteediks 1080p. Ja enne veel kui loo mängima panete, otsige välja oma kõrvaklapid.

Tagasi teksti alguse juurde: on elus tegevusi, mida saab mõista vaid läbi abivahendite. Minu viimased 32 tundi on lihtsalt lugu nagu iga teine. Sa kuulad veidi helisid ning vaatad veidi pildikesi ja kokkuvõtvalt lood endale arusaama tervikust. Nimetame seda suhtumiseks või arvamuseks. Meie kõigi lood on sarnase ülesehitusega. Seega ära oota minult midagi erilist. Ma näen neid kolmekümmend kaht tundi, mis minust mööda on jooksnud ja mõistan justkui kõike. Täpsuse huvides keeran heli valjemaks ja jään siiski asja üle järele mõtlema. Lõpuks otsin üles oma suured kõrvaklapid ja uputan end neisse. Alles nüüd julgen ma väita, et kõik pisiasjad jõuavad minuni. 32 tundi värinaid ja helinaid kahvatuvad kõige olulisema bassi taustal. Alles abivahendeid kasutades ja muusikat piisavalt valjuks keerates tunnen ma, kuidas kõige madalamad löögid mind kõige tugevamalt raputavad. Ehk ajas tagasi rännates olid esialgu selle juures nendeks sõnad, mis 30 tundi tagasi lõid mulle uue pildi lähenevast sügisest. Veidi peale seda jäin kuulama noote, mis näitasid mulle kuidas juba mõne päeva pärast tuleb minu juurde saatus ja teeb huvitavaid pakkumisi. Ja 16 tundi tagasi jõudis minuni selle loo terviklikkus ja esialgne pealiskaudne bass, mis õpetasid mulle, kuidas vahel me armume liiga kergelt ja vahel loobume veel kergemalt. Aga alles 9 tundi tagasi kuulsin ma kõige madalamat bassi. Just neid lööke, mille jaoks me nii tihti vajame abivahendeid: kõrvaklappe ja kõrget kvaliteeti ja valjut heliseadet. Kuidas 8 tundi tagasi olid pehmed põrutused näidanud mulle, keda või mida ma millegi pärast tegelikult hindan. Mis ütleb meile: mis on mis ja kes on kes.

***

James Blake - Limit To Your Love

põgeneda voodisse nii üksikusse

Oma viimaste säästude eest ostis kuulsusetu kunstnikuhärra kaks suurt lehekülge, millele maalida kõik oma tunded ja mõtted. Esimene armastas kunstnikule dikteerida vaid kahte värvi: must ja valge. Teine seevastu lähtus alati vaid hallist. Ei mõistnud kumbki neist, et autorile olid hoopis olulised 3 põhivärvi: sinine ja kollane ja punane - nii karmid.

Esimene lehekülg arvas, et kõik tuleks alati joonistada kahes toonis. Mis pole must, saab ainult olla valge. Kunstnik üritas talle maalida pilti, kui sinine ja kollane vahel koos loovad rohelist. Ja mitmed erinevad uued värvid pidid iseloomustama teose ja autori läbisaamist, tundeid ja arvamusi. Paber vihastas ning tõrjus pintsleid endast eemale: iga pintsilöök tundus tihti liialt vale ja ilus tulemus, mis pidi tekkima - ei pakkunud paberile huvi. Ta eelistas olla oma kahes toonis ja mitte näha muud.

Teine lehekülg arvas alati, et autor muud ei tahagi kui joonistada kõike musta-valgelt. Tal oli raske mõista, et ka punane võib olla kaunis kahe kange tooni vahel. Peale pikki vaidlusi võis ta sellega isegi nõustuda, aga ikka jäi talle arusaamatuks, et punane ei ole hall. Ei ole värvust, mis võrdselt kahe tooni vahel neutraalselt suudab istuda ja olla justkui eikeegi. Sellepärast kunstnik eelistas ka oma värvi: see kaldus alati kuhugi poole. Ei olnud vaja ebamäärast massi paberil, vaid emotsiooni, mis vaikselt nende kahe vahel hiilida sai kuhugi.

Nii kätte jõudis lõplik hetk - see vaikne.
Iga autor alati end lohutan'd on teadmises,
et peale surma kuulsus tuleb nii või naa.
Vaikselt voodisse end ta siis heitis,
kuid surra sisimas ta veel ei tahtnud.
Nii peidus olles tasa tasa
ootas surma tegevust.
Toas keset vaipa seisis juba Mort!
Pikalt vaatama jäi kahte lehekülge,
sest ühtviisi kummalised tundusid need talle.
Nukralt voodi poole vaadates ta tegi
oma otsuse nii tõese, kauni.
Need pildid süüdi olid kõiges,
see tõttu lehekülje uue
ühes eluga ta saama pidi!
Et kõigil võimalusi oleks võrdselt
ka lehed maalida end lasta võisid.
Nii haihtus Surm - me kohtunik
ja elu jätkus tasapisi.

***

oi ma vihkan ennast praegu, et soovituslik lugu tuleb kellegi teise mõjutustest, aga noh, mis teha.

