Ma vaatan end ja oma sõpru. Oleme kõik läbi käinud omamoodi ringi ning otsapidi tagasi jõudnud algusesse. Ainult, et see kord oleme me veidi vanemad ja veidi targemad. Pisut tublimad ja kõvasti elutargemad. Me kõik oleme läbi elanud oma lapsehaigused ja puberteedi, esimesed armumised ja pettumised, õppinud märkama ja näitama teed. Ja ma võiks nii jätkata ja kirjutada siia oodi sõprusest, aga seda pole vaja, sest mõnda asja pole lihtsalt vaja välja öelda.
Nagu nii palju kordi varem on elu minu eest paljud asjad ära otsustanud. Kes on sulgenud mõne ukse või kes on näidanud, kus asub mõni uks, millest pole ma veel läbi astunud. Ja nii elades olen jõudnud olukorda, kus päeva lõpuks saan ma öelda, et elu on ikka lill. Ja lille õieks oli sel nädalavahetus Tallinn Music Week koos kõige heaga, mis sinna juurde käis.
La-la-lai-lai-dubiduu
***
Instrumenti - minu uus lemmik Läti bänd
Alina Orlova - minu uus lemmik Leedu artist
esmaspäev, 2. aprill 2012
neljapäev, 16. veebruar 2012
hetk enne surma
Sattusin täna lugema Eesti Ekspressis ilmunud artiklit, mis tõi välja viis asja, mida inimesed enne surma kõige enam kahetsevad. Ja see artikkel oli nii... vale! Miks ma nii arvan?
Kui ma peaksin piltlikult öeldes homme surema, siis mina ei saaks kahetseda neist viiest asjast ühtegi. Olen alati oma elu elanud enda äranägemise järgi; töötanud ilma hulluks minemata; alati oma tundeid välja näidanud; hoidnud oma sõpru; ja õnnelik olnud. Kas see teeb minust nüüd parema või halvema inimese?
Tean, et mu elu on tunduvalt keerulisem selle tõttu olnud. Ja enda äranägemise järgi elamine ning tunnete välja näitamine ei tee just elus paljusid asju lihtsamaks. Seega miks inimesed kahetsevad enne surma asju, mis nende elu reaalselt keerulisemaks teeb? Kas need teesid kõlavad nii romantiliselt ja ilusti, et inimesed neid igatsevad või on asi milleski muus?
***
David C Clements - Hurricane
Kui ma peaksin piltlikult öeldes homme surema, siis mina ei saaks kahetseda neist viiest asjast ühtegi. Olen alati oma elu elanud enda äranägemise järgi; töötanud ilma hulluks minemata; alati oma tundeid välja näidanud; hoidnud oma sõpru; ja õnnelik olnud. Kas see teeb minust nüüd parema või halvema inimese?
Tean, et mu elu on tunduvalt keerulisem selle tõttu olnud. Ja enda äranägemise järgi elamine ning tunnete välja näitamine ei tee just elus paljusid asju lihtsamaks. Seega miks inimesed kahetsevad enne surma asju, mis nende elu reaalselt keerulisemaks teeb? Kas need teesid kõlavad nii romantiliselt ja ilusti, et inimesed neid igatsevad või on asi milleski muus?
***
David C Clements - Hurricane
esmaspäev, 13. veebruar 2012
Päevad pole vennad / Ööd ei ole õed
Lõppeva nädala kõige lühema unega ööl sain ma magada vaid 4 tundi. Ja just selle öö une asemel oleks ma tahnud olla veelgi enam üleval.
Lõppeva nädala kõige jutukama päevaga suutsin öelda ma kõige vähem.
Ning kõikidest nädala tormidest ja tuultest, jääb meelde mul ainult üks.
***
Wye Oak - Civilian
Lõppeva nädala kõige jutukama päevaga suutsin öelda ma kõige vähem.
Ning kõikidest nädala tormidest ja tuultest, jääb meelde mul ainult üks.
***
Wye Oak - Civilian
esmaspäev, 6. veebruar 2012
Keelatud viljade keskel
Kõik algas ühest ahvatlevast õunast puu otsas. Jumal ei näinud isegi vaeva kahele asukale seletamisega, miks see keelatud on. Või miks tal üldse oli vaja õrritamiseks näidata neile seda ainsat viljapuud terves suures paradiisis? Igatahes me kõik teame, millega see lõppes. Aadam ja Eeva visati paradiisist välja (kuigi juriidiliselt oleks võinud rõhuda nende ohvri rollile) ja peamine süüdlane madu pidi edaspidi vaid susisema kuid võis paradiisi edasi jääda. Samuti oleks juriidiliselt aspektist võinud süüdi mõista Jumala, sest ta täitis tööandja rolli kuid ei tutvustanud noorpaarile "tööohutuse eeskirju ja nõudeid". Paraku olid ajad teised ning nii möödusid sajandid ja lisaks paar milleniumit...
