kui Arno

Jah, kõik teised olid juba alustanud. Arno oli tagasihoidlik ja vaatas esialgu toimuvat pealt. Mida minutid edasi, seda vabamalt hakkas ta end tundma ja ajaks mil esimene tund oli läbi saanud, võttis ka tema kõigest juba julgelt osa. Arno ei olnud kindel, kas ta tahab siin olla või mis tundeid see temas tekitab. Ta teadis vaid, et kõiges selles osalemine on talle ainuke lahendus erinevate probleemide kõrvaldamiseks. Üha enam hakkasid teda ründama erinevad emotsioonid, mõtted ja füüsilised asjad. Pilk selgines hetkel, kui õhtusöögi valmistamisel oli ta endale kätte lõiganud. Nüüd mõistis ta, et ta on keset tundmatust ja lahendus on ennast usaldada ning ise võimalikult edukas olla. Hiljem ahju peale oma aset sättides oli ta rahunenud ja mõlgutas oma mõtteid ka muudel teemadel. Juba mitu päeva oli teda kummitanud üks kandle-laul ja õhus oli positiivset erutust. Arnole oli antud vaid kuu. Selle jooksul peab ta siin uues ja võõras keskkonnas edukas olema ja miks mitte vabal ajal ka Teelega lähemalt tutvuda. Tundis ta ju siiski temaga mingit erilist sidet.

***

Eminem feat Rihanna - Love the Way You Lie

aga kalad?

Merel olles aeg seisab. Vahet ei ole mis sa hetkel teed: kas askeldad mootori juures, juhid alust päikese suunas, istud katuse all ja vestled kaasreisijatega, pikutad jalad üle parda ning vaatad kuidas tohutu sinine mass üritab neid kaasa kiskuda või kasutad iga väiksemat võimalust merre hüpata. Aeg ikka seisab. Merel ei küsi keegi kella vaid ta vaatab päikse suunas. Lõõskab, järelikult aega on. Meri on lained on inimesed on elu. Rannikult kaugele merele pilku pöörates ei erista sa laineid. Rannas enda ette vaadates tunduvad nad üsna sarnased. Paadil jalgupidi vees olles tunned, et nad kõik on erinevad. Ja mõned suudavad jätta kustumatu mulje. Kui kõrgeks on suutnud mõni end kasvatada enne kui paat tema hiilgust kärbib! Ja kui tasased on mõned, enne kui alus nad võnkuma lööb. Rääkimata neist, kes võluvad sind oma iluga või mööduvad ilma (sind) märkamata. Meri paneb sind mõistma, et sa pole ainsana eriline. Kuigi sa võid aimata, ei tea sa kunagi, mis laine sina oled, kui rammid parajasti kellegi teise paati. Ma armastan merd ja laineid. Ja kuigi ma tean, et mõned lained jäävad alati kättesaamatuks või on minu aluse jaoks ohtlikult võimsad, ei lase ma sel end häirida. Ikka ihkad sa merele ja lainete keskele.

