Aeg maha blogimängus!

Kõik need mõtted millest ma tahaks kirjutada, aga pole piisavalt häid lauseid ja sõnu:

1. Mu blogi on nagu pornograafia. Vahet pole kas see meeldib sulle või ei, aga ikka sa loed seda.
2. Kas inimene peab häbenema enda otsekohesust? Kes keelab mul kõike otse välja öelda?
3. Mille põhjal hindan ma inimesi enda ümber?
4. Kus jookseb meie ühiskonnas piir kahe mehe sõpruse vahel? Millal muutub see kõrvalvaatajatele "kahtlaseks" ning tekib väärarusaam?
5. On väga vähe inimesi kes oskavad hinnata pisiasju teiste juures
6. Kogesin esimest korda elus lavahirmu. See kõik oli unes, aga nüüd tean mis tunne see on.
7. Kes ees, selle mees? Ehk kus jooksevad piirid sõpruse ja suhete puhul. Millal on aksepteeritav oma sõbra või sõbranna kaaslasega lähedaseks muutuda?
8. Kuidas meie pere teed joob.
9. Juba mitmes lumesadu, aga ikka pole tõelist esimest lund. Või miks ma pole seda ikka märganud?
10. Miks ma ei raatsi ära visata kampsunit mida ma pole juba mitu aastat ise kandnud? Või kingad? Või padi mis pole enam ammu vormis?
11. Mitut moodi oskab üks inimene naeratada ja naerda?
12. Miks inimesed tänaval ei ole positiivsemad ning oma eludes viisakamad teiste suhtes.
13. Kus raamatust on Tsjort Bog pärit?
14. Reisida! Kõikjale.
15. Kolida! Mujale.
16. "At this point I knew it was a right decision, but after that, there hasn't been a single day when I havn't regret it"
17. Mäletada armsaid pisiasju või neid unustada.
18. Tulla ja olla.

Eelistused, ideed, märkused ja kõik muu võite mulle postkasti saata või kuidagi teada anda.

***

Muusika puhul pakun teile taustaks - Death Cab For Cutie

Kultuurišokk

Eestlased kutsuvad teda Toomaseks kuigi kodukohas oli talle nimeks antud Thomason. Teisel pool Atlandit sündinud ja seal üles kasvanuna (ei näe õnneks tüüpilise ameeriklasena välja) on ta siiski otsapidi jõudnud Eestisse. Tema suurimaks probleemiks oli/on suutmatus kohaneda siinsete naiste ja nende soovidega. Kodukandis oli ta väiksena alati ümbritsetud Hollywoodi filmidest ja kohalikust kirjandusest. Läbi nende õppis ta meheks kujunemist. Õigemini õppis ta nähtu ja loetu põhjal järeldama mis on negatiivse varjundiga ja kuidas seda vältida. Ta tõi mitmeid näiteid, aga valik oli tõesti lai: Ära kunagi jäta wc's prilllauda üles, õpi nautima balletti ja erinevat muusikat, oska tantsida ja süüa teha, korista ning ürita alati abiks olla, ole viisakas, hinda head huumorit, armasta lapsi ja veel hulganisti näiteid. Soov olla kunagi ideaalne kaaslane oli vist lihtsalt nii suur olnud? Igatahes sattus ta siin olles probleemi ette, et neiudele ei läinud see absoluutselt korda. Mingil seletamatul põhjusel tema jaoks, hinnati siin enim sinu välimust, päritolu, autot ja teisi näilisi omadusi. Naised ei pidanud eriti lugu kui hoolas või tähelepanelik sa oled. Üritasin hea sõbrana teda lohutada ja palusin ta endale naiseks. Õnneks oskab ta head huumorit ja minu häbelikku julgustavat kiitust mõista. Ta vastas jaatavalt, aga hetkel jäime mõlemad ikka oma senise orientatsiooni ja liistude juurde.

