liiga palju mõtteid.

Nii palju oleks öelda, aga nii vähe on viitsimist või oskust seda kirjutada. Üldiselt jah, elu on mitmepalgeline ja tali ei jää kunagi taeva

***

natuke klassikalist muusikat.

variatsioonid

Taas pean ma tõdema, et elu on kummaline. Pidevas muutumises ja lootusetult oma mõistmise piire hägustamas. Võib-olla on asi lihtsalt tähelepanus, aga kole paha on vahel jälle avastada, et kõik mis sa arvasid su ümber olevat ning inimesed kellele korda minevat, oli vaid ilussioon, ettekujutus. See nädal lõi see mulle eriti selgelt vastu pead. Nii positiivses kui negatiivses mõttes. Ma ei tea kui paljud nendest inimestest minu blogi loevad, aga minu arvutuste põhjal peaks üht või teist teed pidi see neile kohale jõudma. Igatahes. Pooled teist suutsid luua minus pettumuse ja pooled rõõmu. Pettumusega on lood nii, et sellist asja sa ei oota ju kunagi. Sa mõtled automaatselt asju positiivsemaks ja usud inimeste muutumise võimesse. Kui mingi hetk sa näed, kuuled tegelikust või veel hullem, satud tühjusesse, kus sind justkui pole, siis teadki, et oled kohal. Tere tulemast pettumusse. Sul jääb ikka võimalus rõõmustada. Kunagised lähedaimad sõbrad ju siiski tervitavad sind. Sisestad endasse positiivsust ja oled õnnelik, et asi seegi. Inimesed muutuvad. Pole mõtet ju süüdistada kedagi. Õigustamine pole ka just parem, aga seda meeldib mul ikka teha. "Vähemalt ma üritasin". Sarnaselt pettumusega, ei oska sa ka rõõmu kunagi ette näha või oodata. Erinevus on aga tema toimes. Esmatoime on antud juhul kindlasti nõrgem kui pettumuse puhul, aga selle järelmõju annab selle eest tooni veel pikaks ajaks. Vahest on asi inimese peas, aga sa unustad halva ja alles jääb vaid hea. Ei ole midagi paremat kui lihtsalt avastada kuidas rõõm valdab sind ja sinuga koos viibivat inimest. Kõik need inimesed minu ümber ongi erinevad variatsoonid. On neid kes toovad minule pettumuse erinevatel viisidel. Ignoreerides, teretades, vältides. Ja on need kes toovad mulle rõõmu. Küll sutsu üksluisemalt, aga siiski erinevates olekutes, lausetes, soovides. Aga kõige suurem oskus ongi kohaneda sind ümbritsevaga. Neile kellega sa üritasid, aga vastuseks saad vaid teretusi, nendega lepidki nii. Teretad vastu ja ei kanna viha. Need kes rõõmu tõid, neid üritad hoida. Lubad endale, et muutud paremaks ja suudad neid paremini hoida, kui eelnevas olukorras sulle naeratanud ja tere öelnud sõpra. Elu on ilus siiski.

***

Kõige suurem viga mida inimesed teevad on see, et nad arvavad sind mõistvat või teadvat. Ja kui neil see välja ei tule, siis peab sinust süüdlane saama. Mhh, ja jäätis on hea. Minge ostke poest kui kodus pole. Ehk siis minu klassikaline blogi soovitus.

3 põrsakest

Teate küll kõik seda muinasjuttu koLmest põrsakesest ja kurjast hundist. Mind kummitab see, et miks hunt nii loll oli, miks ta alusutas kõige nõrgemast majast ja liikus tugevamate poole. See oli ju strateegiliselt täiesti loll viga! Oleks ta esimesena läinud kivimaja juurde oleks ta maht palju tugevam olnud ning edu oleks tunduvalt tõenäolisem olnud. Või kui oleks esimene ohver olnud puitmaja, oleks õlekese majast põrsal palju pikem tee joosta olnud kivimajani, ning hunt oleks ta kindlalt kätte saanud! Hunt oli loll. Mina ei taha nii loll olla, kuigi välja on tulnud suht sama. Selle asemel, et valida parim, valisin ma põnevaima. Selle tõttu pean ma ka jooksma õlest maja juurest raskema juurde. Ja lõpuks olen ma nii väsinud, et ei saa sittagi. Loll hunt!
Samas hunti peaks iseloomustama õppimisvõime. Et ma mõistan mis ma teen ja saan aru milline käik on õige. Ei ole vaja, et kahtled ja mõtled sada aastat, kas tasub nii või ei. Sitt lugu kui hunt on loll.

***

Sorry kui kirjavigu on palju, alkojoobe teeb oma töö.
Minge kuulake www.energyfm.ee , saate natuke energiat laadida!

mina tahan.

