DAY 23 (16th on Camino) - 20.11.2011
Väsitava päeva järel jõudis ta umbes kella poole kuueks Rabanal del Camino külakesse. Väljas oli juba hämardumas ning seega vajadus öömaja leida üsna suur. Mööda peamist jalgsitänavat kõndides oli ta peagi juba küla teises ääres ning otsitud öömaja leidmata keeras ta otsa ümber, võttis suuna taas küla poole, aga nüüd kõrvaltänavaid pidi, ja alustas uuesti kõndimist. Mõnekümne sekundi pärast paistsid taamal 2 vanemat inimest ühes väikese koeraga ning nende poole suundudes ja seejärel neid ka kõnetades, soovis matkaline informatsiooni öömajade kohta. Ei tulnud üllatusena, et kohalikud sõnagi inglise keelt ei rääkinud, aga õnneks polnud taolise lihtsama informatsiooni küsimine ka hispaania keeles kuigi raske. Lahkelt olukorda seletades näitasid nad külalisele kätte suuna küla ainsa avatud öömaja suunas ja soovisid "head teed".
Öö "del Pilar'is" maksis tavapärased 5 eurot, aga koht oli väga tore ja hubane. Seljakotti magalasse pannes ning lahke tädikese järel kaminaruumi suundudes mõistis ta, et teist ööd järjest oli tal õnnestunud sattuda uskumatult armsasse albergue'sse. Arusaam kinnistus veelgi kui kaminaruumis laua taha istudes talle suppi pakuti ning hiljem kõik koos pastat tegema asuti. Lisaks oli tolleks õhtuks siia öömajja peatuma jäänud veel teisigi toredaid reisilisi. Umbes 50 aastane jutukas Śveitsi naine, keskealine või veidi noorem hispaanlanna, tunduvalt vanem Prantsuse härra, üks äsja ülikooli lõpetanud USA noormees ning viimaks temast arvatavasti paar aastat vanem Jaapani tütarlaps. Suhtlemine käis seega segamini neljas keeles: hispaania, prantsuse, saksa ja inglise. Sooja suppi ja teed nautiv eestlane naeratas rahulolevalt.
Veidi enne kella seitset otsustati ühiselt pühapäevaõhtusele jumalateenistusele minna. Ainsana jättis minemata jaapanlanna ja see tähendas, et ainsana polnud kiriku poole suunduvas seltskonnas kristlane, või veelgi enam - katoliiklane, vaid eestlane. Euroopa kõige ateistlikumast riigist tulnuna oli üks tema reisi eesmärkidest olnud ka palverännaku käigus endale lahti mõtestada religiooni ja usu roll, olemasolu ning võimalikkus tema elus. Vähem kui tunni pärast oli ta öömajas tagasi ning kirjutas oma päevikusse sissekande:
MÕTE 5 - 19:40
"Mis on minu jaoks kirik, religioon, usk ja pühendumus sellele kõigele? Olen väga palju üritanud omale seda selgeks mõelda või leida Jumalat, ent pole suutnud. Vaadates inimesi kirikus mõistsin, et see on nende jaoks veendumus - Armastus. Midagi millega nad on kokku kasvanud ja mis on nendega heas ja halvas. Seega kuidas saab minust usklik - kristlane, budist, moslem või keegi neljas? Ma arvan, et ei saagi... Aga ometi käin ma nende pühakodades, austan neid ja üritan mõista nende kombeid selle juures. Miks ma seda teen?
Sest nii nagu mina usun armastusse ja selle kõikvõimsusesse, usuvad nemad sama moodi oma Jumalasse või jumalatesse. Ma austan nende kiindumust ja pühendumust, sest tahan - ei... loodan, et kui mina saan taas kunagi kogeda enda Jumala lähedust ning Tema jaoks olemas olla, siis on ka kõik teised mõtteis minuga ja jagavad oma usku minu armastusse... Ja ma ei nimeta oma Jumalat nime pidi, sest seda pole vaja välja öelda kui mu südames ning unenägudes on Ta alati kohal. Isegi kui tegelikult on ta mitme tuhande kilomeetri kaugusel.
Usk on universaalne. Ma armastan Sind."
Tol õhtul uinudes oli matkaja oma reisi jooksul juba teist korda veendunud, et on leidnud vastuse ühele küsimusele, mille järele ta siia reisile tuli. Ometi oli 4 nädalat hiljem veelgi enam asju muutunud. Alles siis suutis ta vastata kõikidele küsimustele ja märkmikusse pani ta Jumala tarbeks kirja tähelepaneku:
"Tahaksin Sulle palju öelda ja rääkida kuidas see reis muutis mind täielikult, aga see ei mahuks siia ära. But know there's one thing that never changes."
