Geniaalsed sõnaväänamised

ehk miks öelda midagi lihtsalt kui saab ka keeruliselt? Sest et inimene ei saa ju kunagi lihtsast aru. Ta arvab, et lihtsa lause puhul peab olema mingi kaval tagamõte ning keegi ei ütleks ju otse asja välja. Ikka tagamõtetega ja huvitavate keerdkäikudega. Äkki selles oligi Jumala paabeli torni moraal, et inimesed hakkasid sellest aru saama. Õnneks meid see ei hirmuta veel. Sest te loete minu teksti ja teate, et siin on mingi tagamõte kindlasti. Ma ei ütleks midagi otse välja. Ju. Ja võta näpust. äkki ongi nii. Lugege ja mõistatage ning igaüks saab täiesti erinevalt aru. Aga ei ole hullu. Kellegil on alati õigus. Lihtsalt igaüks teist loodab, et see on tema. "Pole mõtet mõelda". See on lihtsalt see geniaalne sõnaväänamine. Eks te istuge kodus ja üritage see lause endale selgeks teha. Kubiseb vastuoludest ja tundub täiesti ebaloogiline, aga samas nii lihtne ja arusaadav. Ja kui sa kuuled kedagi seda ütlemas siis sa mõtledki, et kas see on nüüd otse ja lihtsalt öeldud või on kuskil mingi kaval konks. Ärge nähke vaeva, pole mõtet mõelda.

Ma lähen nüüd ära. Hoidke end ja oma lähedasi ikka.
***

David Nevue

karusell

Ma ei tea kas asi on saatuses või kelleski muus, aga millegi pärast armastab ta ennast korrata kuigi ta võimed lubaksid nii paljut enamat. Ei ole mõtet laskuda saatuse olemasolu vaidlustesse, seega peate üldjuhul leppima minu tingiva väitega, et saatus on olemas. Teine potentsiaalseid probleeme mille üle keegi äkki tahab irisema hakata on, kas ta kordab endast. Jah kordab ja see ei kuulu ka vaidlustamisele. Kui esmased jooned on paika pandud, saame me küsida, miks ta kordab ennast. Kas asi on tema arusaamises inimesest, et ta ei saa kunagi ühe korraga aru mis oli õige või väär ning seega tuleb tekitada uus sarnane olukord, kus inimene seda mõistaks. Iseenesest peab see ju paika, aga kas see on vajalik delikaatsemate teemade puhul. No kui sul on elus ikka korralik pang maha pandud, siis ma usun, et sellised isased probleemid suudab iga inimene endal läbi mõelda ja nende kordamine ei ole vajalik.
Ei ole mõtet end vaevata ja loota teab mida kõike kokku. Kõik laheneb alati just nii nagu saatus on selle välja mõelnud. Paulo Coelho "Viies mägi". no vot põhimõtteliselt seletab mees selle loo ilusa jutuga ära. Las asjad lähevad nii nagu lähevad, üldiselt kui midagi torkima minna, on üldine tendents alati halvema suunas.

***

seda mis igaühe kõige kiiremini õnnelikuks teeb. Vahet pole mis või kes see on. natige lihtsalt.

õNN

No selleks on ikka ülivähe vaja. Aga vahel on no nii kuradima raske end sundida seda märkama. Ja teinekord arvad sa, et see pole piisav ja õNN võiks veel suurem olla kui miski oleks teisiti. Tegelikult pole inimene vist lihtsalt kunagi rahul. Ning kui vahel tekibki tunne, et õNN on käega katsutav, kas siis inimene on lihtsalt lati madalamale lasknud või ei ole ta enda vastu nii karm. Kõige raskem ülesanne on endale selgeks teha kus läheb piir reaalsuse ja utoopia vahel. Eile sain ma kahe ja poole kuu järel lõpuks aiast välja. Kõik inimesed kellega ma selle aja jooksul rääkida olen jõudnud on mulle kinnitanud, et nad on õnnelikud. Huvitav kui kindlad nemad selles on ja kas tõesti on nad oma piiri leidnud. Uskumatult hea tunne on kuulda nii palju positiivseid toone. Igal inimesel on õnneks erinevad vahendid. "friends, food, fight, fiction, f". Lisaks muusika, filmid ja palju muud. Me ei tohiks nii palju mõelda ja peaks rohkem nautima. Nautima seda mis meile õNNe pakub. Sest muu ei ole elus pooltki nii oluline. Kui sul on eelmainitut, küll siis ka kõik ülejäänud tuleb.

***

muusika: 5nizza

Kahe kivi viske kaugusel

Lõpuks ometi koidab ka mulle puhkus ning vähem kui nädala pärast saan ma nautida kodust sauna, Tartut ja tsivilistide igapäevarõõme. Tore oleks ka kui mõni sõber ühendust võtab ja kokku tahaks saada. Noh et vihjata või nii. Aga mitte et ma möödunud perioodi jooksul väljas poleks käinud, aga lihtsalt. Üleeile sain ma linnaloa, et Võrus kinos käia. Muumia 3. Arvatavasti minu kõige halvemate nähtud filmide edetabelis kindlasti neljas koht, kui mitte kõrgemal. Aga vähemalt sai vahelduseks aiast välja. Ja poes jalutada ning inimesi vaadata. Ja burgeri sai ka näost sisse aetud. Oli täiesti normaalse inimese tunne kui mitte arvestada, et u iga 5 min tagant mõni neiu kuskil hoovis või autoroolis signaali andis või niisama hüüatas. Hakkan aimama väljendit, mis tunne on mehel olla naise kehas. Mahe.
Antud hetkel toimub pataljonis valmistumine meie baaskursuse lõpurännakuks. See aasta siis distantsi pikkuseks 45 km ja täisvarustuses oli mu kaal u 105 kilo. Ka mahe.
Sügisele omaselt läheb ka väljas kõik armsamaks. Kiiremad ja osavamad puud vahetavad juba värvi, tihti on mõnusad vihmasajud ja tuulehood. Kõik on hea. Pole mõtet ette lugeda pisiasju, mida tegelikult kõik peaks ju märkama.

