avameelselt armastusest

Ma kirjutan, et põgeneda. Varem tegin seda alateadlikult, aga üha enam on see mu teadlik otsus. Kui kõik kasvab üle pea ning kuhugi joosta ei ole, avan vastava akna ja vaatan sõrmi tantsides sõnu, lauseid ning mõtteid vorpimas. Olgu, mõtted on siinkohal ilukirjanduslik liialdus, aga see ei muuda ideed. Mu postitused jagunevad kaheks, on need mille mõte on mul tehiskaaslastena päevi ümber pea tiirelnud ning kirjatükid, mille idee tuleb hetkeemotsioonide najel (avastasin just, et sellist sõna ei ole olemas eesti keeles. On kas najal või ajel, aga najel mitte kunagi). Armastusest kirjutada tahan ma eilsest alates. Mõtlesin välja lause, mis oleks pidanud olema tuum, mille ümber ma kõik muu ehitan, aga loobusin sellest. Idee muutus ja lause ei kõlanud enam nii hästi: "Armastus on nagu esimene mandariin peale pikka suve ja enne jõule. Sa ei tea kunagi kas algav hooaeg algab magusa või hapuka mandariiniga, aga sa tead, et sa tahad seda. Ehk siis armastuses ei ole oluline, millised emotsioonid on õiged või valed selle inimese suhtes. Oluline on, et sa tahad teda." Olles eilsest alates seda mõtet oma peas keerutanud jõudsin täna oma voodis lebades hoopis teise ideeni. Miks inimesed kirjutavad, räägivad ja laulavad nii palju armastusest? Miks on see filmides alati nii populaarne teema ning miks ümbritseb see meid kõiki? Oot. Parandan. Pidasin silmas "tõelist armastust". Kui paljud meist reaalselt teavad seda tunnet? Kas pole mitte see idee meile ühiskonna poolt peale surutud? Suhted purunevad, sest ühele poolele tundub, et suhe ei ole nii lilleline nagu raamatutes ja filmides räägitakse. Teised suhted jooksevad laiali, sest suhe on täpselt nii ilus nagu kõikjal kirjeldatakse, aga ühele poolele hakkab siis tunduma, et äkki see on võlts või on miskit veel paremat võimalik. Jne jne jne. Krt ma ei tahtnud selle teemani jõuda. Mind huvitas palju enam kuidas inimesed valivad kaaslast ning loovad või hävitavad pinnast võimalikuks suhteks ja hilisemaks potentsiaalseks armastuseks. Aga kuna ma ei tea vastust sellele küsimusele, siis ma jooksin sellest lihtsalt mööda. Ma tean kuidas isik A talitab, aga see ei anna õigust selle põhjal üldistusi teha ju? Muidugi on isikul A esmamulje jaoks alati tähtis välimus ning tõenäoliselt ka kõigil teistel. Ja isik A vihkab seda kuidas tal ei ole kuuma alfa-isase või -emase välimust. Samas ei ole paljudel seda, aga ikka valivad kõik omale kaaslast välimuse baasil. Isiklikult tuttavaks saades ei anta kaaslasele võimalust üksteist tundma õppima. Lähtutakse eelmistest suhetest või kinnistunud ideaalidest. Kõik see on vale, aga ikka tehakse nii. Nii palju lastakse ennast juhtida emotsioonidest. Samas ei tahtnud või taha hetkel enam ma sellest ka kirjutada. Avameelselt armastusest? Miks selline pealkiri? Sest ma tahtsin kirjutada mida armastus tähendab mulle, aga ma ei oska seda. Ma võiksin panna siia pildi armastusest, aga see ei defineeri mitte midagi. Kes näeb pildil inimest, kes emotsiooni, kes tagamõtteid. Inimesed käituvad nii naljakalt ja erinevalt olles armastuse lähedal. Kes põgeneb selle eest ja joob ennast täis, et mitte teda näha. Kes kaotab kõnevõime või oskuse olla loomulik. Kes nutab kurbusest kui teda lähedal ei ole ja naerab näkku, kui ta liiga lähedale tuleb. Kes teeb seda kõike ja tunnistab, et on rumal.

***

Sara Bareilles & Ingrid Michaelson - Winter Song

Kuna väga vähesed julgevad kriitikat teha mu postituste aadressil, siis teen seda ise. Tänane tekst on kirjaliselt ebaõnnestunud, sisu on liialt voolav ja puuduvad pidepunktid. Autori enda teksti pitkimine on mõistetamatu ja arusaamatu ning muusikaline soovitus jätab kahtlaselt masendava mulje. Hit me.