Inimene on õppinud aretama ja kasvatama just selliseid õunapuid nagu talle meeldib. Arusaadavalt pole enam tegu paradiisiga ja vale õuna söömine sulle suuremas osas maailma riikides karistust kaasa ei too. Ometi on inimesed seadnud endale uued ja "põnevamad" keelatud viljad, mille "söömine" võib potentsiaalselt mõne probleemi kaasa tuua. Ja et elu veel huvitavam oleks, siis on suudetud need ka ära lahterdada kui keelatud üks või teine vili on.
Ei ole mõtet kahtluse alla seada seaduse poolt karistatavaid rikkumisi. Vastu vaidlemata leidub ka seadusandluses "vilju" mille keelamine ei ole piisavalt põhjendatud, aga palju vastuolulisemad on karistamist leidvad vilja nautimised kus tegelikult patt kui selline puudub. Ahendame kõikvõimalike pattude potentsiaalset ringi kõige ürgsemateni - sugutung ja/või tunded. Valige ise kumba sõna eelistate, aga antud kontekstis neil erilist vahet ei ole. Varem või hiljem seotakse need kaks sõna suhte võtmes ühte - meeldib see meile või ei.
Miks on praktiliselt keelatud või põlu all õppejõu/õpilase; ülemuse/alluva; liiga suure vanusevahega inimeste; või mõnes kandis ka erineva staatusega inimeste suhted? Mul on väga raske leida neile objektiivseid ja rahuldavaid vastuseid. Esimesel kahel juhul võiks võimalikuks probleemiks olla kaasõpilaste/alluvate kadedus või usaldamatus, et erilisemas staatuses õpilasele/töötajale omistatakse kõrgemat tähelepanu või on ta automaatselt soosingus. Aga kui või kuni seda ei esine, siis ei tohiks olla ka ühtegi argumenti selle vastu. Sama hea oleks homoseksuaalset preestrit automaatselt süüdistada väikeste poiste pilastamises. Eelarvamused või kinnistunud stereotüübid ei tohiks piirata meie objektiivsust ja maailma nägemist. Muidugi võib see meid muuta tähelepanelikumaks võimaliku kitsaskoha ja selle tekkimise suhtes, aga see ei tohi panna meid automaatselt kedagi süüdi mõistma.
Sama keeruline on lugu kolmanda ja neljanda näite puhul, sest nende olukordade hukkamõistuks puuduvad samuti igasugused objektiivsed põhjused. Kindlasti neid leidub ja me võime aluseks võtta mõne stereotüübi a la, et noor inimene astub suhtesse endast tunduvalt vanema inimesega ainult tema varanduse pärast või vaene südametemurja murrab kindla eesmärgiga just rikka inimese südame, aga kõigi 4 näite põhjal tekib ikkagi küsimus, et kuhu jäävad siis lihtsalt tunded ja/või sugutung?
Te ei pea minuga nõustuma, aga just need need kaks aspekti on minu arvates inimkonnale olnud kõige olulisemateks alusteks saavutamaks seda, mida me saavutanud oleme. Sugutungi/läheduse rahuldamine või selle võimaluse puudumine on otsesemal või kaudsemal määral mõjutanud suuremat osa meie eeskujudest - Mozart ja Mick Jagger vs Bill Gates ja Mark Zuckerberg. Ärge isiklikult võtke kui kellegi arusaam tema iidolist nüüd muutus. Teine mündi külg on liht-labasem ja arusaadavam - soov või vajadus saada järeltulijaid.
Seega kõike arvesse võttes - miks on inimesed seadnud enda ellu viljad, mida vähemal või rohkemal määral kiputakse ikka keelatuks, või vähemalt määrdunuks lugema?
***
Paul Anka - Adam and Eve
Tahiti 80 - Darlin'
Inimene on õppinud aretama ja kasvatama just selliseid õunapuid nagu talle meeldib. Arusaadavalt pole enam tegu paradiisiga ja vale õuna söömine sulle suuremas osas maailma riikides karistust kaasa ei too. Ometi on inimesed seadnud endale uued ja "põnevamad" keelatud viljad, mille "söömine" võib potentsiaalselt mõne probleemi kaasa tuua. Ja et elu veel huvitavam oleks, siis on suudetud need ka ära lahterdada kui keelatud üks või teine vili on.
Ei ole mõtet kahtluse alla seada seaduse poolt karistatavaid rikkumisi. Vastu vaidlemata leidub ka seadusandluses "vilju" mille keelamine ei ole piisavalt põhjendatud, aga palju vastuolulisemad on karistamist leidvad vilja nautimised kus tegelikult patt kui selline puudub. Ahendame kõikvõimalike pattude potentsiaalset ringi kõige ürgsemateni - sugutung ja/või tunded. Valige ise kumba sõna eelistate, aga antud kontekstis neil erilist vahet ei ole. Varem või hiljem seotakse need kaks sõna suhte võtmes ühte - meeldib see meile või ei.
