rutiin tapab?

Õhtul voodil istudes jõudsin järeldusele, et peaksin hakkama välja andma auhinda inimestele, "who just made my day" Tänase auhinna jagamisega ei ole raskusi. Vahemärkusena lisan ma siia veel lause, mille juhuslikult ütles mulle üks tore sõbranna hetk tagasi just. Ütle mulle kes on sinu sõbrad ja ma ütlen, kes oled sina. Et siis jah. Sulgege oma silmad. Kujutage ette suht sita vilega aga muidu põnevat jalka kohtumist ja väljakut kus see toimub. Renoveeritud staadion ümbritsetud u 3 meetri kõrguse traataiaga. Ülevalt terav, et nolgid üle ei roniks. Aga Riivot see ei taktista. Olete näinud kunagi kuidas lausjoobes täismõõdus mees ripub kätt pidi aia otsas? Ei varukas ei jäänud kinni. Käsi jäi. Õnneks on ta tugev poiss ja suutis teise käega end üles sikutada ning käe aia otsast ära võtta. Ja need kaks auku mis käes olid. No küll pulmadeks ära paraneb.

***

tabletti ei tasu kunagi liiga tihti võtta. Kui pea valutab siis kannata. Kui enam ei kannata, siis võta.

Kevad (suure k-ga)

Märkamatult (?) ongi meie kõigi õuele jõudnud see mõnus aastaaeg. Ärkamine ja tärkamine jne. Või nagu üks tuttav kunagi teatas mulle, et tema arust on kõige ilusam aastaaeg sügis ja minu täiendava küsimuse kohta "aga kevad siis?", teatas ta, et see on kõige kurvem aastaaeg, sest loodus ärkab vaid selleks, et varsti uuesti ära surra. Jah, mulle on alati optimistid meeldinud. Liina-Mai Tooding teada rääkida, et kevadel on üliõpilasi ka väga vähe loengutes, sest Pirogovil pidi mingi kirsipuu õitsema ja kõik seda vaatama ning nautima. Ja lisaks räägib rahvasuu, et kevad olla ka armumise aeg. Aga sellega on vist samad lood nagu kirsipuuga, et kui pole märganud, siis pole märganud. Vihma võiks ka rohkem olla. ilm võiks nagu parimad suve ilmad: öösel sajab, aga päeval paistab päike. Pfhh, ma ei viitsi üldse sokki ajada siin tegelikult mingist ilmast. See on see tunnusjoon, et kui midagi rääkida ei oska, siis aja suvalist pläma ilmast. Noh tüüpiline small-talk-blog. ise ka rõõmustan ennast, et tühistest enesekesksetest sissekannetest olen jõudnud kõiki puudutavate tähtsate probleemideni.

***

Nädalavahetuse veedan maal. Et, te kõik võiksite vahelduseks mürast ja lärmist eemale minna. Kulub ära vast :)

liiga palju mõtteid.

Nii palju oleks öelda, aga nii vähe on viitsimist või oskust seda kirjutada. Üldiselt jah, elu on mitmepalgeline ja tali ei jää kunagi taeva

***

natuke klassikalist muusikat.

variatsioonid

Taas pean ma tõdema, et elu on kummaline. Pidevas muutumises ja lootusetult oma mõistmise piire hägustamas. Võib-olla on asi lihtsalt tähelepanus, aga kole paha on vahel jälle avastada, et kõik mis sa arvasid su ümber olevat ning inimesed kellele korda minevat, oli vaid ilussioon, ettekujutus. See nädal lõi see mulle eriti selgelt vastu pead. Nii positiivses kui negatiivses mõttes. Ma ei tea kui paljud nendest inimestest minu blogi loevad, aga minu arvutuste põhjal peaks üht või teist teed pidi see neile kohale jõudma. Igatahes. Pooled teist suutsid luua minus pettumuse ja pooled rõõmu. Pettumusega on lood nii, et sellist asja sa ei oota ju kunagi. Sa mõtled automaatselt asju positiivsemaks ja usud inimeste muutumise võimesse. Kui mingi hetk sa näed, kuuled tegelikust või veel hullem, satud tühjusesse, kus sind justkui pole, siis teadki, et oled kohal. Tere tulemast pettumusse. Sul jääb ikka võimalus rõõmustada. Kunagised lähedaimad sõbrad ju siiski tervitavad sind. Sisestad endasse positiivsust ja oled õnnelik, et asi seegi. Inimesed muutuvad. Pole mõtet ju süüdistada kedagi. Õigustamine pole ka just parem, aga seda meeldib mul ikka teha. "Vähemalt ma üritasin". Sarnaselt pettumusega, ei oska sa ka rõõmu kunagi ette näha või oodata. Erinevus on aga tema toimes. Esmatoime on antud juhul kindlasti nõrgem kui pettumuse puhul, aga selle järelmõju annab selle eest tooni veel pikaks ajaks. Vahest on asi inimese peas, aga sa unustad halva ja alles jääb vaid hea. Ei ole midagi paremat kui lihtsalt avastada kuidas rõõm valdab sind ja sinuga koos viibivat inimest. Kõik need inimesed minu ümber ongi erinevad variatsoonid. On neid kes toovad minule pettumuse erinevatel viisidel. Ignoreerides, teretades, vältides. Ja on need kes toovad mulle rõõmu. Küll sutsu üksluisemalt, aga siiski erinevates olekutes, lausetes, soovides. Aga kõige suurem oskus ongi kohaneda sind ümbritsevaga. Neile kellega sa üritasid, aga vastuseks saad vaid teretusi, nendega lepidki nii. Teretad vastu ja ei kanna viha. Need kes rõõmu tõid, neid üritad hoida. Lubad endale, et muutud paremaks ja suudad neid paremini hoida, kui eelnevas olukorras sulle naeratanud ja tere öelnud sõpra. Elu on ilus siiski.