***
Desire - Under Your Spell
Biffy Clyro - Many of Horror
esmaspäev, 9. jaanuar 2012
neljapäev, 29. detsember 2011
Mitu Aega Hiljem
Eestisse naasemine oli vastuoluline. Üks osa minust säras nagu noore neiu põsed esimese suudluse järel, aga teine pool minust oli kergelt öeldes masenduses. Kodukohast eemal olles ning sellele mõeldes unustad sa tasapisi kõik negatiivse ning jääd igatsema kõike positiivset. Lennujaamas sain ma üle pika aja kuulda kaunist eesti ja vene keelt. Lennujaamas nägin ma naeratavaid nägusid ja sära inimeste nägudes, millega ma reisi jooksul nii ära jõudsin harjuda. Lennujaamas sain ma musta leiba süüa ja eesti õlut rüübata, mille maitset igatsesin ma arvatavasti sama palju kui oma sõprade kirju ja küsimusi oma postkastis, et "kuidas mul läheb?". Lennujaamas oli see Eesti mida ma igatsesin. Ma poleks pidanud lennujaamast välja astuma.
7 päeva hiljem hakkan ma vaikselt harjuma, et Eestis vaadatakse sinu peale viltu, kui sa naeratad võõrastele või lobised nendega tühistel teemadel lihtsalt aja sisustamiseks. Small-talk ja naeratamine tunduvad olevat suuremad patud ühiskonnas kui seda on valetamine või varastamine. Ja selles viimases on eriti osavad kõik suured toidupoed. Raske on mõista kuidas eestlased on nõus maksma nii kõrgeid hindasid toidu eest. Igalpool mujal on toidupoodide kasumimarginaalid keskmiselt 7 või 8 %, Eestis 33%. konkurents ja aus kaubandus tunduvad siin olevat lihtsalt sõnad, mille võid leida sõnaraamatust. Ma ei suuda sellega harjuda.
Minu reis muutis praktiliselt kõike. Kogu teel oldud aja hoidsin ma kiivalt silma peal kahel sinisel asjal: minu eestiaegne siniste kaantega pass, mida pole veel euroliiduaegse punaste kaante vastu vahetatud; ning minu sõjaväeaegne siniste kaantega märkmik. 70 lehekülge märksõnu, mõtteid, joonistusi ja kirjutusi. 70 lehekülge, mis annavad edasi täpse pildi kuidas minu reis muutis praktiliselt kõike. Mu tuttavad ei tunne mind enam ära - mõnel hetkel meenutavad mu käitumised ja olek endist mind, aga suurema osa ajast näevad nad enda ees seismas kedagi teist ja erinevat.
Sõjaväes öeldi, et "naised tulevad ja lähevad, kamraadid jäävad". Sõbrad ütlevad, et "inimesed su elus tulevad ja lähevad, sõbrad jäävad". Naised ja elukaaslased kordavad, et "sõbrad ja inimesed ikka tulevad ja lähevad elus, aga armastus ja naine jäävad". Tegelikult tulevad ja lähevad nad kõik ühtmoodi. On sõpru, kes on jäänud ja keda üha enam saab kokku võtta väljendiga lapsepõlvesõbrad. On naisi, kes vaatamata kõigele on jäänud ja keda võib üht või teistmoodi, varem või hiljem, hakata koondama oma nimetusega... Ja on inimesi, kes on pika peale jäänud mingil ebamääraselt moel - pole päris sõbrad ja pole ka enam võõrad. Meeldib see meile või ei, aga ma peame nimetama neid tuttavateks, sest vaid seda nad ongi. 2 kuud kõigist eemal olles ja tagasi jõudes joonestuvad need jooned eriti hästi välja. Võiksin rahuliku südamega oma 700st suhtluskeskkonna "sõbrast" kustutada 500. Ja kui te arvate, et see on vaid minu probleem, siis võtke lahti oma põhikooliaegse pinginaabri ja sõbra kasutaja, tuletage meelde millal te viimati vestlesite või veelgi enam - kohtusite? Ja kui selle meenutamine on keeruline, siis vaadake lihtsalt ta pilte ja küsige endalt, et kas tänaval talle vastu kõndides te ta ära tunneksite üldse? Selle kõige taustal muutuvad seda erilisemaks inimesed kelle saite liigitada sõprade kausta...