***

SoKo - I'll Kill Her
Florence and The Machine - Dog Days Are Over

Okasroosike

Natuke mõtlemist tuntud muinasjutu arvelt. Kas keegi tuli kunagi selle peale, et äkki mõtles okasroosike ise selle nõiduse loo välja? Ehk teisisõnu ta ei suutnud omale meest leida ja mõtles välja toreda legendi, mis tooks mehed tema juurde. Muhamedi ja mäe paradoks, kas pole? Olgu, see pole isegi oluline antud juhul. Teeme loo natuke lihtsamaks ja alustame uuesti. Ma ei taha õel olla, aga mida selle muinasjutuga reaalselt öelda taheti? Tõelise armastuse nimel teeb mees kõik? Ahah. Selle peale vist pole tuldud, et äkki mehed püüavadki tavaliselt kättesaamatut, sest see on põnev. Loogika hetk, - ehk siis kättesaamatu tähendab, et on tegelikult kättesaadav? Jah, kõik on elus kättesaadav! Igatahes ma saan aru, miks need lood nii ebamääraselt lõppevad alati. Jah nad elasid õnnelikult elu lõpuni, aga vaevalt, et koos. Paneme ennast sellesse samasse eelnevalt mainitud olukorda. Prints läks hasardist proovima, et kas tõesti on olemas naine, keda isegi tema kätte ei saa? Ületas takistused, äratas neiu, sai kindlasti väärilise "vaevatasu" ja edasi? Elasid koos printsessiga rõõmsalt elu lõpuni? Ma arvan, et peale "preemiat" liikus prints oma eluga edasi. Mis peaks olema erilist ühes tavalises printsessis? Ok, alati on olemas varanduse võimalus, aga ma ei tähtsustaks seda üle. Maitse asi. Seega peale kuulsa legendi purustamist polnud printsil reaalselt ühtegi põhjust jääda oma vallutuse juurde. Kõik väiksed tüdrukud, kes nüüd seda muinasjuttu googeldades siia postitusele sattusid mõtlevad, et "ei ei, mina olen eriline ja minu prints jääb kindlasti minu juurde". Hästi.

***

Ja ausalt ma ei tahtnud õel olla. Keerutan teile midagi mõnusat, siis äkki usute mind:
Orelipoiss - See alles jääb

Narcissuse nartsissid

Üsna pikka aega oli turul nartsisse saadaval ja N tundis alati, et võib iga kell kõiki neid endale lubada. Paraku oli tal alati turule sattudes probleeme õige kimbu valimisega. Kord eelistas ta üht, siis jälle teist kimpu. Kaaludes varianti ka ise üksikud õied kimpu siduda ja terviku luua, loobus ta sellest, sest tundis, et tekitab müüjatele lihtsalt ajakulu. Isegi kui ta oleks suutnud peaaegu ideaalse kimbu valmis seada, ei oleks sellele mingit garantiid olnud, et ta selle ka ostnud oleks. Sest ikka ja jälle oli põhjusi kahtlemiseks. Reedeks oli N lõpuks peale mõnigaid katsetamisi ja mõtlemisi suutnud oma valiku teha. N läks turule ja asus otsima seda õiget seadet. Suureks kurvastuseks selgus, et õige hetk oli maha magatud ning alles olid vaid hooaja viimased üksikud õied. Ta ostis need, viis koju ja hoidis neid hoole ja armastusega ning sisendas endale kiindumust selle valiku suhtes. Paraku oli miski valesti ja lõplikult jõudis see kohale alles järgmisel päeval. Terve laupäeva veetis N linnast väljas. Kaaslastega lõbusalt aega veetes ja tegeledes rahulolevalt oma lemmik tegevusega tundis ta ühes päikese kulgemisega ühest taevaäärest teise, kuidas lilled muutsid kuju. Veel hommikuse päikesetõusu ajal tundis ta jätkuvat joovet oma kauni kimbu vastu. Lilled olid täpselt sellised nagu ühed nartsissid olema peavad. Iga möödunud tunniga nägi N nartsisse hoopis milleski muus. Alguses oli see lihtsalt naeratus, seejärel võttis ta konkreetse kuju ning lõpuks oli ihalusest nartsisside järele saanud ihalus selle kujutise vastu. Ta võis lõputult istuda ja nautida seda kaunist vaadet. Õhtul oma väiksesse linna naastes oli N jätkuvalt mõtteis. Olles loonud kõigile illusiooni, et ta polnud märganud seda kujutist, tundis ta kurvastust, et oli sunnitud endale ja teistele valetama. Hirm oli lihtsalt nii suur, et keegi võis teda läbi näha. Koju jõudes oli ta laual see "ihaldatud" lillekimp. Ta sulges ennast tuppa ja väljus alles kahe päeva pärast. Uskudes ja tundes, et ta on tervenenud ning vabanenud sellest kujutisest enda ümber möödus vaid mõnikümmend minutit, et mõista oma viga. Sammudes linna poole oli ta sattunud turu lähedale. Esmalt tundes eneses miskit imelikku, seejärel nuusutades õhku ja lõpuks avades silmad, seisis tema ees juba peaaegu, et ununenud vaatepilt. N'i vasakul käel olid suured peeglid ja paremal seisis kõige kaunim nartsissiõis. Heites pilgu korraks paremale, jättes vaatamata vasakule, suunates silmad põrandale ning sammu kiirendades, oli tunda vaid veel seda aroomi. N põgenes kiirelt homse suunas, sest seal peaks kõik hästi olema.

