no ilmutuseks ei saa seda nimetada, aga tõsi ta on. Otsustasin uuesti kirjutama hakata. Jälle. Kõik see aeg eemal olles sai mõeldud selle üle, miks ma varem blogi pidasin. Ei saa öelda, et nüüd oleks taas üks neist põhjustest päral kuid midagi kummalist on toimumas. Ma ei usu, et asi on lähenevas kevades või uues heas muusikas mida kuulan, aga elu mu ümber on saanud uudse hingamise. (Lugesin ennist läbi oma vanad postitused. Aga see ei ole oluline) Kõik hea ja halb käib muidugi käsikäes. Tundsin täna trennis vist esimest korda kuidas mu keha ja vaim ei allunud mulle. Ükskõik kui väga ma ei pingutanud, siis alguses vedas alt üks ning see-järel teine. Raske on tantsida hüplevat polkat, kui su jalgade otsas oleks justkui sangpommid. Aga ma ei muretse.
Olen enda jaoks avastanud täiesti uue ning omapärase väljakutse. Tahta midagi, mida ei saa. (Vastuolu! et ma olen alati öelnud kuidas miski pole elus võimatu?!) Las ma selgitan - elus on võimatu vaid see, mille sa ise mõtled endale võimatuks. Ja esimest korda elus ma teen seda. Ma olen vist haige natuke, aga see on isegi omamoodi nauditav. Teades, et ma olen kõigeks võimeline, aga ise endale piire seades ja õnnestumist mitte võimaldades, jooksen ma justkui hamster oma rattas. Milline haiglane enesekiusamine ja mõnu ühes. Kui väga ma tahan ning kui meeletult ma takistan end!
***
Klassikalises soovituste lahtris: viimasel ajal olen Kevin Spacey'sse omamoodi armunud. Vaadake mõnd tema head filmi. Hoiatus - ta on ka omajagu halbades osalenud!
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar