Sissejuhatus

"Ma kirjutan siia palju ja erinevaid asju. On tekste, milles harjutan sõnaseadeid ja mõttearendusi ning vahel leidub jutte, milles peitub ka midagi sügavamat. Sinult palun ma vaid seda, et avaldaksid julgelt arvamust (nii sõnaseade kui sisu üle) ja ei otsiks tagamõtet sealt kus seda pole. Aitäh!"

pühapäev, 29. juuli 2012

teel voorusesse

Võimalik, et see kõlab kummaliselt, aga alles kahekümne kuuendal aastal koges ta sellist puhkust, millest kõik vanemad ja targemad inimesed alati rääkinud olid. Muidugi oli ka varem nädalaks/paariks aeg maha võetud oma tavapäraste tegemiste kõrvalt või kuhugi reisile sõidetud, aga see oli ikkagi see päris kõige esimene ja erilisem puhkus.

Meenus jutt, mis sai omal ajal Põhja-Aafrikas paari tuhande meetri kõrgusel kuskil mägedes kirja pandud. Omamata siis kogemust, kuidas kõik suured inimesed töötavad ja puhkavad oli tal õnnestunud ritta seada prohvetlikud sõnad, kuidas ta tahaks kõige enam käia tööl, et oodata puhkust - ja seejärel puhata, et tekiks taas sportlik hasart ning kirg teha tööd.

Marokos lumepalle vorpides ja hiljem lennukis Kataloonia poole lennates oli ta laskunud endaga vestlusesse, mida ütleb kogu see siin eelnevalt kirja pandud suhtumine tema kohta. Muidugi oli ka tema noorena unistanud mingitel hetkedel tõelisest vabast hingest, kes ei vaja tööd või siduvaid kohustusi harilikus argipäevas. See kõik pidi olema võimalik ainult läbi mediteerimise ja sisemise rahu leidmise ning töötamine ja tavapäraste elukohustuste täitmine pidavat olema lihtsalt vahendid, millega inimene seob oma hinge materiaalsuse külge ja kaotab sideme tõelise vabadusega. Aga kes teadis öelda või väita, et tõeline vabadus ei peitu just neis tegevustes?

Jah ta tahab töötada ja siduda end materiaalsete kohustustega ning pangalaenu võtta, et kuskil oma suvalise koduriigi ühekülgeses pealinnas soetada maja ja võib-olla võtta koer ja võib-olla üritada kasvatada kedagi veel keerulisemalt kasvatatavat. Ühesõnaga - olla kohustuste ori - aga selle asemel, et saada seeläbi alla surutud või rõhutud hingeks, saavutada hoopis tõeline vabadus tänu teadmisele, et just nende teadlike valikute tõttu leiab ta tee voorusesse... Ta võtab ette kõik need stambid, mille eest "vabahingalsed" nii suurte silmadega alati hoiatanud on ning tõestab, et ka läbi selle on võimalik leida tõeline nauding ja harmoonia!

Jah, ta on oma teel õnnelik

***

Marten Kuningas - Teel voorusesse

neljapäev, 21. juuni 2012

Õpime kuulama

Muusika on nagu armastatu. Sa võid veidi aega temast eemal olla, aga tõelisele naudingule selga pöörata ei saa. Las kaunid kõlad paitavad me kõrvu!

***

The National - I Need My Girl

esmaspäev, 4. juuni 2012

2012

biu bau biu bau biu bau du du du du (üritasin Radiohead'i järgi laulda)

***

Olulisema poole pealt soovin öelda mõnele lugejale, et - Mina võitsin!

***

Radiohead - No Suprises

esmaspäev, 2. aprill 2012

On olnud kummaline talv.

Ma vaatan end ja oma sõpru. Oleme kõik läbi käinud omamoodi ringi ning otsapidi tagasi jõudnud algusesse. Ainult, et see kord oleme me veidi vanemad ja veidi targemad. Pisut tublimad ja kõvasti elutargemad. Me kõik oleme läbi elanud oma lapsehaigused ja puberteedi, esimesed armumised ja pettumised, õppinud märkama ja näitama teed. Ja ma võiks nii jätkata ja kirjutada siia oodi sõprusest, aga seda pole vaja, sest mõnda asja pole lihtsalt vaja välja öelda.

Nagu nii palju kordi varem on elu minu eest paljud asjad ära otsustanud. Kes on sulgenud mõne ukse või kes on näidanud, kus asub mõni uks, millest pole ma veel läbi astunud. Ja nii elades olen jõudnud olukorda, kus päeva lõpuks saan ma öelda, et elu on ikka lill. Ja lille õieks oli sel nädalavahetus Tallinn Music Week koos kõige heaga, mis sinna juurde käis.

La-la-lai-lai-dubiduu

***

Instrumenti - minu uus lemmik Läti bänd
Alina Orlova - minu uus lemmik Leedu artist

neljapäev, 16. veebruar 2012

hetk enne surma

Sattusin täna lugema Eesti Ekspressis ilmunud artiklit, mis tõi välja viis asja, mida inimesed enne surma kõige enam kahetsevad. Ja see artikkel oli nii... vale! Miks ma nii arvan?

Kui ma peaksin piltlikult öeldes homme surema, siis mina ei saaks kahetseda neist viiest asjast ühtegi. Olen alati oma elu elanud enda äranägemise järgi; töötanud ilma hulluks minemata; alati oma tundeid välja näidanud; hoidnud oma sõpru; ja õnnelik olnud. Kas see teeb minust nüüd parema või halvema inimese?