***

natuke imal ja natuke muhe. ehk u nagu elu:
Erasure - Always

suvehooaeg

Sorisin taas üle pika aja oma postkastis. Mulle väga meeldib mu postkast, sest seal on mugav tööd teha ning kiire on ta ka. (Ei see ei ole gmail. see on veel parem) Näiteks saan ma kirjutada otsingusse "karu" ja ma saan koheselt kõik vasted, mis on sellega vähemal või rohkemal määral seotud. Suurepärane! Igatahes nii ma siis istusin oma suure korteri, ühes mitmest väikesest toast, suure laua taga ja toksisin otsingusse erinevaid märksõnu. (mulle meeldib see arusaamatu viimane lause!) Seekord kasutasin ma põnevamat lähenemist ja erinevalt tavapärasest otsingust, sooritasin ma täna protseduuri "saadetud kirjade" kaustas. Ma leidsin kõik vajaliku, mis mulle huvi pakkus, aga mingil põhjusel pidin ma erinevaid märksõnu veel proovima. Jõudsin hunniku kirjadeni, mis tundusid kõik põnevad ja asusin neid läbi lugema. Kerge mälutreening või nii. Soovitan teilgi teinekord. Igatahes nii ma siis jõudsin selleni... Seal kirjas oli mu enda sõrmedega toksitud kindel väide, et jätsin blogi kirjutamise pooleli, sest olin seda teinud vaid ühel eesmärgil. Ja mul meenus, et just nii see kõik oligi. Ja kohe järgmisena meenus mulle, miks ma varakevadel uuesti kirjutama hakkasin. Nende vahel puudus igasugune seos. Ma ärritusin. Kuidas ma sain sügisest lubadust petta varakevadega? Mis oli varakevades nii erilist, et ma pidin sügisele antud lubadust murdma? Ma ei taha lugeda oma vanemaid postitusi, aga kuskil peab peituma vastus. Neetud sügis. Iga aasta suudad sa lehed langetada ja kaduda mu mõtteist ühes lumega ja külmaga, aga ikka ja jälle pead sa välja ilmuma. Ja kevad? Mis sinust on saanud. Mitte keegi ei mäleta sind enam. Selle asemel suudan ma nimetada nii mitu kuud, mis kõik on tulnud ja läinud, aga kevad ei meenu kellegile! Tere suvi, minu nimi on Valmar ja tegelikult kirjutan ma blogi ka natuke.

***

Free Design - Love You

halb vabandus

Mul on väga palju ideid, millest tahaks kõik kirjutada, aga ma tõesti ei jõua viimasel ajal. Luban, et kui koolis läheb natuke rahulikumaks ja vaba aega oma mõtteid mõlgutada on senisest enam, siis panustan ka rohkem oma kirjatükkidesse. Pidage vastu!

***

ma ei jõua ära oodata filmi "Inception" See tundub lihtsalt nii suurepärane.

63 / 65

ma hakkan vanaks jääma. Vähemalt vahel on selline tunne. Ei suuda enam oma kavalaid oskusi nii osavalt realiseerida ja pilk pole ka enam päris sama terav. Mis kasu on metsas väikeste istikute saagimisest kui kõik suured puud kasvavad ikka edasi? Seoses metsaga meenus, et ma tahtsin kunagi maastikuarhitektuuri õppima minna. Selle asemel õpin juba, ma ei tea mitmendat aastat, ikka seda ühte ja sama eriala. Huvitav, kas sellest tuleb mulle kunagi mingi kasu ka?

***

Radiohead - Creep