***

Kõige suurem viga mida inimesed teevad on see, et nad arvavad sind mõistvat või teadvat. Ja kui neil see välja ei tule, siis peab sinust süüdlane saama. Mhh, ja jäätis on hea. Minge ostke poest kui kodus pole. Ehk siis minu klassikaline blogi soovitus.

3 põrsakest

Teate küll kõik seda muinasjuttu koLmest põrsakesest ja kurjast hundist. Mind kummitab see, et miks hunt nii loll oli, miks ta alusutas kõige nõrgemast majast ja liikus tugevamate poole. See oli ju strateegiliselt täiesti loll viga! Oleks ta esimesena läinud kivimaja juurde oleks ta maht palju tugevam olnud ning edu oleks tunduvalt tõenäolisem olnud. Või kui oleks esimene ohver olnud puitmaja, oleks õlekese majast põrsal palju pikem tee joosta olnud kivimajani, ning hunt oleks ta kindlalt kätte saanud! Hunt oli loll. Mina ei taha nii loll olla, kuigi välja on tulnud suht sama. Selle asemel, et valida parim, valisin ma põnevaima. Selle tõttu pean ma ka jooksma õlest maja juurest raskema juurde. Ja lõpuks olen ma nii väsinud, et ei saa sittagi. Loll hunt!
Samas hunti peaks iseloomustama õppimisvõime. Et ma mõistan mis ma teen ja saan aru milline käik on õige. Ei ole vaja, et kahtled ja mõtled sada aastat, kas tasub nii või ei. Sitt lugu kui hunt on loll.

***

Sorry kui kirjavigu on palju, alkojoobe teeb oma töö.
Minge kuulake www.energyfm.ee , saate natuke energiat laadida!

mina tahan.

Võtke paber ning tehke nimekiri. Ma võin üsna kindel olla, et suurem osa nimistust on teil sarnane te sõbra, tuttavate või pereliikmetega. Nüüd alustage nimekirja ülevalt ja märkige ära kui palju te nende järgi elate. Märkad üllatusega, et eluliselt oluline on sulle puhas keskkond sinu ümber, aga järgi mõeldes avastad, et ega sa suurt midagi selle jaoks ei tee. Teine näide. Sulle on oluline hea välja näha, aga trennis pole juba 3 aastat käinud ning riided viskad pessu viimases hädas? Kolmas näide. Tahad luua perekonna ja elada õnnelikult elu lõpuni, aga selle võimaluse tekkimisel leiad, et etem on hoopis otsida täiuslikumat kaaslast. Neljandaks. Tahad saavutada võimalikult palju, aga avastad kurbusega, et üritamine lõppes seal kus teine pool loobus sinu järgi jooksmast? Noh, ei ole hullu. Õnneks saab elus ka niisama hakkama. söön joon situn ja kepin. Mis vahet seal on, kas pere lood või maja ehitad või ühiskonnas muudad midagi. Persse see. Palju mõnusam on lasta kõigil enda järgi joosta ning kui midagi ei sobi, siis süüdistada sörkijaid, et nemad on lollid. Hakkab kohale jõudma kus pärineb ütlus, et lootus on lollide lohutus? Elus ei saa kõike mis tahad. Noh kui aus olla siis saab elus üldse üsna vähe asju mida hingest tahad. Suht sitt tunne on alati kui avastad, et jäid jälle millestki ilma, mida hingest tahtsid. Samas alati on see grupp inimesi, kellel ei jõua kohale see. Neil on tavaks väita, et neil läheb elus päris hästi ja kui probleeme tekib, siis on nad suht kindlad, et keegi teine pole kunagi pidanud nii palju läbi elama ja haiget pole ka kindlasti keegi nii palju saanud. Jumal hoiab lolle, pole midagi teha.

***

Miks mulle meeldib blogi kirjutada, on see, et enamus postitusi on alati varjatud vihjetega kellegile või millelegi. Hea on teksti sõnumile ümber lisada ebaolulist ning lõpptulemus ongi see, et üks osa lugejatest arvab, et valmar kirjutab niisama toredat teksti ning teine pool mõistab, mida ma tunnen mõtlen arvan või millal olen ma vihane õnnelik rõõmus pettunud. Elu ei pea olema must valge, kuigi olulistes küsimustes ta seda pahatihti on.

Remark.

Ma olen tähele pannud, et ma kirjutan aktiivsemalt siis kui mingid jamad on. Antud hetkel kui ma olen nädal aega lihtsalt Tartus puhanud ja juba sutsu enne seda, pole põhjust midagi kirjutada olnud. Elu on hea ja lihtne lihtsalt. Ok võib olla et ei ole ka, aga noh pinda ei käi ta vähemalt mulle hetkel

***

Viimasel ajal olen väga palju häid filme avastanud (halbu ka tegelikul) Kinos käisin ka üle pika aja. "Atonement" Tõeline meistriteos ja kindlasti lisage oma "peab nägema" listi