Tean, et mu elu on tunduvalt keerulisem selle tõttu olnud. Ja enda äranägemise järgi elamine ning tunnete välja näitamine ei tee just elus paljusid asju lihtsamaks. Seega miks inimesed kahetsevad enne surma asju, mis nende elu reaalselt keerulisemaks teeb? Kas need teesid kõlavad nii romantiliselt ja ilusti, et inimesed neid igatsevad või on asi milleski muus?


***

David C Clements - Hurricane

esmaspäev, 13. veebruar 2012

Päevad pole vennad / Ööd ei ole õed

Lõppeva nädala kõige lühema unega ööl sain ma magada vaid 4 tundi. Ja just selle öö une asemel oleks ma tahnud olla veelgi enam üleval.

Lõppeva nädala kõige jutukama päevaga suutsin öelda ma kõige vähem.

Ning kõikidest nädala tormidest ja tuultest, jääb meelde mul ainult üks.

***

Wye Oak - Civilian

esmaspäev, 6. veebruar 2012

Keelatud viljade keskel

Kõik algas ühest ahvatlevast õunast puu otsas. Jumal ei näinud isegi vaeva kahele asukale seletamisega, miks see keelatud on. Või miks tal üldse oli vaja õrritamiseks näidata neile seda ainsat viljapuud terves suures paradiisis? Igatahes me kõik teame, millega see lõppes. Aadam ja Eeva visati paradiisist välja (kuigi juriidiliselt oleks võinud rõhuda nende ohvri rollile) ja peamine süüdlane madu pidi edaspidi vaid susisema kuid võis paradiisi edasi jääda. Samuti oleks juriidiliselt aspektist võinud süüdi mõista Jumala, sest ta täitis tööandja rolli kuid ei tutvustanud noorpaarile "tööohutuse eeskirju ja nõudeid". Paraku olid ajad teised ning nii möödusid sajandid ja lisaks paar milleniumit...

Inimene on õppinud aretama ja kasvatama just selliseid õunapuid nagu talle meeldib. Arusaadavalt pole enam tegu paradiisiga ja vale õuna söömine sulle suuremas osas maailma riikides karistust kaasa ei too. Ometi on inimesed seadnud endale uued ja "põnevamad" keelatud viljad, mille "söömine" võib potentsiaalselt mõne probleemi kaasa tuua. Ja et elu veel huvitavam oleks, siis on suudetud need ka ära lahterdada kui keelatud üks või teine vili on.

Ei ole mõtet kahtluse alla seada seaduse poolt karistatavaid rikkumisi. Vastu vaidlemata leidub ka seadusandluses "vilju" mille keelamine ei ole piisavalt põhjendatud, aga palju vastuolulisemad on karistamist leidvad vilja nautimised kus tegelikult patt kui selline puudub. Ahendame kõikvõimalike pattude potentsiaalset ringi kõige ürgsemateni - sugutung ja/või tunded. Valige ise kumba sõna eelistate, aga antud kontekstis neil erilist vahet ei ole. Varem või hiljem seotakse need kaks sõna suhte võtmes ühte - meeldib see meile või ei.

Miks on praktiliselt keelatud või põlu all õppejõu/õpilase; ülemuse/alluva; liiga suure vanusevahega inimeste; või mõnes kandis ka erineva staatusega inimeste suhted? Mul on väga raske leida neile objektiivseid ja rahuldavaid vastuseid. Esimesel kahel juhul võiks võimalikuks probleemiks olla kaasõpilaste/alluvate kadedus või usaldamatus, et erilisemas staatuses õpilasele/töötajale omistatakse kõrgemat tähelepanu või on ta automaatselt soosingus. Aga kui või kuni seda ei esine, siis ei tohiks olla ka ühtegi argumenti selle vastu. Sama hea oleks homoseksuaalset preestrit automaatselt süüdistada väikeste poiste pilastamises. Eelarvamused või kinnistunud stereotüübid ei tohiks piirata meie objektiivsust ja maailma nägemist. Muidugi võib see meid muuta tähelepanelikumaks võimaliku kitsaskoha ja selle tekkimise suhtes, aga see ei tohi panna meid automaatselt kedagi süüdi mõistma.

Sama keeruline on lugu kolmanda ja neljanda näite puhul, sest nende olukordade hukkamõistuks puuduvad samuti igasugused objektiivsed põhjused. Kindlasti neid leidub ja me võime aluseks võtta mõne stereotüübi a la, et noor inimene astub suhtesse endast tunduvalt vanema inimesega ainult tema varanduse pärast või vaene südametemurja murrab kindla eesmärgiga just rikka inimese südame, aga kõigi 4 näite põhjal tekib ikkagi küsimus, et kuhu jäävad siis lihtsalt tunded ja/või sugutung?

Te ei pea minuga nõustuma, aga just need need kaks aspekti on minu arvates inimkonnale olnud kõige olulisemateks alusteks saavutamaks seda, mida me saavutanud oleme. Sugutungi/läheduse rahuldamine või selle võimaluse puudumine on otsesemal või kaudsemal määral mõjutanud suuremat osa meie eeskujudest - Mozart ja Mick Jagger vs Bill Gates ja Mark Zuckerberg. Ärge isiklikult võtke kui kellegi arusaam tema iidolist nüüd muutus. Teine mündi külg on liht-labasem ja arusaadavam - soov või vajadus saada järeltulijaid.

Seega kõike arvesse võttes - miks on inimesed seadnud enda ellu viljad, mida vähemal või rohkemal määral kiputakse ikka keelatuks, või vähemalt määrdunuks lugema?

***

Paul Anka - Adam and Eve
Tahiti 80 - Darlin'