Salade césar

nagu elu... Hunnik klassikalisi komponente, millest on pea võimatu mööda minna ja suures valikus kõrvalisi koostisosi, mis võivad täiustada maitset. Samas alates teatud piirist võivad nad muutuda liiga pealetükkivaks või üleliigseks. Seega on kogu salati valmistamise juures kõige tähtsam komponentide tundmine. Raske on luua midagi nii maitsvat, kui ei olda kursis nt õige kastme valmistamisega. Kaste ning kastmekultuur on prantsuse köögis väga kõrgelt hinnatud. Sellepärast on ka köögis alati antud alal oma asjatundja, kes teab kui suures mahus mida ja millal rakendada. Võime panna ennast küüslaugu rolli ja väita, et on arusaamatu miks on meid tarvis purustada oliivi õlis? Vastus on ju lihtne! sest kokk teab, et vaid nii on võimalik luua väga heade maitseomadustega salatikaste. Valmistaja himu ei lähtu sellest kuidas küüslaugule ebameeldivusi tekitada, vaid tulemusest, mis võiks rõõmu pakkuda kõigile. Igaüks on oma rolliga rahul, sest ta teab, et ta on andnud endast maksimumi.

***

lugege nt Kafkat. sest suurem osa teist ei oska lugude taustal näha reaalsust. Harjutage

NO99

Kuidas seletada pilte surnud jänesele?

***

soovitus? mõelda selle lühikese küsimuse peale.

maagiline kamin

hästi imelik. Kamin töötab täiesti korralikult ja kõik paistab justkui toimivat, aga sooja ei anna. Kui ma ahjust eemal olen, tundub, et kohe kohe läheb tuba soojaks. Mhh, nii ma siis istun temast kaugel ja silmad sulgedes tundubki juba, et saaks juba jope ja mütsi ära võtta. Kuna progressi ei ole liigun ma kaminale lähemale ja üritan aru saada, mis valesti on. Leek põleb kõik ilusti ning süsteem peaks ju toimima, aga krt. Miks ta õhkab ainult külma? Leek paistab nii ilus ja soe, aga välja tuleb külm õhk. Ma pean vist mõne pottsepaga ühendust võtma...

***

Simon & Garfunkel - Scarborough Fair

l'arrêt de bus

vihma sajab tavatult kõvasti ning sügis annab tooni. Ma ei tea miks mulle kunagi sügis ei meeldinud - ta tundus kuidagi nukker alati. Aga tegelikult on vähe asju, mis suudavad pakkuda sarnast emotsionaalset rahulolu. Esimene lumi ja esimene kevade päike murul lebades ning esimene armastus kindlasti. Aga erinevalt eelmainitutest suudab vihm koos kollakas-punaste ning rohekas-pruunide toonidega seda tihedamini. Värvid sümboliseerivad elu oma värvikirevuses ning vihm aega. Pestes ära kõik mustuse ning luues pinnase millekski paremaks. Ma olen õnnelik, et paviljoni ei ole ja ma saan lihtsalt seista tee ääres. Ma ei suuda meenutada mis kellast alates ma siin seisnud olen, aga tean, et busse on väga palju mööda sõitnud. Tõenäoliselt olen siin hommikust saati. Aga bussid - nad kordavad ennast. Üks masin on tiirutanud siin algusest peale. Ma mõtlen pidevalt, et see oli vist minu number ja ma peaksin peale minema, aga ma ei ole seda teinud. Siis on mõned bussid mis ennist sõitsid korduvalt mööda, aga enam pole neid näha olnud. Ning on üks eriskummaline sõiduvahend, mis võiks vabalt vene päritolu olla, aga vist ei ole. See on kummaline, sest erinevalt teistest tema enam ei peatu ning ava uksi. Võimalik, et juht ei ole märganud mind või on põhjuseks tehniline rike. Mis veel hullem, äkki sohver lihtsalt mäletab mind, kuidas ma kunagi varem selles bussis vandaalitsesin... Ja viimased paar tundi on siin veel olnud teistest eristuvaid sõiduvahendeid, aga ma ei ole ühegi peale astunud. Huvitav on see, et viimastel tundidel on mul silma jäänud ainult tõeliselt ainulaadsed masinad. Mõned on kahekordsed ja osadel on juba praegu talverehvid all jne jne. Aga viimane väikebuss oli haruldus. Kas te usute või ei, aga sel ei olnud katust! Kes sõidab kõige suurema vihma ajal ilma katuseta? Olgu ma olen vale inimene seda kommenteerima kuna nii mõnigi bussijuht juba naerab mööda sõites, sest olen ju hommikust saati lihtsalt vihma käes seisnud. Kuid siiski, ilma katuseta... Ma arvan, et selle sõiduki omanik on lihtsalt hull. Ja mulle meeldib see. Ma ei ole kindel, et sellesse masinasse astudes tahaks ma sellele ka jääda. Olgem ausad, sellise vihmaga ning ilma katuseta kuni 107 km/h ? Selline asi loputaks tõenäoliselt korralikult läbi. Aga ma mõtlen sellele. Ja ma seisan edasi. Võiksin ju jalutada ka, aga see võtaks aega ning nii jääks mul õhtuks kohale jõudmata. Aga, kuhu ma üldse minema pidin? Need bussid ja sügis on võtnud mult mu mõistuse...

