Mida päev edasi, seda enam ma tunnen, et ma elan ja olen vales kohas. Ma ei peaks siin ärkama ja hommikukohvi keetma. Ei peaks siinsete probleemidega maadlema ja juuri enda alla kasvatama. Veendun üha enam, et ma olen määratud mujale...
[Vahemärkus: Mõtlesin kunagi kirjutada raamatu lihtsalt eestlasest, omamoodi stereotüüpsest ja mitte millegi poolest erilisest. Panna kirja kuidas maailmapildi avardumisega ja suureks kasvamisega positsioneerib ta ennast laiemas inimestevõrgustikus. Rahvuslane ja patrioot nagu vägad paljud teised tema väikeses riigis. Ent mida aastad edasi, seda enam kaob temast seda rahvuslikku uhkust ning liberaalset maailmapilti. Raamat lõpeb arusaaamaga, et temast on saanud pigem multikultuurne sotsialist, kelle jaoks ei ole riigis, mida ta kunagi nii palavalt jumaldas, enam miskit armastusväärset. Jäävad vaid pere ja sõbrad, kellest ta saab sama siiralt hoolida ka igal pool mujal maailmas.]
Otsin oma pilguga kohta kuhu minna. Kõik maailma uksed on valla, aga iga kord kui lähemalt vaadata, selgub et uksest sisse astumine on keerulisem kui esialgu paistis. Ometi jäevad sõelale üksikud variandid, mis ajapikku üha tõenäolisemaks muutuvad. Ja mulle meeldib see tunne, et mind hoiab üha vähem asju siin kinni. Ei ole enam seda kummalist kammitsevat kohusetunnet siis töötada või elada või pere luua. Ei ole hirmu tunde ees, et vanusest tulenevalt peaksin olema seotud ühel, teisel või kolmandal moel.
Ja ma arvan, et selle lõpliku sooja ja enesekindla tunde eest pean ma tänama oma kahte tuhandet ja neljasadat kilomeetrit, sest tema on mulle õpetanud, et ei ole oluline siduda end kinnistunud arusaamadega või kohustustega kellegi ees end siduda/tõestada. Kui need kaks tuhat ja nelisada on valmis minu kõrval ja minuga koos korrutama neid kilomeetreid Eestist veel 3, 4 või 5 korda kaugemale, siis olen ma minekuks valmis.
***
Nico - These Days
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar