suvehooaeg

Sorisin taas üle pika aja oma postkastis. Mulle väga meeldib mu postkast, sest seal on mugav tööd teha ning kiire on ta ka. (Ei see ei ole gmail. see on veel parem) Näiteks saan ma kirjutada otsingusse "karu" ja ma saan koheselt kõik vasted, mis on sellega vähemal või rohkemal määral seotud. Suurepärane! Igatahes nii ma siis istusin oma suure korteri, ühes mitmest väikesest toast, suure laua taga ja toksisin otsingusse erinevaid märksõnu. (mulle meeldib see arusaamatu viimane lause!) Seekord kasutasin ma põnevamat lähenemist ja erinevalt tavapärasest otsingust, sooritasin ma täna protseduuri "saadetud kirjade" kaustas. Ma leidsin kõik vajaliku, mis mulle huvi pakkus, aga mingil põhjusel pidin ma erinevaid märksõnu veel proovima. Jõudsin hunniku kirjadeni, mis tundusid kõik põnevad ja asusin neid läbi lugema. Kerge mälutreening või nii. Soovitan teilgi teinekord. Igatahes nii ma siis jõudsin selleni... Seal kirjas oli mu enda sõrmedega toksitud kindel väide, et jätsin blogi kirjutamise pooleli, sest olin seda teinud vaid ühel eesmärgil. Ja mul meenus, et just nii see kõik oligi. Ja kohe järgmisena meenus mulle, miks ma varakevadel uuesti kirjutama hakkasin. Nende vahel puudus igasugune seos. Ma ärritusin. Kuidas ma sain sügisest lubadust petta varakevadega? Mis oli varakevades nii erilist, et ma pidin sügisele antud lubadust murdma? Ma ei taha lugeda oma vanemaid postitusi, aga kuskil peab peituma vastus. Neetud sügis. Iga aasta suudad sa lehed langetada ja kaduda mu mõtteist ühes lumega ja külmaga, aga ikka ja jälle pead sa välja ilmuma. Ja kevad? Mis sinust on saanud. Mitte keegi ei mäleta sind enam. Selle asemel suudan ma nimetada nii mitu kuud, mis kõik on tulnud ja läinud, aga kevad ei meenu kellegile! Tere suvi, minu nimi on Valmar ja tegelikult kirjutan ma blogi ka natuke.

***

Free Design - Love You