***

05_ans._andur-(sa_olid_mu_viimase_leveli)_lopuboss_(3pead_versioon).mp3

motivatsioonikõver ajas

ma ei tea kas see oli uni, aga...

ärkasin täna hommikul tavatult vara. 4 valgusaastat oli möödunud. Mu ajamasin oli pidanud kinni kõigist plaanidest ning pärast vajalikke protseduure teadsin, et olen jõudnud ettenähtud süsteemi. See süsteem oli küll vahepeatus lennuks uuritavasse dimensiooni, aga kõik oligi nii plaanitud. Minu tänaseks ül oli uurida kuidas muutuvad motivatsioon ja aeg kahes erinevas dimensioonis, mille taustsüsteemiks on teilgi Maal kasutusel olev. Minu hommikune süsteem oli sellele sarnane. Olles seda nii tihti külastanud, oskan seal elada ja olla juba nagu Maalgi. Tegelesin erinevate operatsioonidega, mis olid kas seotud algava dimensioonihüppega või lihtsalt vajalikud minu kosmoselaeva normaalseks funktsioneerimiseks. Laeva ajasüsteemi seierid olid hommikusest lääne-pesast kolinud kõige kõrgema tipu lähedale ning teadsin, et hetkel mil mõlemad seierid jõuavad põhja-tippu pean mina juba teises dimensioonis olema.
[3tundi - märkmed puuduvad - ]
Ma olen nüüd tagasi ja aeg lendab tavatult kiiresti. Teises dimensioonis olles oli kõik hoopis teisiti ja see tekitab minus nüüd segadust. Olen ka varem külastanud seda kõversüsteemi, aga seekord õnnestus mul esmakordselt luua ka arvestatav esimese astme kontakt sealse motivatsioonikeskmega. Sealses süsteemis olid motivatsioonikõvera näitajad keskmise taustsüsteemi ajaühiku kohta tavatult kõrged. Vaid mõne üksiku hetkega, oli mu operatsioonisüsteemi näitaja saavutanud maksimumi ning jäin ootama mis toimub edasi. Tean vaid, et aeg lendas. Ootamatult teatas aga rändemasin, et minu rändhetke ühikud on otsakorral ning pean oma süsteemi naasema. Tegin veel viimase katse mõista keskme ajalist liikumist, aga sain aru, et see on harjumatult erinev. See süsteem elab täiesti erinevat elu ning omab minu taustsüsteemiga vaid väikest kokkupuudet. Veel viimane katse, aga... ei.
Ma olen nüüd tagasi ja aeg lendab tavatult kiiresti. Alles praegu jõudis kohale, et äkki oleks pidanud ka õhtuks siiski lennu planeerima, aga ma ei suutnud. Motivatsioon on siin kosmoselaevas liiga sarnane Maale. Väikesed lootused on, et äkki õnnestub siiski mõni lend veel sooritada enne kesknädalat. Hetkel on sinna üle 2 valgusaasta jäänud ning seetõttu oleks suurepärane kui navigaator suudaks mind veel teele saata. Ma lähen heidan oma kapslisse ja ootan kuni tuleb teade, et olen kuhugi jõudnud. Süstin endale eluks vajaliku miinimumi motivatsiooni üheks valgusaastaks ning programmeerin arvuti äärmisel juhul varudest täiendama ka teiseks. Kapsel sulgub ja ma jään oote-režiimile.

