Pesupäeva probleemid

Mu särk on märg. Ja vahet ei ole palju ma seda väänan, ikka ta tilgub. Tahaks triikrauda jooksutada piki tema külge ning teha täpseid manöövreid kaeluse juures, aga ma ei saa. Õue kuivama viies hakkab sadama ka selgest taevast ning toas restil hoides lõpetab ta tilkumise kuid jääb ikka niiskeks. Võiksin ju riiulist võtta mõne teise lõike või stiiliga särgi, aga see poleks see. Ma tahan seda ühte ja ainsat mille ma saaksin triikida ideaalseks. Või kui ta ei taha, et teda triigitakse, paneksin ta kasvõi niisama puu peale või kappi lappesse.

***

Eternal Sunshine Of The Spotless Mind

enamus on teist seda vist näinud, aga mõnda filmi tasub ikka uuesti ja uuesti vaadata.

Muutumatud tegurid

Esimene päris lumi. Jalutada kell 3 öösel ja kuulata kuidas lumi krudiseb su jalge all. Kiusatus teha lumeinglit ja sellele järgi anda. Mõned asjad ei muutu kunagi. Sa võid vananeda või elus pettuda, aga see kuidas lumehelbed sinu ümber tantsivad ja maas olles ennast kohevaks ja kauniks puhuvad... On rõõm kogeda nii lihtsaid asju ja tunda, et mõned asjad jäävad endiseks. Ma ei pea olema kuul, et kogeda miskit ainulaadset. Piisab kui saan üksinda jalutada mööda Kuu tänavat kuhu pole jõudnud veel ükski sahk või auto või kellegi jalad. Ja terve tänav joonistab maha mu sammud ning ootab, et ma kõnniks veel ja veel ja veel. Vahet ei ole kui sul ebaõnnestub kedagi õnnelikuks teha. Elu läheb edasi ja iga aasta tuleb lumi, kes õpetab sulle selle kunsti salapärasid. Ma armastan talve ja tema armastab mind.

***

Heino Eller - Kodumaine viis

Kuidas inimesed muutuvad

Reede õhtu nägin üle pika aja ammust sõbrannat. Istusime, sõime, vestlesime väikestest asjadest ning rääkisime suurtel teemadel. Sõbranna oli umbes 7 aastat oma kutiga koos olnud kuni ta eelmine aasta tegi oma elus kannapöörde. Pole päris SööPalvetaArmasta, aga ta kolis mehest lahku, tuli töölt ära ja otsustas kooli lõpetada. Kuulasin huviga mida inimene sellises olukorras mõtles, tegi ja kuidas hakkama sai. Olin alati sõbrannale ja ta kutile kaasa elanud ning nende üle rõõmu tundnud. Mäletan, et kui nad lahku läksid, olin üllatunud ja ei mõistnud päris kõike. Miks lõhkuda suhe, kus mees suutis sulle kõike pakkuda ning mõlemad on väga edukad selles mis nad teevad? Sõbranna avas ennast alles nüüd, aasta aega hiljem. Selgus, et mees ei osanud vaatamata kõigele teda lihtsalt õnnelikuks teha. Vahet ei ole palju ta üritas ning kui hea ta naise vastu ei olnud, see ei teinud neiu olemist rahulolevamaks. Kutile oli see muidugi raske löök olnud ja ta ei saanud pikalt aru miks asjad nii olid läinud. Kuigi tüdruk oli poisile öelnud, et ta tegi kõike õigesti ja tal pole miskit ette heita, ei andnud see rahu. Alles hiljem jõudis kutile kohale, et ta oli lihtsalt saamatu olnud. Kas on siis nii raske naist õnnelikuks teha? Ju siis on. Aga tagasi jutu alguse juurde: sõbranna pööras oma elus edukalt uue lehekülje. On leidnud omale armsa korteri, suurepärase töö ning ka kool sai lõpetatud. Pärast aastat aega on tal ka uus silmarõõm ja tundub, et ta on oma eluga rahul. Mul on hea meel tema üle. Aga kahjuks pole ta enam tema ise. See sõbranna kes mulle sügava mulje oli kunagi jätnud, oli kadunud. Kindlasti on inimesi kes armastavad uut teda, aga minu õnnetuseks on see, et pean leppima teadmisega: Varem oli sõbranna täiuslikkuse lähedal, nüüd vaid lihtsalt tore.