Miks on praktiliselt keelatud või põlu all õppejõu/õpilase; ülemuse/alluva; liiga suure vanusevahega inimeste; või mõnes kandis ka erineva staatusega inimeste suhted? Mul on väga raske leida neile objektiivseid ja rahuldavaid vastuseid. Esimesel kahel juhul võiks võimalikuks probleemiks olla kaasõpilaste/alluvate kadedus või usaldamatus, et erilisemas staatuses õpilasele/töötajale omistatakse kõrgemat tähelepanu või on ta automaatselt soosingus. Aga kui või kuni seda ei esine, siis ei tohiks olla ka ühtegi argumenti selle vastu. Sama hea oleks homoseksuaalset preestrit automaatselt süüdistada väikeste poiste pilastamises. Eelarvamused või kinnistunud stereotüübid ei tohiks piirata meie objektiivsust ja maailma nägemist. Muidugi võib see meid muuta tähelepanelikumaks võimaliku kitsaskoha ja selle tekkimise suhtes, aga see ei tohi panna meid automaatselt kedagi süüdi mõistma.
Sama keeruline on lugu kolmanda ja neljanda näite puhul, sest nende olukordade hukkamõistuks puuduvad samuti igasugused objektiivsed põhjused. Kindlasti neid leidub ja me võime aluseks võtta mõne stereotüübi a la, et noor inimene astub suhtesse endast tunduvalt vanema inimesega ainult tema varanduse pärast või vaene südametemurja murrab kindla eesmärgiga just rikka inimese südame, aga kõigi 4 näite põhjal tekib ikkagi küsimus, et kuhu jäävad siis lihtsalt tunded ja/või sugutung?
Te ei pea minuga nõustuma, aga just need need kaks aspekti on minu arvates inimkonnale olnud kõige olulisemateks alusteks saavutamaks seda, mida me saavutanud oleme. Sugutungi/läheduse rahuldamine või selle võimaluse puudumine on otsesemal või kaudsemal määral mõjutanud suuremat osa meie eeskujudest - Mozart ja Mick Jagger vs Bill Gates ja Mark Zuckerberg. Ärge isiklikult võtke kui kellegi arusaam tema iidolist nüüd muutus. Teine mündi külg on liht-labasem ja arusaadavam - soov või vajadus saada järeltulijaid.
Seega kõike arvesse võttes - miks on inimesed seadnud enda ellu viljad, mida vähemal või rohkemal määral kiputakse ikka keelatuks, või vähemalt määrdunuks lugema?
***
Paul Anka - Adam and Eve
Tahiti 80 - Darlin'
esmaspäev, 9. jaanuar 2012
Su üle Jumal valvaku? ehk Ood Armastusele
DAY 23 (16th on Camino) - 20.11.2011
Väsitava päeva järel jõudis ta umbes kella poole kuueks Rabanal del Camino külakesse. Väljas oli juba hämardumas ning seega vajadus öömaja leida üsna suur. Mööda peamist jalgsitänavat kõndides oli ta peagi juba küla teises ääres ning otsitud öömaja leidmata keeras ta otsa ümber, võttis suuna taas küla poole, aga nüüd kõrvaltänavaid pidi, ja alustas uuesti kõndimist. Mõnekümne sekundi pärast paistsid taamal 2 vanemat inimest ühes väikese koeraga ning nende poole suundudes ja seejärel neid ka kõnetades, soovis matkaline informatsiooni öömajade kohta. Ei tulnud üllatusena, et kohalikud sõnagi inglise keelt ei rääkinud, aga õnneks polnud taolise lihtsama informatsiooni küsimine ka hispaania keeles kuigi raske. Lahkelt olukorda seletades näitasid nad külalisele kätte suuna küla ainsa avatud öömaja suunas ja soovisid "head teed".
Öö "del Pilar'is" maksis tavapärased 5 eurot, aga koht oli väga tore ja hubane. Seljakotti magalasse pannes ning lahke tädikese järel kaminaruumi suundudes mõistis ta, et teist ööd järjest oli tal õnnestunud sattuda uskumatult armsasse albergue'sse. Arusaam kinnistus veelgi kui kaminaruumis laua taha istudes talle suppi pakuti ning hiljem kõik koos pastat tegema asuti. Lisaks oli tolleks õhtuks siia öömajja peatuma jäänud veel teisigi toredaid reisilisi. Umbes 50 aastane jutukas Śveitsi naine, keskealine või veidi noorem hispaanlanna, tunduvalt vanem Prantsuse härra, üks äsja ülikooli lõpetanud USA noormees ning viimaks temast arvatavasti paar aastat vanem Jaapani tütarlaps. Suhtlemine käis seega segamini neljas keeles: hispaania, prantsuse, saksa ja inglise. Sooja suppi ja teed nautiv eestlane naeratas rahulolevalt.
Veidi enne kella seitset otsustati ühiselt pühapäevaõhtusele jumalateenistusele minna. Ainsana jättis minemata jaapanlanna ja see tähendas, et ainsana polnud kiriku poole suunduvas seltskonnas kristlane, või veelgi enam - katoliiklane, vaid eestlane. Euroopa kõige ateistlikumast riigist tulnuna oli üks tema reisi eesmärkidest olnud ka palverännaku käigus endale lahti mõtestada religiooni ja usu roll, olemasolu ning võimalikkus tema elus. Vähem kui tunni pärast oli ta öömajas tagasi ning kirjutas oma päevikusse sissekande:
MÕTE 5 - 19:40
"Mis on minu jaoks kirik, religioon, usk ja pühendumus sellele kõigele? Olen väga palju üritanud omale seda selgeks mõelda või leida Jumalat, ent pole suutnud. Vaadates inimesi kirikus mõistsin, et see on nende jaoks veendumus - Armastus. Midagi millega nad on kokku kasvanud ja mis on nendega heas ja halvas. Seega kuidas saab minust usklik - kristlane, budist, moslem või keegi neljas? Ma arvan, et ei saagi... Aga ometi käin ma nende pühakodades, austan neid ja üritan mõista nende kombeid selle juures. Miks ma seda teen?
