Su üle Jumal valvaku? ehk Ood Armastusele

DAY 23 (16th on Camino) - 20.11.2011

Väsitava päeva järel jõudis ta umbes kella poole kuueks Rabanal del Camino külakesse. Väljas oli juba hämardumas ning seega vajadus öömaja leida üsna suur. Mööda peamist jalgsitänavat kõndides oli ta peagi juba küla teises ääres ning otsitud öömaja leidmata keeras ta otsa ümber, võttis suuna taas küla poole, aga nüüd kõrvaltänavaid pidi, ja alustas uuesti kõndimist. Mõnekümne sekundi pärast paistsid taamal 2 vanemat inimest ühes väikese koeraga ning nende poole suundudes ja seejärel neid ka kõnetades, soovis matkaline informatsiooni öömajade kohta. Ei tulnud üllatusena, et kohalikud sõnagi inglise keelt ei rääkinud, aga õnneks polnud taolise lihtsama informatsiooni küsimine ka hispaania keeles kuigi raske. Lahkelt olukorda seletades näitasid nad külalisele kätte suuna küla ainsa avatud öömaja suunas ja soovisid "head teed".

Öö "del Pilar'is" maksis tavapärased 5 eurot, aga koht oli väga tore ja hubane. Seljakotti magalasse pannes ning lahke tädikese järel kaminaruumi suundudes mõistis ta, et teist ööd järjest oli tal õnnestunud sattuda uskumatult armsasse albergue'sse. Arusaam kinnistus veelgi kui kaminaruumis laua taha istudes talle suppi pakuti ning hiljem kõik koos pastat tegema asuti. Lisaks oli tolleks õhtuks siia öömajja peatuma jäänud veel teisigi toredaid reisilisi. Umbes 50 aastane jutukas Śveitsi naine, keskealine või veidi noorem hispaanlanna, tunduvalt vanem Prantsuse härra, üks äsja ülikooli lõpetanud USA noormees ning viimaks temast arvatavasti paar aastat vanem Jaapani tütarlaps. Suhtlemine käis seega segamini neljas keeles: hispaania, prantsuse, saksa ja inglise. Sooja suppi ja teed nautiv eestlane naeratas rahulolevalt.

Veidi enne kella seitset otsustati ühiselt pühapäevaõhtusele jumalateenistusele minna. Ainsana jättis minemata jaapanlanna ja see tähendas, et ainsana polnud kiriku poole suunduvas seltskonnas kristlane, või veelgi enam - katoliiklane, vaid eestlane. Euroopa kõige ateistlikumast riigist tulnuna oli üks tema reisi eesmärkidest olnud ka palverännaku käigus endale lahti mõtestada religiooni ja usu roll, olemasolu ning võimalikkus tema elus. Vähem kui tunni pärast oli ta öömajas tagasi ning kirjutas oma päevikusse sissekande:

MÕTE 5 - 19:40

"Mis on minu jaoks kirik, religioon, usk ja pühendumus sellele kõigele? Olen väga palju üritanud omale seda selgeks mõelda või leida Jumalat, ent pole suutnud. Vaadates inimesi kirikus mõistsin, et see on nende jaoks veendumus - Armastus. Midagi millega nad on kokku kasvanud ja mis on nendega heas ja halvas. Seega kuidas saab minust usklik - kristlane, budist, moslem või keegi neljas? Ma arvan, et ei saagi... Aga ometi käin ma nende pühakodades, austan neid ja üritan mõista nende kombeid selle juures. Miks ma seda teen?

Sest nii nagu mina usun armastusse ja selle kõikvõimsusesse, usuvad nemad sama moodi oma Jumalasse või jumalatesse. Ma austan nende kiindumust ja pühendumust, sest tahan - ei... loodan, et kui mina saan taas kunagi kogeda enda Jumala lähedust ning Tema jaoks olemas olla, siis on ka kõik teised mõtteis minuga ja jagavad oma usku minu armastusse... Ja ma ei nimeta oma Jumalat nime pidi, sest seda pole vaja välja öelda kui mu südames ning unenägudes on Ta alati kohal. Isegi kui tegelikult on ta mitme tuhande kilomeetri kaugusel.

Usk on universaalne. Ma armastan Sind."

Tol õhtul uinudes oli matkaja oma reisi jooksul juba teist korda veendunud, et on leidnud vastuse ühele küsimusele, mille järele ta siia reisile tuli. Ometi oli 4 nädalat hiljem veelgi enam asju muutunud. Alles siis suutis ta vastata kõikidele küsimustele ja märkmikusse pani ta Jumala tarbeks kirja tähelepaneku:

"Tahaksin Sulle palju öelda ja rääkida kuidas see reis muutis mind täielikult, aga see ei mahuks siia ära. But know there's one thing that never changes."

***

Desire - Under Your Spell
Biffy Clyro - Many of Horror