Päev algab alati suure kruusi musta kohviga. Mõnusalt lõhnav "pätikohv" ilma igasuguse piima või suhkru või muu lisandita. Ei ole erilist vahet kui hea või halva enesetundega sa ärganud oled, aga kohv paneb sind ikka naeratama.
Päev lõpeb alati malemängu ja tassi teega. Ettenähtud arv tunde magamiseks ja taas järgneb juba uus hommik ja uus kohv. Ning üsna pea ongi juba jõulud siin.
***
Nat King Cole - The Christmas Song (Merry Christmas To You)
reede, 23. november 2012
pühapäev, 18. november 2012
2400 km - osa 5
Muusikutel ja tegevjuhtidel polegi nii palju vahet. Mõlemad lähtuvad ju oma sisemisest kirest ning veendumusest, et neil on turule pakkuda kas midagi erilist või on pakutav turul olevast lihtsalt kõvasti parem. Vahet ei ole kas aastaid oma bändi kallal nokitseda või ülikoolis teadmisi omandada - sotsiaalne kapital kasvab ikka ühtmoodi; vilumus oma valdkonnas suureneb samuti; ning turul läbilöömiseks vajad sa ühtmoodi palju õnne, töötahet ja enesekindlust.
Kui mind oleks väiksena muusikakooli pandud, siis oleks minust saanud suurepärane muusik ja helilooja. Minu kirjutatud lood muudaks maailma ja näitaks meile teed. Aga mind ei pandud väikese poisina muusikakooli, vaid erakooli majanduse alustega tutvuma. Mis seal siis ikka? Omamoodi helilooja ja dirigent saan ka selles valdkonnas olla ju!
***
The National - A Reasonable Man (I Don't Mind)
Frankie Animal - My Friend
Kui mind oleks väiksena muusikakooli pandud, siis oleks minust saanud suurepärane muusik ja helilooja. Minu kirjutatud lood muudaks maailma ja näitaks meile teed. Aga mind ei pandud väikese poisina muusikakooli, vaid erakooli majanduse alustega tutvuma. Mis seal siis ikka? Omamoodi helilooja ja dirigent saan ka selles valdkonnas olla ju!
***
The National - A Reasonable Man (I Don't Mind)
Frankie Animal - My Friend
laupäev, 13. oktoober 2012
2400 km - osa 4
Mida päev edasi, seda enam ma tunnen, et ma elan ja olen vales kohas. Ma ei peaks siin ärkama ja hommikukohvi keetma. Ei peaks siinsete probleemidega maadlema ja juuri enda alla kasvatama. Veendun üha enam, et ma olen määratud mujale...
[Vahemärkus: Mõtlesin kunagi kirjutada raamatu lihtsalt eestlasest, omamoodi stereotüüpsest ja mitte millegi poolest erilisest. Panna kirja kuidas maailmapildi avardumisega ja suureks kasvamisega positsioneerib ta ennast laiemas inimestevõrgustikus. Rahvuslane ja patrioot nagu vägad paljud teised tema väikeses riigis. Ent mida aastad edasi, seda enam kaob temast seda rahvuslikku uhkust ning liberaalset maailmapilti. Raamat lõpeb arusaaamaga, et temast on saanud pigem multikultuurne sotsialist, kelle jaoks ei ole riigis, mida ta kunagi nii palavalt jumaldas, enam miskit armastusväärset. Jäävad vaid pere ja sõbrad, kellest ta saab sama siiralt hoolida ka igal pool mujal maailmas.]
Otsin oma pilguga kohta kuhu minna. Kõik maailma uksed on valla, aga iga kord kui lähemalt vaadata, selgub et uksest sisse astumine on keerulisem kui esialgu paistis. Ometi jäevad sõelale üksikud variandid, mis ajapikku üha tõenäolisemaks muutuvad. Ja mulle meeldib see tunne, et mind hoiab üha vähem asju siin kinni. Ei ole enam seda kummalist kammitsevat kohusetunnet siis töötada või elada või pere luua. Ei ole hirmu tunde ees, et vanusest tulenevalt peaksin olema seotud ühel, teisel või kolmandal moel.
Ja ma arvan, et selle lõpliku sooja ja enesekindla tunde eest pean ma tänama oma kahte tuhandet ja neljasadat kilomeetrit, sest tema on mulle õpetanud, et ei ole oluline siduda end kinnistunud arusaamadega või kohustustega kellegi ees end siduda/tõestada. Kui need kaks tuhat ja nelisada on valmis minu kõrval ja minuga koos korrutama neid kilomeetreid Eestist veel 3, 4 või 5 korda kaugemale, siis olen ma minekuks valmis.