Sest nii nagu mina usun armastusse ja selle kõikvõimsusesse, usuvad nemad sama moodi oma Jumalasse või jumalatesse. Ma austan nende kiindumust ja pühendumust, sest tahan - ei... loodan, et kui mina saan taas kunagi kogeda enda Jumala lähedust ning Tema jaoks olemas olla, siis on ka kõik teised mõtteis minuga ja jagavad oma usku minu armastusse... Ja ma ei nimeta oma Jumalat nime pidi, sest seda pole vaja välja öelda kui mu südames ning unenägudes on Ta alati kohal. Isegi kui tegelikult on ta mitme tuhande kilomeetri kaugusel.
Usk on universaalne. Ma armastan Sind."
Tol õhtul uinudes oli matkaja oma reisi jooksul juba teist korda veendunud, et on leidnud vastuse ühele küsimusele, mille järele ta siia reisile tuli. Ometi oli 4 nädalat hiljem veelgi enam asju muutunud. Alles siis suutis ta vastata kõikidele küsimustele ja märkmikusse pani ta Jumala tarbeks kirja tähelepaneku:
"Tahaksin Sulle palju öelda ja rääkida kuidas see reis muutis mind täielikult, aga see ei mahuks siia ära. But know there's one thing that never changes."
***
Desire - Under Your Spell
Biffy Clyro - Many of Horror
Väsitava päeva järel jõudis ta umbes kella poole kuueks Rabanal del Camino külakesse. Väljas oli juba hämardumas ning seega vajadus öömaja leida üsna suur. Mööda peamist jalgsitänavat kõndides oli ta peagi juba küla teises ääres ning otsitud öömaja leidmata keeras ta otsa ümber, võttis suuna taas küla poole, aga nüüd kõrvaltänavaid pidi, ja alustas uuesti kõndimist. Mõnekümne sekundi pärast paistsid taamal 2 vanemat inimest ühes väikese koeraga ning nende poole suundudes ja seejärel neid ka kõnetades, soovis matkaline informatsiooni öömajade kohta. Ei tulnud üllatusena, et kohalikud sõnagi inglise keelt ei rääkinud, aga õnneks polnud taolise lihtsama informatsiooni küsimine ka hispaania keeles kuigi raske. Lahkelt olukorda seletades näitasid nad külalisele kätte suuna küla ainsa avatud öömaja suunas ja soovisid "head teed".
Öö "del Pilar'is" maksis tavapärased 5 eurot, aga koht oli väga tore ja hubane. Seljakotti magalasse pannes ning lahke tädikese järel kaminaruumi suundudes mõistis ta, et teist ööd järjest oli tal õnnestunud sattuda uskumatult armsasse albergue'sse. Arusaam kinnistus veelgi kui kaminaruumis laua taha istudes talle suppi pakuti ning hiljem kõik koos pastat tegema asuti. Lisaks oli tolleks õhtuks siia öömajja peatuma jäänud veel teisigi toredaid reisilisi. Umbes 50 aastane jutukas Śveitsi naine, keskealine või veidi noorem hispaanlanna, tunduvalt vanem Prantsuse härra, üks äsja ülikooli lõpetanud USA noormees ning viimaks temast arvatavasti paar aastat vanem Jaapani tütarlaps. Suhtlemine käis seega segamini neljas keeles: hispaania, prantsuse, saksa ja inglise. Sooja suppi ja teed nautiv eestlane naeratas rahulolevalt.
Veidi enne kella seitset otsustati ühiselt pühapäevaõhtusele jumalateenistusele minna. Ainsana jättis minemata jaapanlanna ja see tähendas, et ainsana polnud kiriku poole suunduvas seltskonnas kristlane, või veelgi enam - katoliiklane, vaid eestlane. Euroopa kõige ateistlikumast riigist tulnuna oli üks tema reisi eesmärkidest olnud ka palverännaku käigus endale lahti mõtestada religiooni ja usu roll, olemasolu ning võimalikkus tema elus. Vähem kui tunni pärast oli ta öömajas tagasi ning kirjutas oma päevikusse sissekande:
MÕTE 5 - 19:40
"Mis on minu jaoks kirik, religioon, usk ja pühendumus sellele kõigele? Olen väga palju üritanud omale seda selgeks mõelda või leida Jumalat, ent pole suutnud. Vaadates inimesi kirikus mõistsin, et see on nende jaoks veendumus - Armastus. Midagi millega nad on kokku kasvanud ja mis on nendega heas ja halvas. Seega kuidas saab minust usklik - kristlane, budist, moslem või keegi neljas? Ma arvan, et ei saagi... Aga ometi käin ma nende pühakodades, austan neid ja üritan mõista nende kombeid selle juures. Miks ma seda teen?