N*E*R*D - Provider

Ma tahan lugeda Sind

Ma ei salga, et ma armastan mõningaid oma tekste rohkem kui teisi. Mõned lood oskavad just õigel hetkel mu sõrmedest väljuda ning vormida ennast millekski kaunimaks, kui ma esialgu oodanud olin. Need on kirjutised, mida mul meeldib ikka ja jälle lugeda ning nad mõjuvad kui ajamasin. Nad ei pruugi mul sõnasõnalt peas olla, aga lugema asudes tean ma täpselt kõiki mõtteid, tundeid ja alternatiivseid sõnastusi, mida tol hetkel kaalusin või mõtteis lihtsalt keerutasin. Mul meeldib selles kummalises ajamasinas rännata, kus reisid minevikku toimuvad läbi lugemise... Peale erilisi tekste on alati raske kirjutada. Ajakulu on mitu korda suurem, õigete sõnade leidmine kuidagi keerukam ja tulemusega rahul olemine esialgu suurt segadust tekitav. Samas alla ei tahaks/tohiks ka anda. Ei ole mõtet jääda kinni oma väiksesse masinasse ning kõiki uusi ideid blokeerida või nende põgenemist sõrmedest raskendada. Jah ma tean, ma teen seda ikka mingil määral - me kõik teeme. Aga ma pingutan ja kirjutan ja õpin uusi źanreid, vorme ning sõnaseadeid. Ma kirjutan ja väärtustan just seda hetke. Ma teen seda nüüd ja praegu, sest ajamasinas võib kõik ju kunagi ilusam või erilisem tunduda, aga erinevalt praegusest ei saa me sinna kunagi jäädavalt tagasi.

***

Jääboiler - Lumevärv

Meil kõigil omad hirmud suured

Mis tunne on naeratada täiesti üksi?
Ilma, et keegi teaks, mis su mõtteis.
Istuda vaikselt ja olla neis hetkis,
mil muiged su näos
on läinud taas tuksi.

Mis mõte on blokkida kõiki neid seiki?
Teadmata tundeid mis kõik võiksid olla.
Vältida end - on minna kui võlla!
Kui sooviks on õppida:
siis vajan neid hetki.

Mis kahju me saaks kui istuks nüüd äkki?
Hirm kuulda neid noote võib olla ju suur,
aga tunnete jaoks mul leidub üks ruum!
Kus hoida sind saaksin,
kui järsku meid nähti.

***

Twin Atlantic - Better Weather

Lolli lapse tegelaskuju (nimetu)

Peale viimast suurt põlengut, mis võttis minult lõplikult mu maja, otsustasin ma edaspidi läheneda asjadele teisest küljest. Olles lageda taeva all, oma üksikute päästetud kuid oluliste asjade keskel, hakkasin asju teise pilguga vaatama. Mis kasu on ehitada maja, kui tuli suudab ta ühe hetkega kaotada? Vaatasin oma säilinud vara ning teadsin, et siit hetkest alates saab kõige aluseks tuleohutus. Maja on mõtet ehitada alles siis, kui sul on olemas usaldusväärne suitsualarm. Uurisin oma rahalist seisu, kaalusin erinevaid võimalusi ning lõpuks suutsin leida alarmi, mis suutis minus tekitada kindlustunde. Olgu siinkohal mainitud, et tegu polnud tavalise ümmarguse, valge ja lameda kettaga nagu paljudel kodus on. Ei, selle masinaga tuli kaasa pikk pikk kasutusjuhend ja halb nali, et küll see masin sind ükskord hulluks ajab. Ilmselgelt ei saanud ma tollal sellest naljast aru, aga üsna varsti hakkas arusaamatu huumor end meelde tuletama. Juhend oli näiliselt lihtne ning osakeste ühendamine ja seadistamine käis ka ilma suurema vaevata. Järgides kõiki joonised (peale ühe, mis oli liiga väike, et sellest korralikult aru saada) vajutasin ma lõpuks masina tööle. Natuke arusaamatuid helisid, veidi nokitsemist, juba mõistetavamad hääled, viimane puude, ja vaikus. Minu elupäästja oli valmis! Möödus esimene öö ja mõned tunnid alanud päevast, kui algasid taas imelikud helid. Proovisin veel erinevaid võimalusi asja lahendamiseks ja nii ka järgnevatel päevadel, aga püsivalt töökorda ma teda ei saanud. Hetkel olen olukorras, kus kasutusjuhend hakkab juba kuluma selle pidevast lehitsemisest ning suitsuseiraja puhul ei saa ma aru, kas ta töötab või ei. Hetkelised vaikused vahelduvad arusaamatute helidega ning mu pea ei suuda puhata, sest üritab pidevalt mõista, mis olukorras see eriline masin on. Vahest oleks pidanud ma koolis hoolsam olema ja füüsika tundides veidi enam tähelepanu pöörama elektri teemale. Sest just seal tundub minu arust olevat lühis. Miski justkui takistab perioodiliselt väljuvaid signaale ning ei võimalda masinal olla soovitud reźiimis. Aga mida teab üks sotsiaalteadlane tehnikast? Lihtsalt olla ja oodata, et masin läheb töökorda.

***

Vägilased - Ema õpetus

mul meeldib kui sa teed mind katki

mul meeldib silmi sulgeda
ja joosta vastu poste
mul meeldib silmad avada
ning teha õhulosse

mul meeldib vahel siiras olla
öelda mis ma tunnen
mul meeldib harva murduda
saan sadada siis lumme

mul meeldib kilde korjata
sest puudutan'd neid oled
mul meeldib kokku vajuda
tean - kõik ei ole kole

mul meeldib kui sul juuksed lahti
end uputada saan ma neisse
mul meeldib teada tõde sinust
et ka sina lähed katki

***

Bon Iver - Blood Bank