miks on nii, et mõne inimese puhul aitab rääkimine kõike saavutada, aga teise puhul on tunne justkui sa valetaksid. kõik mis ütled on kõhklev ja ebakindel. Esimesel juhul võid saavutada sa enamat kui õhtult eeldasid, teisel juhul jääb ikka mõru maik suhu, sest sul tundub, et öeldu ei olnud piisav või ületas mingi arusaamatu piiri. Ja lõpuks pole sul ikka midagi peale hakata, sest inimene kellega sa ei taha rääkida on valmis lõputult kuulama ning isik kellega tahaksid justkui kõike jagada jääb mingisuguste arusaamatute piiride taha. Piirid... mis kuradi piirid? kellele need on ja miks? Ma saan aru kui inimene seab need endale mingil idiootsel või äärmisel juhul tõesti mõtestatud põhjusel, aga piirid suhtlemise puhul? Kas tõesti on suhtlemine kui selline jõudnud olukorda, kus teatud teemadest alates ei osata/julgeta ennast selgitada? Liiga palju küsimusi, aga vastuseid me kas ei kirjuta või lihtsalt ei taha kuulda.
***
päris palju olen kuulanud "(500) Days of Summer" soundtrack'i. võite ka proovida.
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar