mõnikord ma mõtlen, et tahaks elus millegi loomingulisega hakkama saada. Ma olen mõelnud enda postitustele ja unistanud nende avaldamisest. Kuidas ma kirjutaksin igale loole ka elulise tausta, et saadaks aru, millest ma olen mõelnud neid sõnu ning lauseid seades. Ma tean, et mu vanemad sissekanded ei ole keerulised ja arusaamatud, aga teate kuidas ma mõnikord südamest loodan, et oleks veel inimesi, kes saaksid aru ka mu uuematest kirjutistest. Inimesele saab paljut õpetada, aga kas see peaks olema eesmärk? Miks peaksin ma esmajärjekorras õpetama inimestele enda tekste mõistma, kui ei osata isegi klassikalist muusikat hinnata? Rääkimata toidukultuuri või elus toimuva mõistmisest. Siin ilmas on meeletult palju ilusaid asju, mida võiksid kõik osata nautida, aga ometi ei tehta seda. Aga ju siis selles elu seisnebki. Teatud eaks oled sa omandanud elukutse ning lõpetanud enese harimise ja kasvamise kõiges muus. Jõudes ikka, kus sul on 30 teemat mis sulle huvi pakuvad, ei mõtle sa kordagi sellele 40, millest sa võiksid ka midagi kasulikku omandada. Muidugi ei saa eeldada, et inimene tegeleb kõigega maksimaalselt! Ei tohigi eeldada teistelt seda, mida sa ise ka ei suuda. Aga mina suudan hoiduda äärmustest - miks teised ei suuda? Ma ei hinda poliitikuid nende avaliku arvamuse järgi või muusikat lähtuvalt oma lemmik žanrist! Öelda, et miski on vastuvõetamatu - see eeldab sinult terve spektri tundmist, mitte kolme põhivärvi teadmist.
Mõnikord ma mõtlen, et tahaks raamatu avaldada. Aga ma ei pea seda tegema üldlevinud kujul ja raamatupoes. Ma saan seda teha ka ilma, et peaksin muretsema selle üle, kas lugejad mõistavad mind. See on minu raamat ja ma kirjutasin selle endale. Ma ei pea olema kirjanik teie arusaamade järgi. Kuigi sel oleks oma võlu...
***
mm.. jäätis siirupiga? muidugi!
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
4 kommentaari:
Äärmuslik suhtumine aitab endale kindlaks jääda. Olles egoistlik ja põhjendades endaga. Ma olen äärmuslik koertevarjupaiga suhtes, see aga tähendab, et ma ei vii mitte kunagi (nüüd sülitan 3 korda üle üla :D) ühetgi koera varjupaika. Kui ma leian koera, kes on kodutu, siis annan talle ise süüa ja peavarju või otsin talle kodu. See aga et tähenda, et ma generaalplaanis vihkaks inimesi, kes käituvad vastupidisel. Ma lihtsalt ei mõista neid.
Ja inimestel võib alati olla mingi kiiks juures, milles ta on äärmuslik. Üldiselt ei olda kõiges äärmuslikud, vaid inimestel on lihtsalt mingid valupunktid.
Valupunktid on üks asi, äärmused teine. Antud küsimused, millele ma toetusin, ei tohiks üldjuhul omada valupunkte (poliitika ja muusika nt)
Äärmused ja neile kindlaks jäämine on ok, kui sa mõistad ka teist äärmust. Üldjuhul tekivad nad aga hirmust teise äärmuse ees. Ja see on negatiivne nähtus.
Koerte näide siin kontekstis on keeruline. Ma ei ütleks, et sa oled äärmus. Nende eest hoolitsemine ja muretsemine on üks asi, aga meeleheitel kuskil tänaval koertele mingite x õiguste nõudmine on juba äärmus. Nii samuti on seda ka suhtumine neisse kui mänguasjadesse.
minu sõber küsis mult mõni aeg tagasi, kas ma kirjutan midagi üles, oma elust, seda ta vist pidas silmas. olin väga üllatunud, miks kirjutada, kes seda loeks. aga tema küsimuses oli midagi, see, et tulevikus võivad asjad olla tähtsad,uues valguses, teise nurga all, mis iganes. aeg muudab meid, tuba, mis tunds kõle ja mõttetu, saab sisse seatud ja omaks,kuid see pole tuba, mis muutub, vaid inimene ise.
minu arust on tore, et rääkides välismaal Eestit ja muusikast, siis teatakse Arvo Pärti, kirikutes mägitakse jõulude ajal Pärti, temast peetakse lugu. Ma hakkan nautima ja oskama teda kuulata, enne oli nagu aukartus, ei julgenudki teda kuulata. ja see kasvamise tunne on hea, klassiaklise muusika jaoks.
ja film. mulle on alati tundunud, et sulle meeldivad filmid. eks neis on ju elu.
mhh Katja, sinult oli tõeline üllatus vastukaja saada.
miks sa siiski ise ei kirjuta?
Postita kommentaar