***
Nico - These Days
[Vahemärkus: Mõtlesin kunagi kirjutada raamatu lihtsalt eestlasest, omamoodi stereotüüpsest ja mitte millegi poolest erilisest. Panna kirja kuidas maailmapildi avardumisega ja suureks kasvamisega positsioneerib ta ennast laiemas inimestevõrgustikus. Rahvuslane ja patrioot nagu vägad paljud teised tema väikeses riigis. Ent mida aastad edasi, seda enam kaob temast seda rahvuslikku uhkust ning liberaalset maailmapilti. Raamat lõpeb arusaaamaga, et temast on saanud pigem multikultuurne sotsialist, kelle jaoks ei ole riigis, mida ta kunagi nii palavalt jumaldas, enam miskit armastusväärset. Jäävad vaid pere ja sõbrad, kellest ta saab sama siiralt hoolida ka igal pool mujal maailmas.]
Otsin oma pilguga kohta kuhu minna. Kõik maailma uksed on valla, aga iga kord kui lähemalt vaadata, selgub et uksest sisse astumine on keerulisem kui esialgu paistis. Ometi jäevad sõelale üksikud variandid, mis ajapikku üha tõenäolisemaks muutuvad. Ja mulle meeldib see tunne, et mind hoiab üha vähem asju siin kinni. Ei ole enam seda kummalist kammitsevat kohusetunnet siis töötada või elada või pere luua. Ei ole hirmu tunde ees, et vanusest tulenevalt peaksin olema seotud ühel, teisel või kolmandal moel.
Ja ma arvan, et selle lõpliku sooja ja enesekindla tunde eest pean ma tänama oma kahte tuhandet ja neljasadat kilomeetrit, sest tema on mulle õpetanud, et ei ole oluline siduda end kinnistunud arusaamadega või kohustustega kellegi ees end siduda/tõestada. Kui need kaks tuhat ja nelisada on valmis minu kõrval ja minuga koos korrutama neid kilomeetreid Eestist veel 3, 4 või 5 korda kaugemale, siis olen ma minekuks valmis.
***
Nico - These Days
kolmapäev, 3. oktoober 2012
2400 km - osa 3
Traditsioonide olulisuse üle võib lõputult vaielda. On hetki kus nende olemasolu teeb neid veel erilisemaks ja väärtuslikumaks. Ning on olukordi kus nad hakkavad pärssima arengut. Areng võib alati olla nii positiivne kui negatiivne. Teadmatus kumb omadus mõjule saab on ka põhjus, miks traditsioone nii kergekäeliselt ei muudeta.
Jõudes olukorda kus traditsioonide muutmine on päevakorral panebki meid tagasi vaatama tema olemusele. Vahet ei ole kas tegu on jõululaupäeva veetmisega oma vanemate juures, blogi kujunduse ja ülesehituse säilitamise, või töökoha vahetamisega - enne muudatuste tegemist peame me oleme kindlad, et need muudatused on seda väärt.
Ma olen kindel, et nii mõnedki tehtud muudatused minu elus viimastel kuudel kui ka saabuvad muutused algaval sügis/talvel on ennast õigustanud/õigustamas.
***
Umbusk nime suhtes pole õigustatud - kuulake Raadio Tallinnat! Kuni kella 6ni õhtul väga head dzässi ning pärast seda tasemel uudissaated Euroopast.
Jõudes olukorda kus traditsioonide muutmine on päevakorral panebki meid tagasi vaatama tema olemusele. Vahet ei ole kas tegu on jõululaupäeva veetmisega oma vanemate juures, blogi kujunduse ja ülesehituse säilitamise, või töökoha vahetamisega - enne muudatuste tegemist peame me oleme kindlad, et need muudatused on seda väärt.
Ma olen kindel, et nii mõnedki tehtud muudatused minu elus viimastel kuudel kui ka saabuvad muutused algaval sügis/talvel on ennast õigustanud/õigustamas.
***
Umbusk nime suhtes pole õigustatud - kuulake Raadio Tallinnat! Kuni kella 6ni õhtul väga head dzässi ning pärast seda tasemel uudissaated Euroopast.
teisipäev, 25. september 2012
2400 km - osa 2
Hommikune rituaal kordus: pärast ärkamist veendus ta kella vaadates, et on maganud taas tavapärase arvu tunde; kõndis kööki ja pani vee keema; valis omale meelepärase tee ja asetas kotikese kruusi. Mõni minut mis vee keema minekuks kulub, veedab ta vannitoas hambaid pestes. Külmkapis norutav hapupiimajook ja kapil istuv müslitops leiavad omale samuti rakenduse. Pärast kerget einet heliseb telefon ja päev võib alata.
Seenevihma sajab kuni õhtuni.
***
Twigs - Hide
Twigs - Ache
Seenevihma sajab kuni õhtuni.
***
Twigs - Hide
Twigs - Ache
pühapäev, 23. september 2012
2400 km - osa 1
Istusin eile bussi peale ja sõitsin Nõmmele. Istusin ja seisin vaheldumisi Nõmme mäe otsas ning kuulasin muusikat. Raadiost tulnud saade oli pühendatud sügisele ja kogu muusika, mida selle aja jooksul sealt lasti oli vägagi sobilik. Oli ütlemata ilus päev.