Kohtusin reisil olles erinevate inimestega, kellega vestlesin igaühe puhul võib-olla kokku vaid 2 tundi, aga kes suutsid mind rohkem mõjutada kui enne reisi ette oleks osanud kujutadagi. Nemad andsid kogu reisile mõtte ja jõu jätkata oma unistuste poole püüdlemist. Loodan, et nii mõnigi inimestest mõtleb reisile tagasi vaadates ka minust nii. Suure osa oma märkimus kirja pandud positiivsetest emotsioonidest võlgnen ma just neile. On kirjeldamatult ilus ja soe tunne läbi väikeste vestluste inimeste päeva päike tuua. Seda enam häirib mind taolise tegevuse läbiviimise keerukus Eestis. Õnneks olen ma siin veedetud nädala jooksul mõistunud, et miski pole võimatu...
Ma ei tea millal ma uuesti ära lähen. Tunnen, et tahan tööd teha, raha teenida, koju uue diivani osta ja pärast tööd trennis käia. Tunnen, et tahan elada ühe koha peal ja olla osa suuremast kogukonnast, mitte lihtsalt mees seljakotiga kuskil suures linnas. Ent samas näen ja tunnen ma kuidas elu sunnib mind reisima, sest töö leidmine Eestis on keerulisem, kui Hispaanias politseis asjade ajamine. Ja usun, et sellega nõustuvad kõik, kellel on nende kahe tegevusega kokkupuuteid olnud elus. Tean, et kui uuesti ära lähen, siis teen seda töö, mitte reisimise ja lõbu pärast.
Seni ei ole ma osanud või suutnud kokku lüüa kui kalliks läks mulle see 2 kuud Eestist eemal. Pakun et kuskil 800 eurot ning koos kaudsete kuludega üle 2 korra rohkem. See on mind ennast ja ka teisi korduvalt küsima pannud, et kas oli mõtet selline kogus raha lihtsalt maha rännata ja reisida. Hetkel oma tühja kontojääki vaadates, oleks muidugi lihtne vastata "ei" ning mõelda kui palju lihtsam oleks selle rahaga ära elada kuni töö leian või siis firma püsti panna. Reaalselt oli see reis aga kõike seda raha väärt. Julgen ausalt vastata, et tänu sellele reisile sain vastused väga paljudele küsimustele oma elus, mis mind väga pikalt kummitanud olid. Ja ma ei pea siin silmas tühiseid mõttekäike, et kas ma suudan ronida mäe tippu või olla ilma naise seltskonnata nii pikalt. Sain vastused küsimustele, mis kummitavad tõenäoliselt igaühte teist. Ning need teadmised on täiesti siiralt mulle iga kulutatud senti väärt!
Raske on vastata, mis saab edasistest kirjutamistest. Reisi jooksul tegin läbi omamoodi tõusu ja mõõna, mis puudutab soovi kirjutada ning sellega ka laiemalt tegeleda. Tipphetkel tõotasin sellele pühenduda ja keskenduda lausa elukutse tasemel ning mõõna jõudes leidsin, et ei kirjuta enam kunagi midagi. Tõenäoliselt võib siit päevaraamatust ka tulevikus lugemist leida, aga veidi uhkemal määral lugemise saamine selgub arvatavasti uue kuu alguses. Ometi tahan tänada kõiki lugejaid ja eriti neid, kes on julgenud jagada ka erinevat vastukaja.
Ja kui teil on soov lähemalt kuulda erinevaid lugusid ning juhtumisi teel olemisest, siis mu telefoninumber on jätkuvalt sama, et kokku leppida kohtumine või külla tulek. Alates uuest aastast saan teid vastu võtta ka oma uues-vanas korteris. Seega selle asemel, et eestlase kombel piiruda peas mõtete mõlgutamisest kuidas mul läheb või mis ma teen, siis võtke julgus kokku ja kirjutage või helistage!
***
Eesti Pops 2 on väljas! Kuulake mõnuga!
7 päeva hiljem hakkan ma vaikselt harjuma, et Eestis vaadatakse sinu peale viltu, kui sa naeratad võõrastele või lobised nendega tühistel teemadel lihtsalt aja sisustamiseks. Small-talk ja naeratamine tunduvad olevat suuremad patud ühiskonnas kui seda on valetamine või varastamine. Ja selles viimases on eriti osavad kõik suured toidupoed. Raske on mõista kuidas eestlased on nõus maksma nii kõrgeid hindasid toidu eest. Igalpool mujal on toidupoodide kasumimarginaalid keskmiselt 7 või 8 %, Eestis 33%. konkurents ja aus kaubandus tunduvad siin olevat lihtsalt sõnad, mille võid leida sõnaraamatust. Ma ei suuda sellega harjuda.