***

Kanye West - Heartless

Tsjort Bog'i monoloog

Minu vanus ei ole oluline ning päritolu samuti mitte. Te ei pea minu kohta mitte midagi teadma, aga ometi olete te kuidagi minuni jõudnud. Minu teed on kummalised nagu Issandal, aga ometi pole ma temaga kunagi isiklikult tutvunud. Sündisin siia ilma kaua aega tagasi, aga reaalselt olen elanud alles viimased aastad. Nii väikese osa mis ta moodustab mu east, aga samas neetult suur osakaal kõigele muule... Tean, et minus elavad koos Kurat ja Jumal, armastus ja vihkamine, jõud ja nõrkus. Vahel harva olen enda vastu õrn ja hellitan teda mõne uhke aksessuaari või elamusega. Suurema osa ajast elan ma end siiski tema peal välja ning ei hooli mis ta mõtleb. Juua ja suitsetada kõike mis võimalik, piinata teda suurte füüsiliste koormustega ning südamesse lasta kõike mis teda vaid kurnaks. Mõni ütleb, et ma olen kurat kes tuli vaatama kas see koht on siin elamiseks talle juba sobilikum. Teine väidab, et paraku olen kõigest ingel kes kogemata pilvepiirilt alla kukkus. Ei usu ma kumbagi väidet - kuigi tunnistan, et kaks sarvenukki tõesti minu peast välja tahavad ronida. Ühe nimi on Südametunnistus ja teise nimi Süütus. Miks sellised nimed, te küsite? Paraku ei pea vajalikuks teile vastata. Minu ainsaks sooviks on õppida lendama ja musitseerima kõige kaunima instrumendiga mis sel sinisel munal leidub. Aga kuna see kõik võtab aega, olen õppinud ajaviiteks lugema ja tundma neid inimestele omaseid emotsioone mille eesmärk mulle paraku veel arusaamatu on. Enne veel kui süüvime koos nende kaante vahele, tahan öelda, et mu kõrval riietuge soojalt. Miski pärast külmad tuuled alati mind jälitavad ja kõik hinnalise minust eemale paiskavad. Hoidke kinni ja asugem teele!

avameelselt armastusest

Ma kirjutan, et põgeneda. Varem tegin seda alateadlikult, aga üha enam on see mu teadlik otsus. Kui kõik kasvab üle pea ning kuhugi joosta ei ole, avan vastava akna ja vaatan sõrmi tantsides sõnu, lauseid ning mõtteid vorpimas. Olgu, mõtted on siinkohal ilukirjanduslik liialdus, aga see ei muuda ideed. Mu postitused jagunevad kaheks, on need mille mõte on mul tehiskaaslastena päevi ümber pea tiirelnud ning kirjatükid, mille idee tuleb hetkeemotsioonide najel (avastasin just, et sellist sõna ei ole olemas eesti keeles. On kas najal või ajel, aga najel mitte kunagi). Armastusest kirjutada tahan ma eilsest alates. Mõtlesin välja lause, mis oleks pidanud olema tuum, mille ümber ma kõik muu ehitan, aga loobusin sellest. Idee muutus ja lause ei kõlanud enam nii hästi: "Armastus on nagu esimene mandariin peale pikka suve ja enne jõule. Sa ei tea kunagi kas algav hooaeg algab magusa või hapuka mandariiniga, aga sa tead, et sa tahad seda. Ehk siis armastuses ei ole oluline, millised emotsioonid on õiged või valed selle inimese suhtes. Oluline on, et sa tahad teda." Olles eilsest alates seda mõtet oma peas keerutanud jõudsin täna oma voodis lebades hoopis teise ideeni. Miks inimesed kirjutavad, räägivad ja laulavad nii palju armastusest? Miks on see filmides alati nii populaarne teema ning miks ümbritseb see meid kõiki? Oot. Parandan. Pidasin silmas "tõelist armastust". Kui paljud meist reaalselt teavad seda tunnet? Kas pole mitte see idee meile ühiskonna poolt peale surutud? Suhted purunevad, sest ühele poolele tundub, et suhe ei ole nii lilleline nagu raamatutes ja filmides räägitakse. Teised suhted jooksevad laiali, sest suhe on täpselt nii ilus nagu kõikjal kirjeldatakse, aga ühele poolele hakkab siis tunduma, et äkki see on võlts või on miskit veel paremat võimalik. Jne jne jne. Krt ma ei tahtnud selle teemani jõuda. Mind huvitas palju enam kuidas inimesed valivad kaaslast ning loovad või hävitavad pinnast võimalikuks suhteks ja hilisemaks potentsiaalseks armastuseks. Aga kuna ma ei tea vastust sellele küsimusele, siis ma jooksin sellest lihtsalt mööda. Ma tean kuidas isik A talitab, aga see ei anna õigust selle põhjal üldistusi teha ju? Muidugi on isikul A esmamulje jaoks alati tähtis välimus ning tõenäoliselt ka kõigil teistel. Ja isik A vihkab seda kuidas tal ei ole kuuma alfa-isase või -emase välimust. Samas ei ole paljudel seda, aga ikka valivad kõik omale kaaslast välimuse baasil. Isiklikult tuttavaks saades ei anta kaaslasele võimalust üksteist tundma õppima. Lähtutakse eelmistest suhetest või kinnistunud ideaalidest. Kõik see on vale, aga ikka tehakse nii. Nii palju lastakse ennast juhtida emotsioonidest. Samas ei tahtnud või taha hetkel enam ma sellest ka kirjutada. Avameelselt armastusest? Miks selline pealkiri? Sest ma tahtsin kirjutada mida armastus tähendab mulle, aga ma ei oska seda. Ma võiksin panna siia pildi armastusest, aga see ei defineeri mitte midagi. Kes näeb pildil inimest, kes emotsiooni, kes tagamõtteid. Inimesed käituvad nii naljakalt ja erinevalt olles armastuse lähedal. Kes põgeneb selle eest ja joob ennast täis, et mitte teda näha. Kes kaotab kõnevõime või oskuse olla loomulik. Kes nutab kurbusest kui teda lähedal ei ole ja naerab näkku, kui ta liiga lähedale tuleb. Kes teeb seda kõike ja tunnistab, et on rumal.