Sest nii nagu mina usun armastusse ja selle kõikvõimsusesse, usuvad nemad sama moodi oma Jumalasse või jumalatesse. Ma austan nende kiindumust ja pühendumust, sest tahan - ei... loodan, et kui mina saan taas kunagi kogeda enda Jumala lähedust ning Tema jaoks olemas olla, siis on ka kõik teised mõtteis minuga ja jagavad oma usku minu armastusse... Ja ma ei nimeta oma Jumalat nime pidi, sest seda pole vaja välja öelda kui mu südames ning unenägudes on Ta alati kohal. Isegi kui tegelikult on ta mitme tuhande kilomeetri kaugusel.
Usk on universaalne. Ma armastan Sind."
Tol õhtul uinudes oli matkaja oma reisi jooksul juba teist korda veendunud, et on leidnud vastuse ühele küsimusele, mille järele ta siia reisile tuli. Ometi oli 4 nädalat hiljem veelgi enam asju muutunud. Alles siis suutis ta vastata kõikidele küsimustele ja märkmikusse pani ta Jumala tarbeks kirja tähelepaneku:
"Tahaksin Sulle palju öelda ja rääkida kuidas see reis muutis mind täielikult, aga see ei mahuks siia ära. But know there's one thing that never changes."
***
Desire - Under Your Spell
Biffy Clyro - Many of Horror
neljapäev, 29. detsember 2011
Mitu Aega Hiljem
Eestisse naasemine oli vastuoluline. Üks osa minust säras nagu noore neiu põsed esimese suudluse järel, aga teine pool minust oli kergelt öeldes masenduses. Kodukohast eemal olles ning sellele mõeldes unustad sa tasapisi kõik negatiivse ning jääd igatsema kõike positiivset. Lennujaamas sain ma üle pika aja kuulda kaunist eesti ja vene keelt. Lennujaamas nägin ma naeratavaid nägusid ja sära inimeste nägudes, millega ma reisi jooksul nii ära jõudsin harjuda. Lennujaamas sain ma musta leiba süüa ja eesti õlut rüübata, mille maitset igatsesin ma arvatavasti sama palju kui oma sõprade kirju ja küsimusi oma postkastis, et "kuidas mul läheb?". Lennujaamas oli see Eesti mida ma igatsesin. Ma poleks pidanud lennujaamast välja astuma.
7 päeva hiljem hakkan ma vaikselt harjuma, et Eestis vaadatakse sinu peale viltu, kui sa naeratad võõrastele või lobised nendega tühistel teemadel lihtsalt aja sisustamiseks. Small-talk ja naeratamine tunduvad olevat suuremad patud ühiskonnas kui seda on valetamine või varastamine. Ja selles viimases on eriti osavad kõik suured toidupoed. Raske on mõista kuidas eestlased on nõus maksma nii kõrgeid hindasid toidu eest. Igalpool mujal on toidupoodide kasumimarginaalid keskmiselt 7 või 8 %, Eestis 33%. konkurents ja aus kaubandus tunduvad siin olevat lihtsalt sõnad, mille võid leida sõnaraamatust. Ma ei suuda sellega harjuda.
Minu reis muutis praktiliselt kõike. Kogu teel oldud aja hoidsin ma kiivalt silma peal kahel sinisel asjal: minu eestiaegne siniste kaantega pass, mida pole veel euroliiduaegse punaste kaante vastu vahetatud; ning minu sõjaväeaegne siniste kaantega märkmik. 70 lehekülge märksõnu, mõtteid, joonistusi ja kirjutusi. 70 lehekülge, mis annavad edasi täpse pildi kuidas minu reis muutis praktiliselt kõike. Mu tuttavad ei tunne mind enam ära - mõnel hetkel meenutavad mu käitumised ja olek endist mind, aga suurema osa ajast näevad nad enda ees seismas kedagi teist ja erinevat.
Sõjaväes öeldi, et "naised tulevad ja lähevad, kamraadid jäävad". Sõbrad ütlevad, et "inimesed su elus tulevad ja lähevad, sõbrad jäävad". Naised ja elukaaslased kordavad, et "sõbrad ja inimesed ikka tulevad ja lähevad elus, aga armastus ja naine jäävad". Tegelikult tulevad ja lähevad nad kõik ühtmoodi. On sõpru, kes on jäänud ja keda üha enam saab kokku võtta väljendiga lapsepõlvesõbrad. On naisi, kes vaatamata kõigele on jäänud ja keda võib üht või teistmoodi, varem või hiljem, hakata koondama oma nimetusega... Ja on inimesi, kes on pika peale jäänud mingil ebamääraselt moel - pole päris sõbrad ja pole ka enam võõrad. Meeldib see meile või ei, aga ma peame nimetama neid tuttavateks, sest vaid seda nad ongi. 2 kuud kõigist eemal olles ja tagasi jõudes joonestuvad need jooned eriti hästi välja. Võiksin rahuliku südamega oma 700st suhtluskeskkonna "sõbrast" kustutada 500. Ja kui te arvate, et see on vaid minu probleem, siis võtke lahti oma põhikooliaegse pinginaabri ja sõbra kasutaja, tuletage meelde millal te viimati vestlesite või veelgi enam - kohtusite? Ja kui selle meenutamine on keeruline, siis vaadake lihtsalt ta pilte ja küsige endalt, et kas tänaval talle vastu kõndides te ta ära tunneksite üldse? Selle kõige taustal muutuvad seda erilisemaks inimesed kelle saite liigitada sõprade kausta...