Minu reis muutis praktiliselt kõike. Kogu teel oldud aja hoidsin ma kiivalt silma peal kahel sinisel asjal: minu eestiaegne siniste kaantega pass, mida pole veel euroliiduaegse punaste kaante vastu vahetatud; ning minu sõjaväeaegne siniste kaantega märkmik. 70 lehekülge märksõnu, mõtteid, joonistusi ja kirjutusi. 70 lehekülge, mis annavad edasi täpse pildi kuidas minu reis muutis praktiliselt kõike. Mu tuttavad ei tunne mind enam ära - mõnel hetkel meenutavad mu käitumised ja olek endist mind, aga suurema osa ajast näevad nad enda ees seismas kedagi teist ja erinevat.
Sõjaväes öeldi, et "naised tulevad ja lähevad, kamraadid jäävad". Sõbrad ütlevad, et "inimesed su elus tulevad ja lähevad, sõbrad jäävad". Naised ja elukaaslased kordavad, et "sõbrad ja inimesed ikka tulevad ja lähevad elus, aga armastus ja naine jäävad". Tegelikult tulevad ja lähevad nad kõik ühtmoodi. On sõpru, kes on jäänud ja keda üha enam saab kokku võtta väljendiga lapsepõlvesõbrad. On naisi, kes vaatamata kõigele on jäänud ja keda võib üht või teistmoodi, varem või hiljem, hakata koondama oma nimetusega... Ja on inimesi, kes on pika peale jäänud mingil ebamääraselt moel - pole päris sõbrad ja pole ka enam võõrad. Meeldib see meile või ei, aga ma peame nimetama neid tuttavateks, sest vaid seda nad ongi. 2 kuud kõigist eemal olles ja tagasi jõudes joonestuvad need jooned eriti hästi välja. Võiksin rahuliku südamega oma 700st suhtluskeskkonna "sõbrast" kustutada 500. Ja kui te arvate, et see on vaid minu probleem, siis võtke lahti oma põhikooliaegse pinginaabri ja sõbra kasutaja, tuletage meelde millal te viimati vestlesite või veelgi enam - kohtusite? Ja kui selle meenutamine on keeruline, siis vaadake lihtsalt ta pilte ja küsige endalt, et kas tänaval talle vastu kõndides te ta ära tunneksite üldse? Selle kõige taustal muutuvad seda erilisemaks inimesed kelle saite liigitada sõprade kausta...
Kohtusin reisil olles erinevate inimestega, kellega vestlesin igaühe puhul võib-olla kokku vaid 2 tundi, aga kes suutsid mind rohkem mõjutada kui enne reisi ette oleks osanud kujutadagi. Nemad andsid kogu reisile mõtte ja jõu jätkata oma unistuste poole püüdlemist. Loodan, et nii mõnigi inimestest mõtleb reisile tagasi vaadates ka minust nii. Suure osa oma märkimus kirja pandud positiivsetest emotsioonidest võlgnen ma just neile. On kirjeldamatult ilus ja soe tunne läbi väikeste vestluste inimeste päeva päike tuua. Seda enam häirib mind taolise tegevuse läbiviimise keerukus Eestis. Õnneks olen ma siin veedetud nädala jooksul mõistunud, et miski pole võimatu...
Ma ei tea millal ma uuesti ära lähen. Tunnen, et tahan tööd teha, raha teenida, koju uue diivani osta ja pärast tööd trennis käia. Tunnen, et tahan elada ühe koha peal ja olla osa suuremast kogukonnast, mitte lihtsalt mees seljakotiga kuskil suures linnas. Ent samas näen ja tunnen ma kuidas elu sunnib mind reisima, sest töö leidmine Eestis on keerulisem, kui Hispaanias politseis asjade ajamine. Ja usun, et sellega nõustuvad kõik, kellel on nende kahe tegevusega kokkupuuteid olnud elus. Tean, et kui uuesti ära lähen, siis teen seda töö, mitte reisimise ja lõbu pärast.
Seni ei ole ma osanud või suutnud kokku lüüa kui kalliks läks mulle see 2 kuud Eestist eemal. Pakun et kuskil 800 eurot ning koos kaudsete kuludega üle 2 korra rohkem. See on mind ennast ja ka teisi korduvalt küsima pannud, et kas oli mõtet selline kogus raha lihtsalt maha rännata ja reisida. Hetkel oma tühja kontojääki vaadates, oleks muidugi lihtne vastata "ei" ning mõelda kui palju lihtsam oleks selle rahaga ära elada kuni töö leian või siis firma püsti panna. Reaalselt oli see reis aga kõike seda raha väärt. Julgen ausalt vastata, et tänu sellele reisile sain vastused väga paljudele küsimustele oma elus, mis mind väga pikalt kummitanud olid. Ja ma ei pea siin silmas tühiseid mõttekäike, et kas ma suudan ronida mäe tippu või olla ilma naise seltskonnata nii pikalt. Sain vastused küsimustele, mis kummitavad tõenäoliselt igaühte teist. Ning need teadmised on täiesti siiralt mulle iga kulutatud senti väärt!
