Иногда я говорю слишком много

miks on nii, et mõne inimese puhul aitab rääkimine kõike saavutada, aga teise puhul on tunne justkui sa valetaksid. kõik mis ütled on kõhklev ja ebakindel. Esimesel juhul võid saavutada sa enamat kui õhtult eeldasid, teisel juhul jääb ikka mõru maik suhu, sest sul tundub, et öeldu ei olnud piisav või ületas mingi arusaamatu piiri. Ja lõpuks pole sul ikka midagi peale hakata, sest inimene kellega sa ei taha rääkida on valmis lõputult kuulama ning isik kellega tahaksid justkui kõike jagada jääb mingisuguste arusaamatute piiride taha. Piirid... mis kuradi piirid? kellele need on ja miks? Ma saan aru kui inimene seab need endale mingil idiootsel või äärmisel juhul tõesti mõtestatud põhjusel, aga piirid suhtlemise puhul? Kas tõesti on suhtlemine kui selline jõudnud olukorda, kus teatud teemadest alates ei osata/julgeta ennast selgitada? Liiga palju küsimusi, aga vastuseid me kas ei kirjuta või lihtsalt ei taha kuulda.

***

päris palju olen kuulanud "(500) Days of Summer" soundtrack'i. võite ka proovida.

Ce qui se passe ici?

no ilmutuseks ei saa seda nimetada, aga tõsi ta on. Otsustasin uuesti kirjutama hakata. Jälle. Kõik see aeg eemal olles sai mõeldud selle üle, miks ma varem blogi pidasin. Ei saa öelda, et nüüd oleks taas üks neist põhjustest päral kuid midagi kummalist on toimumas. Ma ei usu, et asi on lähenevas kevades või uues heas muusikas mida kuulan, aga elu mu ümber on saanud uudse hingamise. (Lugesin ennist läbi oma vanad postitused. Aga see ei ole oluline) Kõik hea ja halb käib muidugi käsikäes. Tundsin täna trennis vist esimest korda kuidas mu keha ja vaim ei allunud mulle. Ükskõik kui väga ma ei pingutanud, siis alguses vedas alt üks ning see-järel teine. Raske on tantsida hüplevat polkat, kui su jalgade otsas oleks justkui sangpommid. Aga ma ei muretse.
Olen enda jaoks avastanud täiesti uue ning omapärase väljakutse. Tahta midagi, mida ei saa. (Vastuolu! et ma olen alati öelnud kuidas miski pole elus võimatu?!) Las ma selgitan - elus on võimatu vaid see, mille sa ise mõtled endale võimatuks. Ja esimest korda elus ma teen seda. Ma olen vist haige natuke, aga see on isegi omamoodi nauditav. Teades, et ma olen kõigeks võimeline, aga ise endale piire seades ja õnnestumist mitte võimaldades, jooksen ma justkui hamster oma rattas. Milline haiglane enesekiusamine ja mõnu ühes. Kui väga ma tahan ning kui meeletult ma takistan end!

***

Klassikalises soovituste lahtris: viimasel ajal olen Kevin Spacey'sse omamoodi armunud. Vaadake mõnd tema head filmi. Hoiatus - ta on ka omajagu halbades osalenud!

vastukaja

Jah, ma olen keeruline ja/või imelik. Aga sellepärast ongi hea siia kirjutada. Selle eesmärk ei ole teistele midagi selgeks teha, vaid pigem üritada endas selgusele jõuda.

Kolmapäeval oli mul sünnipäev. Ma olen iga aasta orkutis ja muudel sarnastel lehekülgedel oma sünnipäeva ära varjanud. Ärge küsige miks. Üritage pigem mõista. Ja kui ei õnnestu, siis küsige.

***

Last FM

A=F*s

Mida kõrgemal on mingi asi (?) seda raskem on tööd teha. Äkki see on peidetud sõnum eesmärkide kohta? Ehk kui me ajame oma eesmärgid väga kõrgele, siis on ka tööd tüütum teha? Teisisõnu istun hetkel füüsika loengus, vaatan kuidas terve tahvel on mingeid valemeid täis ning kahe nädala pärast on esimene kontrolltöö. Rüperaali aku sureb ka kohe ära.

***

mida Lenin ütles? ikka õppida õppida õppida.

ÖÖ ja päev

Raske öö on seljataga. Hetkel kuulan muusikat ja valmistun trenni minekuks. Olen avastanud, et tantsimine suudab pakkuda samuti väga palju häid emotsioone kuid muusika tasandile ta veel ei jõua. Samas seisneb erinevus selles, et erinevalt heast muusika tegemisest oskan ma vähemalt natukenegi tantsida. Lisaks senisele olen hetkel uurimas veel lisavõimalusi kus tantsida. Kahe tunni pärast pean aga juba trennis olema aga enne vaja veel süüa. Kavatsen täna 2 treeningut järjest teha. Peale seda lähen vist filmi vaatama ja ootan kuni JM on valmis minuga koju minema. Natuke loll tunne sellepärast, et teda nii palju ootan ja aitan ja tahan ja vajan.

***

Irya Gmeyner - Room 54

Mis imelik masin see olla võib?

Tartus on see aasta väga palju teisiti. Olen natuke kainema mõtlemisega, üritan kooliga tegeleda ning inimesed minu ümber on vahetumas. Eile oli väga tore see, et nägin üle pika aja ka vanemaid tuttavaid. Tarbatust käisid inimesed külas. Lisaks ka mõned noored tantsijad. Samas on ikkagi kuidagi ära-olev tunne. miski oleks justkui nagu puudu. Süda tahab üht, mõistus teist. Ja siis sa oled ja istud ja mõtled ning näed, kuidas kõik su ümber sagivad aga sinu aeg seisab. Istuda oma kodus, köögis laua taga, ja juua kohvi. Vaadata kuidas inimesed mööduvad ja mõelda. Häid asju. Ja mitte nii häid asju. Ja köögis ikka istuda ning kuulata kuidas elutoast kostab muusika. Mõnus ja rahustav. Mhh, Beethoveni "Kuupaiste" sonaat kostub. Ja nõud on ikka pesemata.
Miks on see aasta Tartus kõik nii teisiti. Uued ajad, uued inimesed, uued olukorrad.

***

Pühapäeval lähen vanavanematele külla. Soovitan sama teha.

Kasvada...

...ehk saada suureks inimeseks. See vist tähendab, et leppida kõigega mis su ümber muutub. Sa ei saa jonnida ja hädaldada, vaid lihtsalt lepid sellega. Vastu võidelda? Jah. Elu õpetab meile paljut ja suurema osaga asjadest läheb meeletult aega enne kui nad meile kohale jõuavad. Ei tasu mõista liiga hilja. Ja kui mõistadki liiga hilja, oled jälle katkise küna ees. Teha nägu, et sa ei saa aru või uuesti võidelda? Elu on lootusetu võitlus. Selle asemel, et seda nautida ja vaadata kuhu ta end tüürib, tahab inimene kohe võidelda. Paha. Kasvame suureks. Ja naudime rohkem seda kuidas asjad ise ennast tuule käes keerutavad.

Mulle meeldib, et mu blogi on valge. (loe: täiesti kasuta vahemärkus mida ma lihtsalt tahtsin kõva häälega välja podiseda)

***

Armastada. Kirjeldamatu emotsioon.