Võtke paber ning tehke nimekiri. Ma võin üsna kindel olla, et suurem osa nimistust on teil sarnane te sõbra, tuttavate või pereliikmetega. Nüüd alustage nimekirja ülevalt ja märkige ära kui palju te nende järgi elate. Märkad üllatusega, et eluliselt oluline on sulle puhas keskkond sinu ümber, aga järgi mõeldes avastad, et ega sa suurt midagi selle jaoks ei tee. Teine näide. Sulle on oluline hea välja näha, aga trennis pole juba 3 aastat käinud ning riided viskad pessu viimases hädas? Kolmas näide. Tahad luua perekonna ja elada õnnelikult elu lõpuni, aga selle võimaluse tekkimisel leiad, et etem on hoopis otsida täiuslikumat kaaslast. Neljandaks. Tahad saavutada võimalikult palju, aga avastad kurbusega, et üritamine lõppes seal kus teine pool loobus sinu järgi jooksmast? Noh, ei ole hullu. Õnneks saab elus ka niisama hakkama. söön joon situn ja kepin. Mis vahet seal on, kas pere lood või maja ehitad või ühiskonnas muudad midagi. Persse see. Palju mõnusam on lasta kõigil enda järgi joosta ning kui midagi ei sobi, siis süüdistada sörkijaid, et nemad on lollid. Hakkab kohale jõudma kus pärineb ütlus, et lootus on lollide lohutus? Elus ei saa kõike mis tahad. Noh kui aus olla siis saab elus üldse üsna vähe asju mida hingest tahad. Suht sitt tunne on alati kui avastad, et jäid jälle millestki ilma, mida hingest tahtsid. Samas alati on see grupp inimesi, kellel ei jõua kohale see. Neil on tavaks väita, et neil läheb elus päris hästi ja kui probleeme tekib, siis on nad suht kindlad, et keegi teine pole kunagi pidanud nii palju läbi elama ja haiget pole ka kindlasti keegi nii palju saanud. Jumal hoiab lolle, pole midagi teha.

***

Miks mulle meeldib blogi kirjutada, on see, et enamus postitusi on alati varjatud vihjetega kellegile või millelegi. Hea on teksti sõnumile ümber lisada ebaolulist ning lõpptulemus ongi see, et üks osa lugejatest arvab, et valmar kirjutab niisama toredat teksti ning teine pool mõistab, mida ma tunnen mõtlen arvan või millal olen ma vihane õnnelik rõõmus pettunud. Elu ei pea olema must valge, kuigi olulistes küsimustes ta seda pahatihti on.

Remark.

Ma olen tähele pannud, et ma kirjutan aktiivsemalt siis kui mingid jamad on. Antud hetkel kui ma olen nädal aega lihtsalt Tartus puhanud ja juba sutsu enne seda, pole põhjust midagi kirjutada olnud. Elu on hea ja lihtne lihtsalt. Ok võib olla et ei ole ka, aga noh pinda ei käi ta vähemalt mulle hetkel

***

Viimasel ajal olen väga palju häid filme avastanud (halbu ka tegelikul) Kinos käisin ka üle pika aja. "Atonement" Tõeline meistriteos ja kindlasti lisage oma "peab nägema" listi

Suureks saada.

Inimese elu muutub pidevalt. Tõusud, mõõnad, järsud kõrvalekalded ja ootamatud tagasiminekud. Umbes nagu eriti uhkel Ameerika Raudteel. Ainuke vahe on selles, et kui lõbustuspargis, astud sa sõidu lõppedes tagasi oma reaalsesse olevikku, siis elus pole sul kuhugi põgeneda. Kõik muu on aga sarnane. See võib sind naerma ajada, hirmu panna tundma, tekitada soovi iiveldada, panna endasse armuma jne. Kõige suurem oskus on selle kõige juures isegi sarnane. Peale piisavalt selle kogemist, õigel ajal ei öelda. Kui sa tunned, et veel üks sõit ajab sul südame pahaks, siis rohkem ei lähe. Ja liigud oma elus, tivolis, edasi. Vahel on kahju kui juhtub nii, et väiksena liiga palju oma lemmiku aktraktsiooniga tegeledes, suureks kasvades mõistad, et see oli hoopis midagi erinevat sellest mis sa arvasid selle olevat. Ma mäletan Kadrioru Tivolis oli kunagi mingi kast kuhu sa istusid sisse ja see tekitas efekti nagu hullult raputaks ja keerutaks sind üle pea. Suureks kasvades mõistsin ma, et tegelikult oli kast ühe koha peal, vaid natuke rappus, ja tegelikult olid mingid valgus ja visuaalefektid, mis tekitasid selle tunde. Peale seda korda ma selle kastiga ei sõitnud. Pettumus oli nii suur lihtsalt. Ja kuna elus on samamoodi, et mingi hetk sa mõistad kui väga on reaalsus sinu ideaalist erinev, pead sa ka lihtsalt loobuma ja edasi minema. Samas vaatamata kõigile pettumustele, rõõmudele ja emotsioonidele astud sa ikka vahel lõbustuspargist läbi ja meenutad kõike läbielatut. Elus ka. Lihtsalt üks pisike erinevus on see, et pargis saad sa alati pileti osta ja elavdada oma mälestusi. Elus pead sa piirduma piltide, kirjade, mälestustega, sest kui seda inimest, hetke või sündmust enam ei ole, siis sa ei saa lihtsalt piletit ostes teda tagasi tuua. Lõbustuspark on seega kui sissejuhatus ellu. Kui läbid seal terve päeva edukalt ja suudad järgmine kord sinna naeratades naasta, siis peaksid suutma ka elus hakkama saada. Lihtsalt pead endale korrutama, et elus ei ole seda geniaalset piletisüsteemi mis võimaldab minevikku tagasi tuua. Aga seda tivol sinult eeldabki ju. Et kui sa suureks saad siis sa peaksid seda kõike teadma juba. Tivoli jääb alatiseks põlluks, kus väikesed saavad esimesed elukogemused, ja jätkavad suureks kasvamist.

***

Linkin Park - Shadow of the Day
Linkin Park - In Between
Eminem - Kim

Elu

Millest koosneb?

Söök? Jaaa...
Jook? ikka vahel...
Sõbrad? no ilma ei saa...

Mis veel?

***

Soovingi kõike seda head paremat teile ;)