Raske on vastata, mis saab edasistest kirjutamistest. Reisi jooksul tegin läbi omamoodi tõusu ja mõõna, mis puudutab soovi kirjutada ning sellega ka laiemalt tegeleda. Tipphetkel tõotasin sellele pühenduda ja keskenduda lausa elukutse tasemel ning mõõna jõudes leidsin, et ei kirjuta enam kunagi midagi. Tõenäoliselt võib siit päevaraamatust ka tulevikus lugemist leida, aga veidi uhkemal määral lugemise saamine selgub arvatavasti uue kuu alguses. Ometi tahan tänada kõiki lugejaid ja eriti neid, kes on julgenud jagada ka erinevat vastukaja.
Ja kui teil on soov lähemalt kuulda erinevaid lugusid ning juhtumisi teel olemisest, siis mu telefoninumber on jätkuvalt sama, et kokku leppida kohtumine või külla tulek. Alates uuest aastast saan teid vastu võtta ka oma uues-vanas korteris. Seega selle asemel, et eestlase kombel piiruda peas mõtete mõlgutamisest kuidas mul läheb või mis ma teen, siis võtke julgus kokku ja kirjutage või helistage!
***
Eesti Pops 2 on väljas! Kuulake mõnuga!
neljapäev, 3. november 2011
Kus on Volli?
Ligi nädal tagasi pühkisin ma lõpuks Eesti tolmu oma jalgadelt ning seadsin sammud lõuna poole. Idee reisiks on üsna lihtne ja eelarve loodan jätta ka mõistlikkuse piiridesse. Kuna internetti pääsemine on lähema kuu või kahe jooksul üsna ebatõenäoline, siis huvilistel on võimalik minu tegemistega kursis olla peamiselt telefoni teel. Aususe huvides olgu mainitud, et kaasa on mul võetud märkmik ja kirjutusvahendid ning seega ei välista ma võimalust, et kunagi tulevikus paremad palad ka siia kirja saavad pandud!
Ent reisist: Eelmisel laupäeval (29.10) jõudsin Eesti Õhu lennuga Amsterdami ning teisipäeva hommikuks (01.11) olin Eurolines'i bussis loksutanud end pariisi. Käesoleva laupäeva õhtuks (05.11) peaksin Prantsuse riiklikku raudteed pidi olema jõudnud Saint-Jean-Pied-de-Port'i. Sealt alates alustan üle Püreneede ja mööda Põhja-Hispaaniat jalgsimatka Santiago de Compostela poole. Hiljemalt teiseks advendiks (04.12) soovin ma seal kohal olla ning endale preemiana uhkemat sorti õhtusöögi lubada. Umbes nädal selle maanurgaga tutvumiseks ning juba 10.12 hommikul lendab Portugalist Portost lennuk Marokosse Marrakesh'i. Kümne seal veedetava päeva jooksul tahaks vallutada Põhja-Aafrika kõrgeima mäetipu, Atlase mäestikus asuv Jebel Toubkal'i (4165 m), aga selle tarvis on vaja eelnevalt ilmajumalaga läbi rääkida. Juba 20.12 alustan tagasiteed lumisesse Eestisse. Esialgu lendan Girona'sse kus veedan 2 ööd ning vahetult enne jõule (22.12) on plaan kell 14:00 üle pika aja astuda taas üks samm koduse Maarjamaa pinnal. Kohtume Lennart Meri Tallinna lennuväljal!
