Teate küll kõik seda muinasjuttu koLmest põrsakesest ja kurjast hundist. Mind kummitab see, et miks hunt nii loll oli, miks ta alusutas kõige nõrgemast majast ja liikus tugevamate poole. See oli ju strateegiliselt täiesti loll viga! Oleks ta esimesena läinud kivimaja juurde oleks ta maht palju tugevam olnud ning edu oleks tunduvalt tõenäolisem olnud. Või kui oleks esimene ohver olnud puitmaja, oleks õlekese majast põrsal palju pikem tee joosta olnud kivimajani, ning hunt oleks ta kindlalt kätte saanud! Hunt oli loll. Mina ei taha nii loll olla, kuigi välja on tulnud suht sama. Selle asemel, et valida parim, valisin ma põnevaima. Selle tõttu pean ma ka jooksma õlest maja juurest raskema juurde. Ja lõpuks olen ma nii väsinud, et ei saa sittagi. Loll hunt!
Samas hunti peaks iseloomustama õppimisvõime. Et ma mõistan mis ma teen ja saan aru milline käik on õige. Ei ole vaja, et kahtled ja mõtled sada aastat, kas tasub nii või ei. Sitt lugu kui hunt on loll.
***
Sorry kui kirjavigu on palju, alkojoobe teeb oma töö.
Minge kuulake www.energyfm.ee , saate natuke energiat laadida!
kolmapäev, 27. veebruar 2008
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
1 kommentaar:
sa tead, mida ma sellest jutust arvan...
notsu
Postita kommentaar