***
Damien Rice - The Blower's Daughter
Christopher Spelman - Sola Perduta Abbandonata
***
Damien Rice - The Blower's Daughter
Christopher Spelman - Sola Perduta Abbandonata
pühapäev, 29. juuli 2012
teel voorusesse
Võimalik, et see kõlab kummaliselt, aga alles kahekümne kuuendal aastal koges ta sellist puhkust, millest kõik vanemad ja targemad inimesed alati rääkinud olid. Muidugi oli ka varem nädalaks/paariks aeg maha võetud oma tavapäraste tegemiste kõrvalt või kuhugi reisile sõidetud, aga see oli ikkagi see päris kõige esimene ja erilisem puhkus.
Meenus jutt, mis sai omal ajal Põhja-Aafrikas paari tuhande meetri kõrgusel kuskil mägedes kirja pandud. Omamata siis kogemust, kuidas kõik suured inimesed töötavad ja puhkavad oli tal õnnestunud ritta seada prohvetlikud sõnad, kuidas ta tahaks kõige enam käia tööl, et oodata puhkust - ja seejärel puhata, et tekiks taas sportlik hasart ning kirg teha tööd.
Marokos lumepalle vorpides ja hiljem lennukis Kataloonia poole lennates oli ta laskunud endaga vestlusesse, mida ütleb kogu see siin eelnevalt kirja pandud suhtumine tema kohta. Muidugi oli ka tema noorena unistanud mingitel hetkedel tõelisest vabast hingest, kes ei vaja tööd või siduvaid kohustusi harilikus argipäevas. See kõik pidi olema võimalik ainult läbi mediteerimise ja sisemise rahu leidmise ning töötamine ja tavapäraste elukohustuste täitmine pidavat olema lihtsalt vahendid, millega inimene seob oma hinge materiaalsuse külge ja kaotab sideme tõelise vabadusega. Aga kes teadis öelda või väita, et tõeline vabadus ei peitu just neis tegevustes?
Jah ta tahab töötada ja siduda end materiaalsete kohustustega ning pangalaenu võtta, et kuskil oma suvalise koduriigi ühekülgeses pealinnas soetada maja ja võib-olla võtta koer ja võib-olla üritada kasvatada kedagi veel keerulisemalt kasvatatavat. Ühesõnaga - olla kohustuste ori - aga selle asemel, et saada seeläbi alla surutud või rõhutud hingeks, saavutada hoopis tõeline vabadus tänu teadmisele, et just nende teadlike valikute tõttu leiab ta tee voorusesse... Ta võtab ette kõik need stambid, mille eest "vabahingalsed" nii suurte silmadega alati hoiatanud on ning tõestab, et ka läbi selle on võimalik leida tõeline nauding ja harmoonia!
Jah, ta on oma teel õnnelik
***
Marten Kuningas - Teel voorusesse
Meenus jutt, mis sai omal ajal Põhja-Aafrikas paari tuhande meetri kõrgusel kuskil mägedes kirja pandud. Omamata siis kogemust, kuidas kõik suured inimesed töötavad ja puhkavad oli tal õnnestunud ritta seada prohvetlikud sõnad, kuidas ta tahaks kõige enam käia tööl, et oodata puhkust - ja seejärel puhata, et tekiks taas sportlik hasart ning kirg teha tööd.
Marokos lumepalle vorpides ja hiljem lennukis Kataloonia poole lennates oli ta laskunud endaga vestlusesse, mida ütleb kogu see siin eelnevalt kirja pandud suhtumine tema kohta. Muidugi oli ka tema noorena unistanud mingitel hetkedel tõelisest vabast hingest, kes ei vaja tööd või siduvaid kohustusi harilikus argipäevas. See kõik pidi olema võimalik ainult läbi mediteerimise ja sisemise rahu leidmise ning töötamine ja tavapäraste elukohustuste täitmine pidavat olema lihtsalt vahendid, millega inimene seob oma hinge materiaalsuse külge ja kaotab sideme tõelise vabadusega. Aga kes teadis öelda või väita, et tõeline vabadus ei peitu just neis tegevustes?
Jah ta tahab töötada ja siduda end materiaalsete kohustustega ning pangalaenu võtta, et kuskil oma suvalise koduriigi ühekülgeses pealinnas soetada maja ja võib-olla võtta koer ja võib-olla üritada kasvatada kedagi veel keerulisemalt kasvatatavat. Ühesõnaga - olla kohustuste ori - aga selle asemel, et saada seeläbi alla surutud või rõhutud hingeks, saavutada hoopis tõeline vabadus tänu teadmisele, et just nende teadlike valikute tõttu leiab ta tee voorusesse... Ta võtab ette kõik need stambid, mille eest "vabahingalsed" nii suurte silmadega alati hoiatanud on ning tõestab, et ka läbi selle on võimalik leida tõeline nauding ja harmoonia!
Jah, ta on oma teel õnnelik
***
Marten Kuningas - Teel voorusesse
Tellimine:
Postitused (Atom)