***
Ewert And The Two Dragons - (In The End) There's Only Love
Chris Rea - Driving Home For Christmas
Ent reisist: Eelmisel laupäeval (29.10) jõudsin Eesti Õhu lennuga Amsterdami ning teisipäeva hommikuks (01.11) olin Eurolines'i bussis loksutanud end pariisi. Käesoleva laupäeva õhtuks (05.11) peaksin Prantsuse riiklikku raudteed pidi olema jõudnud Saint-Jean-Pied-de-Port'i. Sealt alates alustan üle Püreneede ja mööda Põhja-Hispaaniat jalgsimatka Santiago de Compostela poole. Hiljemalt teiseks advendiks (04.12) soovin ma seal kohal olla ning endale preemiana uhkemat sorti õhtusöögi lubada. Umbes nädal selle maanurgaga tutvumiseks ning juba 10.12 hommikul lendab Portugalist Portost lennuk Marokosse Marrakesh'i. Kümne seal veedetava päeva jooksul tahaks vallutada Põhja-Aafrika kõrgeima mäetipu, Atlase mäestikus asuv Jebel Toubkal'i (4165 m), aga selle tarvis on vaja eelnevalt ilmajumalaga läbi rääkida. Juba 20.12 alustan tagasiteed lumisesse Eestisse. Esialgu lendan Girona'sse kus veedan 2 ööd ning vahetult enne jõule (22.12) on plaan kell 14:00 üle pika aja astuda taas üks samm koduse Maarjamaa pinnal. Kohtume Lennart Meri Tallinna lennuväljal!
***
Ewert And The Two Dragons - (In The End) There's Only Love
Chris Rea - Driving Home For Christmas
neljapäev, 27. oktoober 2011
Õige järjekord
Ewert And The Two Dragons - You Had Me At Hello
***
Esimese kohtumisel
sinu hääl mind äratas
Pilgu fookusseerimisel
armastus mind uputas
***
Esimese kohtumisel
sinu hääl mind äratas
Pilgu fookusseerimisel
armastus mind uputas
kolmapäev, 26. oktoober 2011
Vaadates tagasi Tartule 2
Esimest osa kirjutades oli mul väga kindel arusaam, mis mu elus üldjoontes edasi hakkab toimuma ning see andis mulle ka kindluse kirjutada tagasivaate oma Tartu elule. Nagu aja jooksul välja on kujunenud - lähevad elus asjad harva nii nagu sa plaaninud oled ja seega olengi sunnitud nüüd kirjutama täiendavat järge eelnevalt mainitud tekstile. Ühine on neil vaid asjaolu, et jah - Tartu on selja taha jäänud.
See otsus oli mulle varem teada ning ei tohiks seega üllatusena tulla, aga aususe huvides olgu öeldud, et ometi kaalusin ma veel juulis väga tõsiselt Tartusse naasemist. Kadunud oli plaan pikast välisreisist ning eksiilist kauges mägikülas. Nimetagem seda saatuseks või juhuseks, aga põhjuseid miks mitte Maarjamaalt lahkuda, tekkis järsku nii mõnigi. Võib olla olin ma nõrk, et ei julgenud oma otsusele kindlaks jääda, kuid hetkel kodus istudes ja homme selguvat eluliselt olulist teadet oodates, ei kahetse ma siia jäämist.
Selle ajaga on inimesed tulnud ja läinud. Mõni on suure pauguga ukse mu ellu lahti löönud ja teine vaikselt enda järel sulgenud, aga tõsiasi on, et päeva lõpuks on mind peamiselt ümbritsemas inimesed, kes tegid seda juba mitu aastat tagasi. Ja seda olukorda ei saa kirjeldada vaid ühte tooni emotsioonidega. Seda ilmestas suurepäraselt mu eelmise nädala sünnipäev. Minuga võtsid ühendust kõik need inimesed, kelle puhul ma tean, et lähen neile korda ning see tekitab väga sooja ja kindla tunde, kui näed, et on inimesi kelle jaoks sa oled siiralt olemas. Teisalt ilmestas kogu seda seltskonda suuremalt jaoks üks tunnus: vaid mõni üksik neist oli Tartust.
Seega vaadates tagasi Tartule tuleb vist endale aru anda, et see oli tõesti vaid üks periood mu elus. "Inimsuhete Põrgu", kus nii suur hulk inimesi jättis sinusse meeletult suure jälje, aga püsivalt sinu kõrvale jäi vaid mõni üksik. Soovin neile südamest kõike head ja tänan neid, et nad mu kaaslasteks selle aja jooksul olid. Ning vahel ikka Tartusse sattudes loodan külastada neid, kes seda soovivad ning mind ootavad.
Samas Tartus olin ma ametlikult siiski suurema osa ajast haridust omandamas. Suve alguses kätte saadud paber nägi uhke välja ning tööturule sisenemise hetkel tekitas tunde, et kõik maailma uksed on su ees valla. Reaalsus on muidugi karm, aga õnneks on juba kord nii välja kujunenud, et elus laheneb üheks hetkeks kõik ise. Põhjust kurtmiseks ei ole.
Jah. Tartu õpetas mulle kõike ja mitte midagi. Aga selle tegi küll puust ja punasest selgeks, mis on armastus.