***

Air - Sexy Boy

Ühe koera pärandus

Keskmist mõõtu, mitte väga karvane ja üsna kummaline koer oli kevadel justkui lume alt välja sulanud. Ootamatult oli ta tänavatel nüüd jooksmas ning inimesi uudistamas. Elanikel oli harjumatu kuidas ta lihtsalt nende ellu tekkis ning sellest tuli nii head kui halba. Mida külal ja koeral oli teineteiselt õppida? Õigem oleks öelda, et ega Murit eriti esialgu tähele ei pandudki. Alles siis kui koera enam polnud, jäid inimese selle üle mõtisklema. Ja kohale jõudis see suuresti läbi selle kui küla läbival tänaval polnud kuulda enam haukumist. Peale pikka suve ja sügise saabudes jäi kõik ühel ööl lihtsalt vaikseks. Esialgu tunti selle üle head meelt, et polnud enam kedagi kes tuleb ja haugub inimeste peale, aga mõne nädala möödudes hakati sellest puudust tundma. Põhjus oli koera julguses ja järelandmatuses. Küla õppis hindama koera ausust. Ta ei haukunud kunagi kellegi peale niisama. Kui naabrimees oli purjakil, võis ta ka arvestada koera pahase urinaga. Kui naabrinaine käis meest petmas, sai ka tema varem või hiljem koera kurja häält kuulda jne jne. See kõik muutus elanikud paremateks inimesteks. Ja nüüd mil polnud enam neljajalgset ja haukuvat südametunnistust, tunti temast puudust. See muidugi ei tähenda, et koera kõik hea sõnaga mäletasid. Tal olid ka omad vead küljes. Kõige häirivam oli koera loll komme kõikide autode järgi joosta. Enne suve oli see kõik täiesti tavaline, aga ühes suve venimisega ja sügise saabumisega tundus, et ta hakkab lõpuks ka aru saama sellest teguviisist või õigemini selle mõttetusest. Enne neljajalgse kadumist olid ka esimesed juhud mil koer ei jooksnud auto järgi ning suutis üleolevalt sellest mitte välja teha. Kahju, et krantsi enam pole. Kui siis teaks vähemalt mis temaga juhtus või kuhu ta kadus?

***

Regina Spektor - Hero

Pesupäeva probleemid

Mu särk on märg. Ja vahet ei ole palju ma seda väänan, ikka ta tilgub. Tahaks triikrauda jooksutada piki tema külge ning teha täpseid manöövreid kaeluse juures, aga ma ei saa. Õue kuivama viies hakkab sadama ka selgest taevast ning toas restil hoides lõpetab ta tilkumise kuid jääb ikka niiskeks. Võiksin ju riiulist võtta mõne teise lõike või stiiliga särgi, aga see poleks see. Ma tahan seda ühte ja ainsat mille ma saaksin triikida ideaalseks. Või kui ta ei taha, et teda triigitakse, paneksin ta kasvõi niisama puu peale või kappi lappesse.

***

Eternal Sunshine Of The Spotless Mind

enamus on teist seda vist näinud, aga mõnda filmi tasub ikka uuesti ja uuesti vaadata.

Muutumatud tegurid

Esimene päris lumi. Jalutada kell 3 öösel ja kuulata kuidas lumi krudiseb su jalge all. Kiusatus teha lumeinglit ja sellele järgi anda. Mõned asjad ei muutu kunagi. Sa võid vananeda või elus pettuda, aga see kuidas lumehelbed sinu ümber tantsivad ja maas olles ennast kohevaks ja kauniks puhuvad... On rõõm kogeda nii lihtsaid asju ja tunda, et mõned asjad jäävad endiseks. Ma ei pea olema kuul, et kogeda miskit ainulaadset. Piisab kui saan üksinda jalutada mööda Kuu tänavat kuhu pole jõudnud veel ükski sahk või auto või kellegi jalad. Ja terve tänav joonistab maha mu sammud ning ootab, et ma kõnniks veel ja veel ja veel. Vahet ei ole kui sul ebaõnnestub kedagi õnnelikuks teha. Elu läheb edasi ja iga aasta tuleb lumi, kes õpetab sulle selle kunsti salapärasid. Ma armastan talve ja tema armastab mind.