Kohtusin reisil olles erinevate inimestega, kellega vestlesin igaühe puhul võib-olla kokku vaid 2 tundi, aga kes suutsid mind rohkem mõjutada kui enne reisi ette oleks osanud kujutadagi. Nemad andsid kogu reisile mõtte ja jõu jätkata oma unistuste poole püüdlemist. Loodan, et nii mõnigi inimestest mõtleb reisile tagasi vaadates ka minust nii. Suure osa oma märkimus kirja pandud positiivsetest emotsioonidest võlgnen ma just neile. On kirjeldamatult ilus ja soe tunne läbi väikeste vestluste inimeste päeva päike tuua. Seda enam häirib mind taolise tegevuse läbiviimise keerukus Eestis. Õnneks olen ma siin veedetud nädala jooksul mõistunud, et miski pole võimatu...
Ma ei tea millal ma uuesti ära lähen. Tunnen, et tahan tööd teha, raha teenida, koju uue diivani osta ja pärast tööd trennis käia. Tunnen, et tahan elada ühe koha peal ja olla osa suuremast kogukonnast, mitte lihtsalt mees seljakotiga kuskil suures linnas. Ent samas näen ja tunnen ma kuidas elu sunnib mind reisima, sest töö leidmine Eestis on keerulisem, kui Hispaanias politseis asjade ajamine. Ja usun, et sellega nõustuvad kõik, kellel on nende kahe tegevusega kokkupuuteid olnud elus. Tean, et kui uuesti ära lähen, siis teen seda töö, mitte reisimise ja lõbu pärast.
Seni ei ole ma osanud või suutnud kokku lüüa kui kalliks läks mulle see 2 kuud Eestist eemal. Pakun et kuskil 800 eurot ning koos kaudsete kuludega üle 2 korra rohkem. See on mind ennast ja ka teisi korduvalt küsima pannud, et kas oli mõtet selline kogus raha lihtsalt maha rännata ja reisida. Hetkel oma tühja kontojääki vaadates, oleks muidugi lihtne vastata "ei" ning mõelda kui palju lihtsam oleks selle rahaga ära elada kuni töö leian või siis firma püsti panna. Reaalselt oli see reis aga kõike seda raha väärt. Julgen ausalt vastata, et tänu sellele reisile sain vastused väga paljudele küsimustele oma elus, mis mind väga pikalt kummitanud olid. Ja ma ei pea siin silmas tühiseid mõttekäike, et kas ma suudan ronida mäe tippu või olla ilma naise seltskonnata nii pikalt. Sain vastused küsimustele, mis kummitavad tõenäoliselt igaühte teist. Ning need teadmised on täiesti siiralt mulle iga kulutatud senti väärt!
Raske on vastata, mis saab edasistest kirjutamistest. Reisi jooksul tegin läbi omamoodi tõusu ja mõõna, mis puudutab soovi kirjutada ning sellega ka laiemalt tegeleda. Tipphetkel tõotasin sellele pühenduda ja keskenduda lausa elukutse tasemel ning mõõna jõudes leidsin, et ei kirjuta enam kunagi midagi. Tõenäoliselt võib siit päevaraamatust ka tulevikus lugemist leida, aga veidi uhkemal määral lugemise saamine selgub arvatavasti uue kuu alguses. Ometi tahan tänada kõiki lugejaid ja eriti neid, kes on julgenud jagada ka erinevat vastukaja.
Ja kui teil on soov lähemalt kuulda erinevaid lugusid ning juhtumisi teel olemisest, siis mu telefoninumber on jätkuvalt sama, et kokku leppida kohtumine või külla tulek. Alates uuest aastast saan teid vastu võtta ka oma uues-vanas korteris. Seega selle asemel, et eestlase kombel piiruda peas mõtete mõlgutamisest kuidas mul läheb või mis ma teen, siis võtke julgus kokku ja kirjutage või helistage!
***
Eesti Pops 2 on väljas! Kuulake mõnuga!
7 päeva hiljem hakkan ma vaikselt harjuma, et Eestis vaadatakse sinu peale viltu, kui sa naeratad võõrastele või lobised nendega tühistel teemadel lihtsalt aja sisustamiseks. Small-talk ja naeratamine tunduvad olevat suuremad patud ühiskonnas kui seda on valetamine või varastamine. Ja selles viimases on eriti osavad kõik suured toidupoed. Raske on mõista kuidas eestlased on nõus maksma nii kõrgeid hindasid toidu eest. Igalpool mujal on toidupoodide kasumimarginaalid keskmiselt 7 või 8 %, Eestis 33%. konkurents ja aus kaubandus tunduvad siin olevat lihtsalt sõnad, mille võid leida sõnaraamatust. Ma ei suuda sellega harjuda.