***
Mozart - Lacrimosa
Ewert And The Two Dragons - Sailor Man
See otsus oli mulle varem teada ning ei tohiks seega üllatusena tulla, aga aususe huvides olgu öeldud, et ometi kaalusin ma veel juulis väga tõsiselt Tartusse naasemist. Kadunud oli plaan pikast välisreisist ning eksiilist kauges mägikülas. Nimetagem seda saatuseks või juhuseks, aga põhjuseid miks mitte Maarjamaalt lahkuda, tekkis järsku nii mõnigi. Võib olla olin ma nõrk, et ei julgenud oma otsusele kindlaks jääda, kuid hetkel kodus istudes ja homme selguvat eluliselt olulist teadet oodates, ei kahetse ma siia jäämist.
Selle ajaga on inimesed tulnud ja läinud. Mõni on suure pauguga ukse mu ellu lahti löönud ja teine vaikselt enda järel sulgenud, aga tõsiasi on, et päeva lõpuks on mind peamiselt ümbritsemas inimesed, kes tegid seda juba mitu aastat tagasi. Ja seda olukorda ei saa kirjeldada vaid ühte tooni emotsioonidega. Seda ilmestas suurepäraselt mu eelmise nädala sünnipäev. Minuga võtsid ühendust kõik need inimesed, kelle puhul ma tean, et lähen neile korda ning see tekitab väga sooja ja kindla tunde, kui näed, et on inimesi kelle jaoks sa oled siiralt olemas. Teisalt ilmestas kogu seda seltskonda suuremalt jaoks üks tunnus: vaid mõni üksik neist oli Tartust.
Seega vaadates tagasi Tartule tuleb vist endale aru anda, et see oli tõesti vaid üks periood mu elus. "Inimsuhete Põrgu", kus nii suur hulk inimesi jättis sinusse meeletult suure jälje, aga püsivalt sinu kõrvale jäi vaid mõni üksik. Soovin neile südamest kõike head ja tänan neid, et nad mu kaaslasteks selle aja jooksul olid. Ning vahel ikka Tartusse sattudes loodan külastada neid, kes seda soovivad ning mind ootavad.
Samas Tartus olin ma ametlikult siiski suurema osa ajast haridust omandamas. Suve alguses kätte saadud paber nägi uhke välja ning tööturule sisenemise hetkel tekitas tunde, et kõik maailma uksed on su ees valla. Reaalsus on muidugi karm, aga õnneks on juba kord nii välja kujunenud, et elus laheneb üheks hetkeks kõik ise. Põhjust kurtmiseks ei ole.
Jah. Tartu õpetas mulle kõike ja mitte midagi. Aga selle tegi küll puust ja punasest selgeks, mis on armastus.
***
Mozart - Lacrimosa
Ewert And The Two Dragons - Sailor Man
esmaspäev, 17. oktoober 2011
tee tagasi
Möödunud aastate uskumatu olemus
mil' hindeid nii raske on anda
Vigade / võitude eluline kogemus
mis mälestuste jõule jääb alla
Lahkumise mõtte - joovastav mõju
mida pikalt ma eneses kandnud
Läheduse mugavuse - uinutav mõnu
mille eest vist vajame varju
Tahvlile nüüd joonistan elama kaks hinge
olelusvõitlusse - kaunisse talve
Pääsemise mooduseks on kaotada pinged
Südametunnistuse / Süütuse salve
***
Tõnis Mägi ja Chalice - Külalised
mil' hindeid nii raske on anda
Vigade / võitude eluline kogemus
mis mälestuste jõule jääb alla
Lahkumise mõtte - joovastav mõju
mida pikalt ma eneses kandnud
Läheduse mugavuse - uinutav mõnu
mille eest vist vajame varju
Tahvlile nüüd joonistan elama kaks hinge
olelusvõitlusse - kaunisse talve
Pääsemise mooduseks on kaotada pinged
Südametunnistuse / Süütuse salve
***
Tõnis Mägi ja Chalice - Külalised
laupäev, 24. september 2011
seal kus süda on
Leidsin M'i lauda koristades tema arveraamatute hunniku otsast täis kritseldatud A4 paberi. Kuigi käekiri oli kohati raskesti mõistetav ja teksti mõttest arusaamine tekitas esialgu veidi raskusi, hakkasin tasapisi siiski tema ideed mõikama. Võtsin paberi kaasa, suundusin M'i voodi juurde, kus ta parajasti oma hommikueinet nautis ja põetaja kallal torises, ning palusin ta tähelepanu seoses leitud tekstiga. Vanamees vaatas paberit märgates mulle üllatunult otsa, punastas seejärel, ent kogus end kiiresti ja alustas oma asendit kohendades selgitavat monoloogi.