***

Heino Eller - Kodumaine viis

Kuidas inimesed muutuvad

Reede õhtu nägin üle pika aja ammust sõbrannat. Istusime, sõime, vestlesime väikestest asjadest ning rääkisime suurtel teemadel. Sõbranna oli umbes 7 aastat oma kutiga koos olnud kuni ta eelmine aasta tegi oma elus kannapöörde. Pole päris SööPalvetaArmasta, aga ta kolis mehest lahku, tuli töölt ära ja otsustas kooli lõpetada. Kuulasin huviga mida inimene sellises olukorras mõtles, tegi ja kuidas hakkama sai. Olin alati sõbrannale ja ta kutile kaasa elanud ning nende üle rõõmu tundnud. Mäletan, et kui nad lahku läksid, olin üllatunud ja ei mõistnud päris kõike. Miks lõhkuda suhe, kus mees suutis sulle kõike pakkuda ning mõlemad on väga edukad selles mis nad teevad? Sõbranna avas ennast alles nüüd, aasta aega hiljem. Selgus, et mees ei osanud vaatamata kõigele teda lihtsalt õnnelikuks teha. Vahet ei ole palju ta üritas ning kui hea ta naise vastu ei olnud, see ei teinud neiu olemist rahulolevamaks. Kutile oli see muidugi raske löök olnud ja ta ei saanud pikalt aru miks asjad nii olid läinud. Kuigi tüdruk oli poisile öelnud, et ta tegi kõike õigesti ja tal pole miskit ette heita, ei andnud see rahu. Alles hiljem jõudis kutile kohale, et ta oli lihtsalt saamatu olnud. Kas on siis nii raske naist õnnelikuks teha? Ju siis on. Aga tagasi jutu alguse juurde: sõbranna pööras oma elus edukalt uue lehekülje. On leidnud omale armsa korteri, suurepärase töö ning ka kool sai lõpetatud. Pärast aastat aega on tal ka uus silmarõõm ja tundub, et ta on oma eluga rahul. Mul on hea meel tema üle. Aga kahjuks pole ta enam tema ise. See sõbranna kes mulle sügava mulje oli kunagi jätnud, oli kadunud. Kindlasti on inimesi kes armastavad uut teda, aga minu õnnetuseks on see, et pean leppima teadmisega: Varem oli sõbranna täiuslikkuse lähedal, nüüd vaid lihtsalt tore.

***

Kanye West - Heartless

Tsjort Bog'i monoloog

Minu vanus ei ole oluline ning päritolu samuti mitte. Te ei pea minu kohta mitte midagi teadma, aga ometi olete te kuidagi minuni jõudnud. Minu teed on kummalised nagu Issandal, aga ometi pole ma temaga kunagi isiklikult tutvunud. Sündisin siia ilma kaua aega tagasi, aga reaalselt olen elanud alles viimased aastad. Nii väikese osa mis ta moodustab mu east, aga samas neetult suur osakaal kõigele muule... Tean, et minus elavad koos Kurat ja Jumal, armastus ja vihkamine, jõud ja nõrkus. Vahel harva olen enda vastu õrn ja hellitan teda mõne uhke aksessuaari või elamusega. Suurema osa ajast elan ma end siiski tema peal välja ning ei hooli mis ta mõtleb. Juua ja suitsetada kõike mis võimalik, piinata teda suurte füüsiliste koormustega ning südamesse lasta kõike mis teda vaid kurnaks. Mõni ütleb, et ma olen kurat kes tuli vaatama kas see koht on siin elamiseks talle juba sobilikum. Teine väidab, et paraku olen kõigest ingel kes kogemata pilvepiirilt alla kukkus. Ei usu ma kumbagi väidet - kuigi tunnistan, et kaks sarvenukki tõesti minu peast välja tahavad ronida. Ühe nimi on Südametunnistus ja teise nimi Süütus. Miks sellised nimed, te küsite? Paraku ei pea vajalikuks teile vastata. Minu ainsaks sooviks on õppida lendama ja musitseerima kõige kaunima instrumendiga mis sel sinisel munal leidub. Aga kuna see kõik võtab aega, olen õppinud ajaviiteks lugema ja tundma neid inimestele omaseid emotsioone mille eesmärk mulle paraku veel arusaamatu on. Enne veel kui süüvime koos nende kaante vahele, tahan öelda, et mu kõrval riietuge soojalt. Miski pärast külmad tuuled alati mind jälitavad ja kõik hinnalise minust eemale paiskavad. Hoidke kinni ja asugem teele!