Minu reis muutis praktiliselt kõike. Kogu teel oldud aja hoidsin ma kiivalt silma peal kahel sinisel asjal: minu eestiaegne siniste kaantega pass, mida pole veel euroliiduaegse punaste kaante vastu vahetatud; ning minu sõjaväeaegne siniste kaantega märkmik. 70 lehekülge märksõnu, mõtteid, joonistusi ja kirjutusi. 70 lehekülge, mis annavad edasi täpse pildi kuidas minu reis muutis praktiliselt kõike. Mu tuttavad ei tunne mind enam ära - mõnel hetkel meenutavad mu käitumised ja olek endist mind, aga suurema osa ajast näevad nad enda ees seismas kedagi teist ja erinevat.
Sõjaväes öeldi, et "naised tulevad ja lähevad, kamraadid jäävad". Sõbrad ütlevad, et "inimesed su elus tulevad ja lähevad, sõbrad jäävad". Naised ja elukaaslased kordavad, et "sõbrad ja inimesed ikka tulevad ja lähevad elus, aga armastus ja naine jäävad". Tegelikult tulevad ja lähevad nad kõik ühtmoodi. On sõpru, kes on jäänud ja keda üha enam saab kokku võtta väljendiga lapsepõlvesõbrad. On naisi, kes vaatamata kõigele on jäänud ja keda võib üht või teistmoodi, varem või hiljem, hakata koondama oma nimetusega... Ja on inimesi, kes on pika peale jäänud mingil ebamääraselt moel - pole päris sõbrad ja pole ka enam võõrad. Meeldib see meile või ei, aga ma peame nimetama neid tuttavateks, sest vaid seda nad ongi. 2 kuud kõigist eemal olles ja tagasi jõudes joonestuvad need jooned eriti hästi välja. Võiksin rahuliku südamega oma 700st suhtluskeskkonna "sõbrast" kustutada 500. Ja kui te arvate, et see on vaid minu probleem, siis võtke lahti oma põhikooliaegse pinginaabri ja sõbra kasutaja, tuletage meelde millal te viimati vestlesite või veelgi enam - kohtusite? Ja kui selle meenutamine on keeruline, siis vaadake lihtsalt ta pilte ja küsige endalt, et kas tänaval talle vastu kõndides te ta ära tunneksite üldse? Selle kõige taustal muutuvad seda erilisemaks inimesed kelle saite liigitada sõprade kausta...
Kohtusin reisil olles erinevate inimestega, kellega vestlesin igaühe puhul võib-olla kokku vaid 2 tundi, aga kes suutsid mind rohkem mõjutada kui enne reisi ette oleks osanud kujutadagi. Nemad andsid kogu reisile mõtte ja jõu jätkata oma unistuste poole püüdlemist. Loodan, et nii mõnigi inimestest mõtleb reisile tagasi vaadates ka minust nii. Suure osa oma märkimus kirja pandud positiivsetest emotsioonidest võlgnen ma just neile. On kirjeldamatult ilus ja soe tunne läbi väikeste vestluste inimeste päeva päike tuua. Seda enam häirib mind taolise tegevuse läbiviimise keerukus Eestis. Õnneks olen ma siin veedetud nädala jooksul mõistunud, et miski pole võimatu...
Ma ei tea millal ma uuesti ära lähen. Tunnen, et tahan tööd teha, raha teenida, koju uue diivani osta ja pärast tööd trennis käia. Tunnen, et tahan elada ühe koha peal ja olla osa suuremast kogukonnast, mitte lihtsalt mees seljakotiga kuskil suures linnas. Ent samas näen ja tunnen ma kuidas elu sunnib mind reisima, sest töö leidmine Eestis on keerulisem, kui Hispaanias politseis asjade ajamine. Ja usun, et sellega nõustuvad kõik, kellel on nende kahe tegevusega kokkupuuteid olnud elus. Tean, et kui uuesti ära lähen, siis teen seda töö, mitte reisimise ja lõbu pärast.
Seni ei ole ma osanud või suutnud kokku lüüa kui kalliks läks mulle see 2 kuud Eestist eemal. Pakun et kuskil 800 eurot ning koos kaudsete kuludega üle 2 korra rohkem. See on mind ennast ja ka teisi korduvalt küsima pannud, et kas oli mõtet selline kogus raha lihtsalt maha rännata ja reisida. Hetkel oma tühja kontojääki vaadates, oleks muidugi lihtne vastata "ei" ning mõelda kui palju lihtsam oleks selle rahaga ära elada kuni töö leian või siis firma püsti panna. Reaalselt oli see reis aga kõike seda raha väärt. Julgen ausalt vastata, et tänu sellele reisile sain vastused väga paljudele küsimustele oma elus, mis mind väga pikalt kummitanud olid. Ja ma ei pea siin silmas tühiseid mõttekäike, et kas ma suudan ronida mäe tippu või olla ilma naise seltskonnata nii pikalt. Sain vastused küsimustele, mis kummitavad tõenäoliselt igaühte teist. Ning need teadmised on täiesti siiralt mulle iga kulutatud senti väärt!