Nimelt olevat M tundnud esimest korda elus, et soovib mõned värsiread kirjutada, aga kuna selleks vajalik oskus tal puudus, oli ta läbisegi kirjutanud lihtsalt oma mõtteid ja võimalikke luuleridu, mis tema arvates kaunilt või huvitavalt kõlasid. Teos pidi rääkima müstilisest päevast, kuhu kõik tunded ja tujud korraga tahtsid ära mahtuda, kuid liialt lühikesed 24 tundi neile julmad piirid seadis. Terve päeva jooksul polnud ükski tunne püsiv, sest pidevalt oli miski sama tugev või oluline emotsioon teist eemale tõukamas ja ise autori tähelepanu nõudmas. Asja tegi veelgi keerulisemaks asjaolu, et võitlus polnud mitte ainult vastandite vahel nagu armastus ja vihkamine, vaid ka sarnaste emotsioonide puhul võis märgata erinevusi ja vastuolusid. Näiteks tunda päeva jooksul kahel erineval moel, mis on armastus ja lähedus. Kuidas ühel juhul on domineerivaks kurvad, aga kindlust pakkuvad noodid, samas kui teisel juhul pulbitseb emotsioon rõõmust kuid püsivust ei ole piisavalt. Sarnastel alustel tundis autor veel kurbust ja pettumust, rõõmu ja naeru ning paljusid teisi meile üheselt tuttavaid tundeid. Paistis justkui kõigi vahel oleks sõda, et panna paika iga tunde tähendus. Alles öö saabumine suutis vaigistada tormi mehe päevas. Jälle tähendas kurbus vaid kurbust, rõõm vaid rõõmu, pettumus pettumust ja nii edasi ja nii edasi ja nii edasi. Ainult armastusest jäi alles mitu versiooni.
Päeva raskuskeskme veeremine
tühitundest naeruni
Mälestuste voolimine - igatsusest armuni
... ... ...
Siis tunne teise vastu tõstis käe -
ei enam vend ei tundnud venda
... ... ...
Öö üksinduse külma põue
kõik leppinuna naasta said
Vaid armastuse koduõue
mitmed kestad maha jäid
***
Eminem feat Rihanna - Love The Way You Lie
Nimelt olevat M tundnud esimest korda elus, et soovib mõned värsiread kirjutada, aga kuna selleks vajalik oskus tal puudus, oli ta läbisegi kirjutanud lihtsalt oma mõtteid ja võimalikke luuleridu, mis tema arvates kaunilt või huvitavalt kõlasid. Teos pidi rääkima müstilisest päevast, kuhu kõik tunded ja tujud korraga tahtsid ära mahtuda, kuid liialt lühikesed 24 tundi neile julmad piirid seadis. Terve päeva jooksul polnud ükski tunne püsiv, sest pidevalt oli miski sama tugev või oluline emotsioon teist eemale tõukamas ja ise autori tähelepanu nõudmas. Asja tegi veelgi keerulisemaks asjaolu, et võitlus polnud mitte ainult vastandite vahel nagu armastus ja vihkamine, vaid ka sarnaste emotsioonide puhul võis märgata erinevusi ja vastuolusid. Näiteks tunda päeva jooksul kahel erineval moel, mis on armastus ja lähedus. Kuidas ühel juhul on domineerivaks kurvad, aga kindlust pakkuvad noodid, samas kui teisel juhul pulbitseb emotsioon rõõmust kuid püsivust ei ole piisavalt. Sarnastel alustel tundis autor veel kurbust ja pettumust, rõõmu ja naeru ning paljusid teisi meile üheselt tuttavaid tundeid. Paistis justkui kõigi vahel oleks sõda, et panna paika iga tunde tähendus. Alles öö saabumine suutis vaigistada tormi mehe päevas. Jälle tähendas kurbus vaid kurbust, rõõm vaid rõõmu, pettumus pettumust ja nii edasi ja nii edasi ja nii edasi. Ainult armastusest jäi alles mitu versiooni.
Päeva raskuskeskme veeremine
tühitundest naeruni
Mälestuste voolimine - igatsusest armuni
... ... ...
Siis tunne teise vastu tõstis käe -
ei enam vend ei tundnud venda
... ... ...
Öö üksinduse külma põue
kõik leppinuna naasta said
Vaid armastuse koduõue
mitmed kestad maha jäid
***
Eminem feat Rihanna - Love The Way You Lie
Tellimine:
Postitused (Atom)
