kui päev on aasta

Hommikul ärgates on väljas veel talv. Aknad on kaetud härmatisega ja esimese asjana asud ahju alla tuld tegema. Päeva edenedes jõuab kätte kevad. Lumi sulab, päike annab endast justkui märku, linnulaul kostab kuskilt kaugemalt ja tärkab lootus ilusa uue suve ees. Päeval ei saa kunagi kindel olla, kas suvi ikka tuleb. Mõnikord on suve rohkem, kui vahel mitme päeva peale kokku. Istud ja igatsed päikse järgi ning loodad, et varsti jääb see püsima. Aga ikka tuleb sügis ning reaalsusena kaob üha enam päikese lähedus. Tuul tõuseb ja sodi lendab sinu ümber aina rohkem. See võib olla omamoodi romantiline, aga ikka mõtled sa veel päikesest. Ja kui päev lõppeb jälle talvega... Kõik on vaikne ja külm. Lihtsalt istudes ja oodates uut päeva, sest äkki homme saad sa rohkem päikest. Heidad voodisse ja sa näed unes kuidas päike särab sinu ümber. Küll elu oleks ilus kui saaks iga kell ise päikse juurde lennata!

***

Across the Universe. Üks mu uutest lemmikutest. Suurepärane film.

seebimullid

Puhusin erineva suurusega mulle. Mõned olid värvilisemad, mõned suuremad, mõned uhkemad. Mis kõige enam rõõmu tegi oli see, et peale põrandale langemist jäid mõned terveks. Said istuda ja vaadata mullimerd enda ümber. Miski nii õrn võib jätkuvalt olla püsiv ka kõige teravamal pinnal. Ja lapsed kes mind kõrvalt vaatasid tahtsid, et me ei lõpetaks puhumist. Kui vaid seebivett jätkuks!

***

Biffy Clyro - Bubbles

ära iial ütle iial

Sündmus leidis aset ühe 2o. sajandi suurima sõja ajal. Väed olid juba mitu kuud kandnud raskeid kaotusi ning üha tõenäolisemaks muutus terve üksuse taganemine. Kuna sügis oli lähenemas ja kõik andsid endale aru, et talve ei suudeta nii või naa üle elada, anti ühel päeval oodatult üleüldine taganemiskäsk. Kaasa kästi võtta kõik tehnika, vähem väärtuslik kraam tuli maha jätta ning taganemise käigus anti käsk ka põletada kõik sillad, et ründava vaenlase hoogu aeglustada. Kõnealune pataljon tegutses terve üksuse äärealal ja oli senise sõja jooksul samuti kandnud raskeid kaotusi. Vaatamata kõigele oli suudetud üksust ühtsena hoida, aga taganemise käigus hakkas ka 11/7. pataljon näitama lagunemise märke. Nende vastutusalal paiknes pisike sild, mida ei saanud kasutada raskeveo üleviimiseks, vaid oli pigem jalaväelaste ja kohalike jaoks jõeületus kohaks. Eelmainitud pataljoni ülem kaalus pikalt kas täita käsk ja sild purustada või riskida võimalikke karistustega ning jätta kohalikele võimalus liigelda... Kuu aega hiljem jõudis ülemani kõrgemalt karistus, käsu mitte täitmise eest. Ametikoht ja vastutus jäid küll alles, aga teenitud aumärkidest tuli loobuda. Ta ei lasknud ennast muserdada, vaid jäi optimistiks. Enne jõule alustati suurt vasturünnakut, mille koosseisus ka 11/7 pataljon neile tuttaval alal osales. Jõeni jõudes oli sild ikka terve ja tänu sellele õnnestus tiivata ka vaenlast, mis mõned õhtud hiljem juba terve üksuse võidu tagas. Jõuluõhtul peeti jumalateenistus ning austati nende kuude jooksul langenuid. Paljud olid hukkunud selle aja jooksul, aga tänu ühe ülema sisetundele õnnestus verevalamisele punkt panna. Üks väike sild, mis oli näinud nii palju ohvreid viis lõpuks võiduni. Ja kuigi ajaloos "oleks'id" ei maksa midagi, on paljud teadlased ühel meelel, et oleks tol sügisel see sild hävitatud, võinuks tulemused olla hoopis teised. Jõulude jumalateenistuse ajal oleks rünnak jäänud toppama ja keegi ei tea kui kaua verevalamine oleks veel kestnud.

***

Millal sa viimati jooksmas käisid? Mine liiguta end!

kus ma olen?

Minu reis ei ole läinud päris nii nagu loodetud. Pidin juba mõni aeg tagasi koju jõudma, aga hetkel olen kuskil tundmatus kohas ja ma ei mõista kuidas ma siia sattusin. Autoga sõites üritasin enamuse ajast jälgida vajalikke suunanäite, aga kuskil reisifaasis pidin ma siiski väga vale pöörde tegema. Peale pikka sõitu, kuni mul lõpuks kohale jõudis, et olin marsruudiga eksinud üritasin sama teed pidi tagasi sõita. Mäletasin kõiki teeotsasid ja olin peagi tuttaval maanteel tagasi. Paraku tundub, et hoopis maanteed oli seni muudetud või ümber ehitatud. Kõik tundus tuttav, aga siiski veidi vale. Seetõttu olengi olukorras, et ma ei tea mis kus valesti läks? Reisil on muidugi vahelduseks tore olla, aga kui süda kisub koju, muutub olukord iga päevaga aina raskemaks. Kui keegi oskaks mind juhendada, oleksin väga tänulik!