***

David Bowie - Space Oddity

Vaiko Eplik - Sinu jälg (3Pead versioon)

ilmselgelt toimub kogu tegevus rannas. Sest sinu jälg ei ole üldse näha. Ma kuulen suurepäraselt kõiki hääli ning kohinat, aga mida ei ole, on kujutis liival. Rannas olles pole vist isegi vahet kas sa kõnnid merele lähedal või kaugel. Ühel juhul kustutaks meri iga lainega kõik tekkiva ning teisalt piisab jala tõstmisest kui liiv asub juba tühja kohta täitma. Aga heli ja kohin on kõik ilus. omamoodi rahustav. Kui ma silmad kinni panen ja lihtsalt kuulan, siis tekib mingi kujutis ka liivale. Ma ei ole muidugi kindel, mis kujutis see päriselt on. Aga helid justkui ütlevad kas jälgi on üks või kaks - või jäävad nad mõnes kohas ka näha.
Kuigi mind häirib, et versioonis peab olema 3Pead, aga see ei muuda loo väärtust halvemaks või paremaks. Kui see on autori nägemus, siis selline see lugu on ja kõik. Kuulajale see lugu kas meeldib või ei ning sellest lähtuvalt ta kas eelistab oma aega selle seltsis veeta või teeb ta midagi muud.
Mulle meeldib see muusika ja sõnad ning tema justkui häbelik olek, mis võimendub teatud hetkedel. Ja selle loo teeb nii ilusaks tema puhtus - õiged noodid õigetes kohtades. Ma ei mõtle versioonile ja väidan, et see on üks omanäolisemaid, haruldasemaid ning üllatavamaid laule.

***

kui te ei suuda nüüd mu soovitust ära arvata, siis alustage otsast peale

Иногда я говорю слишком много

miks on nii, et mõne inimese puhul aitab rääkimine kõike saavutada, aga teise puhul on tunne justkui sa valetaksid. kõik mis ütled on kõhklev ja ebakindel. Esimesel juhul võid saavutada sa enamat kui õhtult eeldasid, teisel juhul jääb ikka mõru maik suhu, sest sul tundub, et öeldu ei olnud piisav või ületas mingi arusaamatu piiri. Ja lõpuks pole sul ikka midagi peale hakata, sest inimene kellega sa ei taha rääkida on valmis lõputult kuulama ning isik kellega tahaksid justkui kõike jagada jääb mingisuguste arusaamatute piiride taha. Piirid... mis kuradi piirid? kellele need on ja miks? Ma saan aru kui inimene seab need endale mingil idiootsel või äärmisel juhul tõesti mõtestatud põhjusel, aga piirid suhtlemise puhul? Kas tõesti on suhtlemine kui selline jõudnud olukorda, kus teatud teemadest alates ei osata/julgeta ennast selgitada? Liiga palju küsimusi, aga vastuseid me kas ei kirjuta või lihtsalt ei taha kuulda.

***

päris palju olen kuulanud "(500) Days of Summer" soundtrack'i. võite ka proovida.