***

Sara Bareilles & Ingrid Michaelson - Winter Song

Kuna väga vähesed julgevad kriitikat teha mu postituste aadressil, siis teen seda ise. Tänane tekst on kirjaliselt ebaõnnestunud, sisu on liialt voolav ja puuduvad pidepunktid. Autori enda teksti pitkimine on mõistetamatu ja arusaamatu ning muusikaline soovitus jätab kahtlaselt masendava mulje. Hit me.

Mil ma piilun teiste ellu

Leidsin eile tänavalt kirja. Ta ei olnud ümbrikus ning üsna tõenäoliselt oli see ka läbi loetud. Arvan, et kiri oli tahtlikult ära visatud. Kuna mul oli õhtul jalutades aega tunduvalt enam kui eeldada võiks, võtsin kirja näppu ja istusin äärekivile. Lugesin seda esialgu ajaviiteks, aga mingist hetkest alates oli sellest saanud hasart ning ainest mõttelendudeks oli piisavalt. Ma ei saanudki selle kirja eesmärgist aru, aga arvan, et siin on kaks võimalust. Kas tegu oli kellegi hüvastijätuga või suutis keegi nii julge ja aus olla, et kirjutas lihtsalt kõik südamelt ära? Sellisel juhul oleks loogiline, miks kiri vedeles tänaval otsapidi väikeses lombis. Tõenäoliselt tegi lugejale sisu haiget või ei meeldinud talle kirjapandu. Aga kirja juurde... Hunnik nimesid ja olukordi, mis mulle mitte midagi ei öelnud. Suures mahus kirjeldusi, mis lõid mulle etttekujutuse inimestest keda ma kunagi isegi näinud ei ole. Väga palju emotsioone, mis tekitasid soovi seda aina edasi lugeda. Autor oli ilmselgelt mees, sest ta kirjutas väga palju neiudest enda ümber. Samas võin ma ka eksida, sest äkki oli tegu neiuga kellel lihtsalt on väga palju vastakaid emotsioone teiste naistega ning enamus ta sõbrad on meessoost? Igatahes mainis autor umbes kümmetkonda erinevat neiut. Huvitav oli lugeda kuidas naised keda ta oli armastanud, olid talle kõik ideaalsed. Olles täiesti erinevad ja ainulaadsed ühendas neid noormehe silmis see, et ta ta armastas neid kõiki võrdselt palju ja praktiliselt tingimusteta. Vahet ei ole, milline oli neiude mentaliteet, rahvus või välimus. Teine kategooria neiusid olid need keda ta nimetas saatuslikeks naistest. Kes on teda mõjutanud elus mingitel perioodidel või teevad seda siiani. Tüdruk kes ei elanud enam Tartus ning õppis nüüd mujal oli talle alati meeldinud, aga kellele ta ei saanud seda kunagi silmas silma öelda. Antud olukorras üritas autor tõenäoliselt sõnastada soovi seda teha, aga lomp oli paberile jätnud oma jälje ning seega pidin kasutama oma fantaasiat kas see tal õnnestus või ei. Viimane lause selle neiu kohta oli, et kirjutaja jääb optimistiks ja loodab, et tal avaneb võimalus. Lisaks oli juttu veel neiudest kellega ta lihtsalt aega veedab või kes ei suuda temas õigeid nuppe vajutada ja seega nad lihtsalt kustuvad. Peale naiste rääkis noormees palju veel sõprusest. See osa kirjast oli samuti suuresti rikutud, aga loetav osa filosofeeris väga palju sõpruse ja selle olemuse üle. Kuidas näidata välja tänulikust või pettumust sõpradele. Kuidas neile tõtt öelda või jätta asju rääkimata. Kuidas teha kindlaks kes on su sõbrad ja kas neid saab tingimusteta armastada ning kõike andestada. Viimane A4 mida kohe kirjeldan tekitas minus ka kahtluse, et kas kiri polnud mitte mõeldud hoopis hüvastijätuna. Kaks lõiku vaidlesid teineteisega kas enesetapu sooritav inimene on tugev või nõrk. Kõige hirmsam oli see, et mõlemal oli õigus. Järgnev osa leheküljest pidas monoloogi teemal kas tõeline armastus või sõprus on olemas. Ja kui sa pettud neis, siis kuidas olla ja naeratada ja teha nägu, et see pole sind puudutanud. Pöörates paberit sain ma veel imetleda tema joonistust: Suur kast tema nägu ja ülakeha varjamas, seisis tundmatu mees keset tänavat. Ja inimesed tahtsid näha miks see nii on, aga keegi ei saanud talle ligi. Mõned naersid tema üle ja teised vaatasid nukralt, miks inimene peab nii olema.

