seal kus süda on

Leidsin M'i lauda koristades tema arveraamatute hunniku otsast täis kritseldatud A4 paberi. Kuigi käekiri oli kohati raskesti mõistetav ja teksti mõttest arusaamine tekitas esialgu veidi raskusi, hakkasin tasapisi siiski tema ideed mõikama. Võtsin paberi kaasa, suundusin M'i voodi juurde, kus ta parajasti oma hommikueinet nautis ja põetaja kallal torises, ning palusin ta tähelepanu seoses leitud tekstiga. Vanamees vaatas paberit märgates mulle üllatunult otsa, punastas seejärel, ent kogus end kiiresti ja alustas oma asendit kohendades selgitavat monoloogi.

Nimelt olevat M tundnud esimest korda elus, et soovib mõned värsiread kirjutada, aga kuna selleks vajalik oskus tal puudus, oli ta läbisegi kirjutanud lihtsalt oma mõtteid ja võimalikke luuleridu, mis tema arvates kaunilt või huvitavalt kõlasid. Teos pidi rääkima müstilisest päevast, kuhu kõik tunded ja tujud korraga tahtsid ära mahtuda, kuid liialt lühikesed 24 tundi neile julmad piirid seadis. Terve päeva jooksul polnud ükski tunne püsiv, sest pidevalt oli miski sama tugev või oluline emotsioon teist eemale tõukamas ja ise autori tähelepanu nõudmas. Asja tegi veelgi keerulisemaks asjaolu, et võitlus polnud mitte ainult vastandite vahel nagu armastus ja vihkamine, vaid ka sarnaste emotsioonide puhul võis märgata erinevusi ja vastuolusid. Näiteks tunda päeva jooksul kahel erineval moel, mis on armastus ja lähedus. Kuidas ühel juhul on domineerivaks kurvad, aga kindlust pakkuvad noodid, samas kui teisel juhul pulbitseb emotsioon rõõmust kuid püsivust ei ole piisavalt. Sarnastel alustel tundis autor veel kurbust ja pettumust, rõõmu ja naeru ning paljusid teisi meile üheselt tuttavaid tundeid. Paistis justkui kõigi vahel oleks sõda, et panna paika iga tunde tähendus. Alles öö saabumine suutis vaigistada tormi mehe päevas. Jälle tähendas kurbus vaid kurbust, rõõm vaid rõõmu, pettumus pettumust ja nii edasi ja nii edasi ja nii edasi. Ainult armastusest jäi alles mitu versiooni.

Päeva raskuskeskme veeremine
tühitundest naeruni
Mälestuste voolimine - igatsusest armuni

... ... ...

Siis tunne teise vastu tõstis käe -
ei enam vend ei tundnud venda

... ... ...

Öö üksinduse külma põue
kõik leppinuna naasta said
Vaid armastuse koduõue
mitmed kestad maha jäid

***

Eminem feat Rihanna - Love The Way You Lie

Kas kuuled mu häält?

M vaatas mulle kahvatul pilgul otsa. Lõpuks ometi oli selgunud tema viimaste kuude tervisehäda põhjus ja tundus, et alanud ravi tablettide kogus oli ka ta senisele välisele reipusele esialgu negatiivsemat mõju avaldamas. Istusime voodi äärele ja vaatasime vaikides aknast välja. Päike ei paistnud küll silma, aga sügise kohta oli ta siiski piisavalt ere, et sundida mind oma silmi katma. Samuti oli tunda avatud aknast näkku puhuvat karget, ent tagasihoidlikku sügistuult. Meenutasin eelnevate aastate sügiseid ning jälgisin nendega kaasnevaid emotsioone. Ja aeg lendas märkamatult...

Kas kuuled päikse sosinat
mis laulab: "la-la-laa"
Või sügistuule vilinat
kel puude kõikjal hea

Su poole pilgu heidan ma
et näha vastust meeldivat
Ent sinu jaoks end korrates
On vastus: "ma ei tea"


***

Muse - Exogenesis: Syphony

viimane koolikell

Veel üks kord seisis ta juba tuttavaks ning kalliks saanud rivis. Pilgud ringlesid mööda ruumi ning nii mõnigi jäi ka tütarlapsele pidama. Ta vastas neile tagasihoidliku ja vaikse naeratusega. Mõnekümne minuti möödudes alustas rivi hajumist: kes lahkus kiiresti saalist nagu nii paljudel varasematel kordadel; kes kogunesid oma väikestesse ringidesse ja alustasid sõbralikke vestlusi justkui kõik oleks endine; kes vajus kellegi rüppe, muule tähelepanu pööramata. Tütarlaps seisis jätkuvalt oma kohal. Ta tunnetas veel viimast korda naksuvat põrandat jalge all, tuttavate häälte suminat kõrvus ning oma peegelpildi hüvastijätvat olekut ruumi tagaseinal...

Hiljem maja ees seisis ta pikalt tuulte ja pilvede all. Silmi sulgemata meenutas ta oma mälestustes suve ja sügist, talve ning kevadet - kõiki aastaaegu just selles hoovis. Pikalt pigem kõledana tundunud maja paistis talle hoopis soojema ja erilisemana kui varem. Neiu hingas kopsudesse sõõmu värsket õhku, naeratas ka majale veel vaikselt ning tagasihoidlikult, kohendas oma seljakotti ja seadis sammud järgmise sihtkoha poole.