***

seekord soovitan teil vahelduseks oma lähedastele, kas siis sõpradele või sugulastele, helistada ja lihtsalt lobiseda ning uurida kuidas neil läheb.

üliväga.

Kunagi vist oli vist ka mul üks postitus sellise pealkirjaga. Noh, nüüd jälle. Aga kunagi oli kõik hoopis teistmoodi, oli asju mis olid paremad ja asju mis halvemad. Üliväga, ikkagi.

***

Luban, et edaspidi üritan taas hakata kirjutama siia oma vähestele aga kallitele lugejatele

Valmar ei kirjuta enam

Miks ei kirjuta? Päris kiire on, ja aega ka suurt pole. Kuu lõpus sõidan Lõunasse ja siis ei saa üldse kohe kirjutada. Muidugi kui võimalus on, siis võiks ju natuke muljeid jagada

***

midagi head süüa.

Olukorrast Riigis (antud juhul minu elus)

Terve kuu on möödunud tööl käimise tähe all. Ja sessi. Ja suhete klappimise ja hävitamise. Ja nii edasi. Mitte, et ma oleks blogi unustanud selle kõige tõttu. Ei, ma lihtsalt ei leidnud motivatsiooni kirjutamiseks. See-eest olen endas osaliselt leidnud motivatsiooni kooliga tegelemiseks. Minu puhul kõva saavutus. Väga palju on muutunud. Ma hakkasin praegu mõtlema, et kas liigne otsekohesus on tervitatav või tuleb siiski jääda sündsuse piiridesse? Põhjus selles, et tunnen kuidas ma tahaks mõned inimesed avalikult täis sõimata ning mõnele jälle mõistust pähe tuua. Ja need vahepealsed ka. On häbiväärne kui inimesed kasutavad kedagi ära. On kurb, kui inimesed lahku lähevad või tülitsevad. On rõõmu tekitav kui kõige selle jama sekka eksib ka mõni positiivne sündmus. Ja on tüütu kui mõned inimesed ei saa aru, et nad pole soovitud. Raske on kirjutada kui pea on nii palju erinevaid mõtteid täis. Tegelikult seoses selle otsekohesusega - kuna ma nagunii kolin varsti aastakeseks Võrru, siis ei tohiks miski mind takistada välja ütlemast mida arvan. Või on? Ah vahet pole. Kallid blogi kommenteeriad võivad ise siis kirjutada, mida nad arvavad, kui mõni mööda läheb kustutan ära. Sobib? Mind kummitab viimasel ajal pidevalt Miina ütlus, et ma ei suuda ilma naisteta elada. Ma olen vist igat võimaliku moodi ennast juba õigustanud, aga ta ikka väidab seda. Samas lähedasemad inimesed teavadki, et mulle on oluline kellegi lähedase olemasolu. Samas viimaste kuude varjus olen üha enam hakanud tunnetama, et see pole enam nii. Kas põhjus on selles, et kõik naised on end minu kriitilise pilgu all kuidagi diskrediteerinud ja need vähesed, kes seda pole, ei ole pingutamist väärt. Või ma ei tea. Naised. Raisk, alati on nendega probleeme. Koos võib ju halb olla, aga ilma on veel halvem. Ja armastus? Sama lugu. Mis puutub armastamisesse. Kas suhte aluseks peaks olema usk, heaolu või tulevik? Või kõik need kolm. Kõik kolm on ju olulised, aga ilma usuta ei tee suurt midagi. Mhh, ma tunnen praegu kuidas ma olen oma mõttekäikudega tagasi sügises. Usk. Ja religioon? Kõrgem jõud? Kas on mõtet proovida? Ega vist. Lihtsam vastupanu tee on ju alati ahvatlevam. Ei ole midagi paremat kui näiteks alkoholi abil juua end teise dimensiooni kus ei meenu sulle sinu keerulised arutelud ja probleemid. Joobes olek on nagu seks. Eelmäng, vahekord ja orgasm. Ja peale seda naaseb su aju uuesti tasapisi reaalsusse. Mõtled kui hea see oli, ja puhkad, ja kui hommik on üle elatud, siis õhtu lähenedes ja hea vabanduse leides leiad jälle, et väike jook ei teeks paha. Alkoholiga on tegelikult nii, et kui sa ise jood ja kontrollid ennast, siis sa tõsimeeli usud, et kõik on kontrolli all, aga kole paha on kedagi lähedast samamoodi käitumas näha. Mõtled endamisi, et ta joob liiga palju jne aga ei mõista, et teised arvavad ju sinust samamoodi. Ah eks elus olegi nii, et kõikjal pigistatakse silm kinni kui see kasulik on. Aga tegelikult vast, ei tohiks nii? Kes teab.

***

Vaatasin "Magnuse" ära. Ei ütle, et oli hea või halb, aga tasub siiski vaadata. Paneb mõtlema.