***

Mumford & Sons

Inimsuhete põrgu 2010

Sattusin vestlema ühe hea tuttavaga ning jutt läks lõpuks ikka naiste peale. Ta muutus veidi tõsisemaks ja oli näha, et ta otsib punkti kus oma lugu alustada. Olles viimasel ajal elanud elu, mida mõned nimetavad litsakaks ja teised normaalseks mehele omaseks olemiseks, jõudis ta jutu ivani. Ta soovis kuulda mu arvamust erinevatel teemadel, mis kõik puudutasid naisi. Üritasin küll seda teemat kindlatel põhjustel vältida, aga ta käis mulle tungivalt peale. Mul ei olnud mitte mingit soovi sel teemal kaasa rääkida, aga kuna ta oskas piisavalt hästi mind meelitada ja enda suhtes kaastunnet tekitada, oli tõenäoliselt mu ego see, mis lõpuks nõustus. Sissejuhatuseks ei tulnud temalt küll otsest küsimust, aga ilmselgelt ootas ta mu nõusolekut või ümberlükkavat vastust. Lause kõlas umbes nii: "Ma olen tähele pannud, et väga lihtne on endale sebida rebound'e, aga kui ma kohtan tüdrukut, kes mulle tõesti meeldib - jään ma hätta. Ma ei julge ega oska mitte midagi öelda ja kõik mis ma teen tundub totter." Vaatasin talle otsa, aga jäin vastuse võlgu. Ma mõistsin, mida ta öelda tahtis, aga sellises olukorras ei olegi vist õiget vastust. Tuttav lasi pilgul mööda tänavat ringi uitada ja pöördus uuesti minu poole. "Igatahes mulle meeldib üks selline neiu. Aga mis sa arvad, kas see on petmine kui samal ajal mil ma käin selle neiuga kohtamas, magan või olen ma mõne rebound'iga?" Vaatasin talle otsa... Mida ma ütlema peaksin? Ma ju andsin kohe alguses mõista, et ma ei taha naistest rääkida. Vahetasime teemat ning hüvasti jättes lubasin talle vastused välja uurida...

***

Soovituseks muusika mitmekülgusust teile: originaal ja mitukümmend aastat hiljem tehtud uusversioon milles motiive ära kasutatud. Ehk miks on inimete maitsed erinevad nii heas kui halvas!

Nina Simone - Sinnerman
Timbaland - Oh Timbaland