***

Taavi Peterson & Üdi - Tibet Ocean

Kui ühest saab kaks

Minu suureks rõõmuks on lõpuks valmis saanud mu uus blogi! Kui "Ideede kogumik" on valge, pigem pikkade monoloogide ja tihti keerukate mõttekäikudega, siis tema värske väikevend on värviline, senisest isiklikum ja mitmekülgsem. Veel eristab neid asjaolu, et erinevalt "Ideede kogumikust" on "Süütus ja Südametunnistus" avatud vaid kutsetega lugejatele. See ei tähenda, et siinsed lugejad sellest osa ei peaks saama, küll on aga vajalik teie vastav sooviavaldus ning väike põhjendus, miks teil peaks olema võimalik näha praeguse blogi köögipoolt!

Lohutuseks neile, kes kaksainsus.blogspot.com tegevustega kursis ei saa olla: Teie rõõmuks jätkan ma ka praeguses blogis kirjutamist! Tõsi, natuke väiksemate mahtudega kui te seni harjunud olete, aga parem see kui mitte midagi!

Kirjutamiseni!

***

Elisa Tovati & Tom Dice - Il nous faut

Suvi on läbi, elagu suvi

Kolme lauluga sai terve suve
läbi mängida ja näha
Kolme kauni sõnaga võis
tunda igatsuse palet


***

Aloe Blacc - I Need A Dollar
DEV - Bass Down Low (Explicit) ft. The Cataracs
The Middle East - Blood

vana nael ei roosteta

Naela jalga astudes
ei jäetud valul ruumi.
Kuid ehmatusest toibudes
sai alguse ka surin.
Naela välja tõmmates
kuis keha läbis judin.
Ja hiljem haava lappides
sai valu kõigist suurim.

***

Kanye West, Jay-Z - Otis
Coldplay - The Hardest Part

Esimene kord

Kas me tahame seda või ei, aga ometi mäletame me oma elus nii paljusid esimesi kordasid. Sõltumata nende ilust või valust on nad kõik meie ajju sööbinud: Hetk, millal jalgrattal said kõrvaldatud abirattad ning esimest korda elus nagu täiskasvanu hoovi ühest otsast teise sõidetud. Esimene sigar, mahv ja purju jäämine, mis kirjeldamist vist ei vaja. Esimene kord armuda ja imestada kuidas aeg võib justkui seisma jääda. Esimene lahkuminek, esimene vastamata armastus, esimene suudlus, esimene armastus, esimene kord... Mõtted mis sind valdasid elus esmakordselt pulmas olles või kellegi matusel. Nad kõik on alles.

Kas see on inimese alateadvus, mis jätab kõik esimesed hetked su elus meelde või teeme me seda ise teadlikult? Ma ei ole kindel, kas sellest on reaalset kasu mu tulevase elu tarvis kui ma mäletan kus või kuidas ma oma esimese pangaarve avasin ja kuidas ma selle eest hoiupõrsa kingituseks sain. Ometi on see hetk mu peas. Ja neid hetki on veel - nii palju ja nii erinevaid...

Miks ma sel teemal kirjutan üldse? Mul on hea meel, et ma olen nii pikalt tegelenud kirjutamisega, sest vanemaid postitusi lugedes meenuvad mulle huvitavad seigad mu elust, millel ei pruugi väärtust olla või mida ma ei taha mäletada, aga kummalisel kombel aitavad nad mul positiivsema pilguga tulevikku vaadata ja elu nautida. Mäletan esimest tõelist tüli oma parima sõbraga... ja sellele vaatamata on ta ikka üks mu parimaid sõpru. Meenub esimene kord toidupoes üle tunni aja olla... ning ikka võin ma end unustada lettide vahele fantaseerima erinevate roogade valmistamisest. Naeran ja meenutan kuidas ma esimest korda saunas sõbraga õlut jõin ja pärast halb olla oli... aga naudin õlut pärast sauna jätkuvalt sama palju. Mäletan mil esimest korda elus üksi pidin jääma ja kogu maailm kokku varises... aga naerdes ja nuttes läbi segi - sellest üle olin ja - see mu silmi avas. Esimene klassikalise muusika plaat, mille kingiks sain... ja see kui paljut erinevat muusikat mu ümber nüüd on. Ja mu esimene kitarr - kuigi temast pole enam midagi järgi peale hädise kesta. Olen ma õnnelik, et mäletan oma esimest muusikainstrumenti ja hetki temaga, sest selle võrra olen õppinud hindama ja armastama teisi instrumente, muusikat, stiile ja nägemusi maailmast.

Kõik need esimesed hetked mõjutavad meid erineval moel. Nad jäävad meie mällu ja võivad endast märku anda kõige ootamatumatel hetkedel, aga õppides neid hindama; rõõmsamate puhul pisiasju meelde jättes; kurvemate puhul minna lastes ja ajal lastes neid parandada; võin ma teile käsi südamel lubada, et lõpuks läheb kõik õiget rada pidi ning iga esimene hetk su elus paneb sind kunagi muigama ja elu enda ümber veelgi enam armastama.

Ja õppige endale andestama. Ma mäletan vaid häguselt kui ma karates esimest korda end medalikohale võitlesin ja Eesti meistriks tulin. Selle asemel on mul liigagi teravalt meeles valel ajal saabunud vigastus või sellele järgnenud läbipõlemised, mis kõik viisid mind tippspordist loobumiseni. Praegu sellele ajale tagasi vaadates annaks ma endast kõik, et nende mälestuste intensiivsus oleks vastupidine. Kahjuks ei osanud ma tol ajal valusatel asjadel minna lasta ning positiivseid piisavalt hästi salvestada. Aga elu õpetab!

***

Bright Eyes - First Day Of My Life