Raske on vastata, mis saab edasistest kirjutamistest. Reisi jooksul tegin läbi omamoodi tõusu ja mõõna, mis puudutab soovi kirjutada ning sellega ka laiemalt tegeleda. Tipphetkel tõotasin sellele pühenduda ja keskenduda lausa elukutse tasemel ning mõõna jõudes leidsin, et ei kirjuta enam kunagi midagi. Tõenäoliselt võib siit päevaraamatust ka tulevikus lugemist leida, aga veidi uhkemal määral lugemise saamine selgub arvatavasti uue kuu alguses. Ometi tahan tänada kõiki lugejaid ja eriti neid, kes on julgenud jagada ka erinevat vastukaja.
Ja kui teil on soov lähemalt kuulda erinevaid lugusid ning juhtumisi teel olemisest, siis mu telefoninumber on jätkuvalt sama, et kokku leppida kohtumine või külla tulek. Alates uuest aastast saan teid vastu võtta ka oma uues-vanas korteris. Seega selle asemel, et eestlase kombel piiruda peas mõtete mõlgutamisest kuidas mul läheb või mis ma teen, siis võtke julgus kokku ja kirjutage või helistage!
***
Eesti Pops 2 on väljas! Kuulake mõnuga!
neljapäev, 3. november 2011
Kus on Volli?
Ligi nädal tagasi pühkisin ma lõpuks Eesti tolmu oma jalgadelt ning seadsin sammud lõuna poole. Idee reisiks on üsna lihtne ja eelarve loodan jätta ka mõistlikkuse piiridesse. Kuna internetti pääsemine on lähema kuu või kahe jooksul üsna ebatõenäoline, siis huvilistel on võimalik minu tegemistega kursis olla peamiselt telefoni teel. Aususe huvides olgu mainitud, et kaasa on mul võetud märkmik ja kirjutusvahendid ning seega ei välista ma võimalust, et kunagi tulevikus paremad palad ka siia kirja saavad pandud!
Ent reisist: Eelmisel laupäeval (29.10) jõudsin Eesti Õhu lennuga Amsterdami ning teisipäeva hommikuks (01.11) olin Eurolines'i bussis loksutanud end pariisi. Käesoleva laupäeva õhtuks (05.11) peaksin Prantsuse riiklikku raudteed pidi olema jõudnud Saint-Jean-Pied-de-Port'i. Sealt alates alustan üle Püreneede ja mööda Põhja-Hispaaniat jalgsimatka Santiago de Compostela poole. Hiljemalt teiseks advendiks (04.12) soovin ma seal kohal olla ning endale preemiana uhkemat sorti õhtusöögi lubada. Umbes nädal selle maanurgaga tutvumiseks ning juba 10.12 hommikul lendab Portugalist Portost lennuk Marokosse Marrakesh'i. Kümne seal veedetava päeva jooksul tahaks vallutada Põhja-Aafrika kõrgeima mäetipu, Atlase mäestikus asuv Jebel Toubkal'i (4165 m), aga selle tarvis on vaja eelnevalt ilmajumalaga läbi rääkida. Juba 20.12 alustan tagasiteed lumisesse Eestisse. Esialgu lendan Girona'sse kus veedan 2 ööd ning vahetult enne jõule (22.12) on plaan kell 14:00 üle pika aja astuda taas üks samm koduse Maarjamaa pinnal. Kohtume Lennart Meri Tallinna lennuväljal!
***
Ewert And The Two Dragons - (In The End) There's Only Love
Chris Rea - Driving Home For Christmas
Ent reisist: Eelmisel laupäeval (29.10) jõudsin Eesti Õhu lennuga Amsterdami ning teisipäeva hommikuks (01.11) olin Eurolines'i bussis loksutanud end pariisi. Käesoleva laupäeva õhtuks (05.11) peaksin Prantsuse riiklikku raudteed pidi olema jõudnud Saint-Jean-Pied-de-Port'i. Sealt alates alustan üle Püreneede ja mööda Põhja-Hispaaniat jalgsimatka Santiago de Compostela poole. Hiljemalt teiseks advendiks (04.12) soovin ma seal kohal olla ning endale preemiana uhkemat sorti õhtusöögi lubada. Umbes nädal selle maanurgaga tutvumiseks ning juba 10.12 hommikul lendab Portugalist Portost lennuk Marokosse Marrakesh'i. Kümne seal veedetava päeva jooksul tahaks vallutada Põhja-Aafrika kõrgeima mäetipu, Atlase mäestikus asuv Jebel Toubkal'i (4165 m), aga selle tarvis on vaja eelnevalt ilmajumalaga läbi rääkida. Juba 20.12 alustan tagasiteed lumisesse Eestisse. Esialgu lendan Girona'sse kus veedan 2 ööd ning vahetult enne jõule (22.12) on plaan kell 14:00 üle pika aja astuda taas üks samm koduse Maarjamaa pinnal. Kohtume Lennart Meri Tallinna lennuväljal!
***
Ewert And The Two Dragons - (In The End) There's Only Love
Chris Rea - Driving Home For Christmas
Tellimine:
Postitused (Atom)