***

Käisin täna raamatupoes. Ostsin endale 2 uut raamatut. Millal teie viimati raamatupoes ostlemas käisite?

kinnine nina

Vestluse käigus ilmnes, et tal oli juba väga pikalt nina kinni olnud. Ta ei tundnud praktiliselt mitte ühtegi lõhna ja see oli teda teinud murelikuks. Pika perioodi peale olid olnud vaid üksikud korrad, mil ta oli tundnud erinevaid aroome ja ka siis pidid need olema meeletult tugevad, et neid üldse tähele panna. Keeruline olukord jätkus ja vaatamata uutele lähenemistele ei õnnestunud asjale lahendust leida. Selle asemel läks situatsioon viimase kahe ööga veel hullemaks ning päädis öösel kella 4 ajal, mil viimase lahendusena sai vastu võetud otsus, sõita mere äärde... 2 tundi hiljem oli ta voodis tagasi, und ei tulnud, aga üllataval kombel hakkasid erinevad lõhnad tema ninna tungima. See oli omamoodi hirmutav. Põhjuseks asjaolu, et mälusopis olid kõik aroomid olnud õrnad ja meeldivad, aga samas nii püsivad. Reaalselt märkas ta kuidas tegelikult lihtsalt erinevad lõhnad tulevad ja lähevad. Ja nad polnud absoluutselt püsivad. Sel ööl ta rohkem magada ei saanudki. Hommikusöögi lauas polnud isu ja õhtuks kodulinna jõudes oli ta väsinud. Väsinud, sest lõhnad mida ta oli arvanud end terve see aeg armsatavat, olid ta põlanud ja maha jätnud. ju see oli saatus, et sügisel ei olnud kuskilt võimalik leida kevadlilli ja nende värskeid aroome. Väsimus ja kurbus asendus, aga teiste aroomidega. Need üksikud lõhnad, mida ta oli selle pika aja vältel vahel tundnud, muutusid nüüd talle kõige olulisemaks. Hommikune kohvi ja jooksmas käies higihais. Märja asfaldilõhn ja värske basiilik. Oo, miks oli ta üldse igatsenud oma kevadlilli, kui kõik need teised lõhnad olid tema jaoks olemas ja toetamas! Ainsaks mureks jäi, et mis juhtub siis kui jälle saabub kevad. Kas armastab ta siis veel seda lillelõhna või on selle võõrastavalt eemale heitnud, sest on ka lilli mille aroomi saab tunda läbi terve aasta!?

***

Üritage õppida armastama mingit tegevust, mida te ei salli või vihkate! Kunagi olid mul sellisteks asjadeks kartulite koorimine ja nõude pesemine. Nüüd olen õppinud sallima kolimist kui tegevust!

armastuskiri milles polnud armastust

Tahtsin täna Sulle helistada. Sa poleks pidanud kartma, sest mul ei olnud plaanis avaldada armastust või öelda, et igatsen su järgi. Möödunud aastatega olin ma endale õpetanud, et need tunded teevad meie suhtlemise ainult keerulisemaks ja selle asemel olin ma harjutanud end sind vältima ning mõtteid muudele asjadele suunama. Olin olnud edukas, sest ühes minu viimase kirjaga läksid sinu postkasti ka kõik emotsioonid, mida ma polnud tolleks ajaks tahtnud veel minema saata. Minu viimane kiri oli segu armastusest ja vihast, rõõmust ja kurbusest, tunnetest ja tundetusest. Aga täna tahtsin ma Sulle helistada. Tahtsin kuulda, et Sul läheb hästi ja sa oled õnnelik. Tunda rõõmu, sest sa oled seda kõike väärt. Ja selles kõnes poleks olnud ühtegi emotsiooni, mis oleks olnud vale.

***

Pachelbel - Canon in D Major

postitus kus on liiga palju sõnakordusi.

Mõned aastad tagasi, enne kui elu lained neid aina kõvemini loksutama hakkasid, tegelesid nad kõik ka teatriga. Teater andis suurepärase võimaluse improviseerida, nautida pisiasju ja olla keegi teine. Mitte et nad poleks oma eluga rahul olnud, aga mõnes muus rollis olemises oli alati oma võlu. Teater õpetas neid laulma, isegi kui nad laulda ei osanud. Teater näitas, et igaüks on ilus olenemata teiste hinnangutest. Teater armastas kõiki võrdselt. Ühes kõrgemate lainetega jäi ka teater silmapiirilt aine kaugemale. Jäid vaid lubadused naasta esimesel võimalusel... Ma ei tea kas nad valetasid, aga lubaduseks see jäigi. Selle asemel, et end teatrile pühendada läksid nad, kellele kergemat - kellele keerulisemat, vastupanu teed. Nad rajasid ise uued teatrid, mis ümbritsesid neid pidevalt. Ei olnud oluline kus nad viibisid või mis nad tegid, aga alati olid nad vaatemängu keskmes. Mingil hetkel hakkasid nad sellest tüdinema, aga põgeneda selle eest enam ei saanud. Mõni otsustas oma teatri avalikkusele sulgeda, teine üritas seda jagada kaaslastega, kolmas armastas oma loodut mõneti vastutahtmist edasi. Ja üks õnnetu üritas neid vorpida tõelisteks lugudeks, mis teistes võiksid huvi äratada. Ta kiindus sellesse liialt ja hakkas isegi muusikat valima ning episoodiliselt kirjutatud tükkidesse lisama. Ainus lohutus oli, et kunagi mõni teater need avastab ning neist vaimustub. Aga ta teadis, et tõenäoliselt on see peale tema surma, sest harilikult saab kunstnikust tõeliselt suur kunstnik alles peale tema lahkumist siit ilmast.

***

Hurts - Wonderful Life