Ma ei taha kirjutada!

5 nädalat ei ole näinud ma oma inspiratsiooni
kuigi eile sa kõndisid minust juhuslikult mööda

Aasta aega tagasi pühendasin ma suure osa oma energiast sellele, et aidata tal keskenduda lõputöö kirjutamisele. Koristasin, kütsin, tegin süüa ja kõike muud vajalikku, mis oleks talt aega võtnud. Võimalik, et minust oli vale oodata, et saan selle eest midagi vastu, aga lisaks lootusele "aitäh" kuulda, oli tükike minust rahul kuna teadis, et saan sarnast abi oodata, mil ise asun kirjutama lõputööd. Reaalsus on hoopis erinev. Mul on tõsiseid raskusi hetkel, sest suurem osa mu ajast kulub erinevatele kodustele tegemistele, töös vastu tulevate küsimuste korral ei ole mul kellegilt abi paluda ning puudub inimene, kes vajadusel suunaks mind.

Hoiatus. Järgneb osa, milles leidub ropendamist... (Ja sellega ühele poole jõudes loodan, et vähemalt mõnigi teist õpib asju teise pilguga vaatama. Pole vaja mulle hinnanguid anda, sest nagunii peaaegu mitte kellegi oma ei lähe mulle korda) Igatahes...

Ma tahaks igaühe teist perse saata, sest teil pole õrna aimugi, mis olukorras ma reaalselt olen. Tahaks teid kõiki perse saata, sest oma kodus istudes, ei oska te ette kujutada, mis tunne on olla ilma koduta ja üritada selle asja keskel kirjutada, kus ma olen. Ma tahan teid kõiki perse saata, sest suurem osa teist loeb seda, annab oma peas mingi väärastunud hinnangu ja tegeleb oma asjadega edasi. Ja ma saadan teid perse, sest mitte keegi teist ei ole pidanud sellisel olukorras kunagi olema. Te hädaldate kõik oma pisiasjade üle ja arvate, et me oleme võrdses pasas. Minge kõik perse lihtsalt.

Ainsana ei saada ma perse oma inspiratsiooni, sest kuigi teda reaalselt ei ole minu elus, loodan ma terve aeg, et äkki ta ilmub välja ja muudab kõike.

***

Kui tunnete end nüüd solvatuna või tahate end välja elada, siis pakun siia kõrvale ühe toreda ja tõeliselt klassikalise ning sobiliku loo selleks:
Linkin Park - Crawling