Vaadates tagasi Tartule 2

Esimest osa kirjutades oli mul väga kindel arusaam, mis mu elus üldjoontes edasi hakkab toimuma ning see andis mulle ka kindluse kirjutada tagasivaate oma Tartu elule. Nagu aja jooksul välja on kujunenud - lähevad elus asjad harva nii nagu sa plaaninud oled ja seega olengi sunnitud nüüd kirjutama täiendavat järge eelnevalt mainitud tekstile. Ühine on neil vaid asjaolu, et jah - Tartu on selja taha jäänud.

See otsus oli mulle varem teada ning ei tohiks seega üllatusena tulla, aga aususe huvides olgu öeldud, et ometi kaalusin ma veel juulis väga tõsiselt Tartusse naasemist. Kadunud oli plaan pikast välisreisist ning eksiilist kauges mägikülas. Nimetagem seda saatuseks või juhuseks, aga põhjuseid miks mitte Maarjamaalt lahkuda, tekkis järsku nii mõnigi. Võib olla olin ma nõrk, et ei julgenud oma otsusele kindlaks jääda, kuid hetkel kodus istudes ja homme selguvat eluliselt olulist teadet oodates, ei kahetse ma siia jäämist.

Selle ajaga on inimesed tulnud ja läinud. Mõni on suure pauguga ukse mu ellu lahti löönud ja teine vaikselt enda järel sulgenud, aga tõsiasi on, et päeva lõpuks on mind peamiselt ümbritsemas inimesed, kes tegid seda juba mitu aastat tagasi. Ja seda olukorda ei saa kirjeldada vaid ühte tooni emotsioonidega. Seda ilmestas suurepäraselt mu eelmise nädala sünnipäev. Minuga võtsid ühendust kõik need inimesed, kelle puhul ma tean, et lähen neile korda ning see tekitab väga sooja ja kindla tunde, kui näed, et on inimesi kelle jaoks sa oled siiralt olemas. Teisalt ilmestas kogu seda seltskonda suuremalt jaoks üks tunnus: vaid mõni üksik neist oli Tartust.

Seega vaadates tagasi Tartule tuleb vist endale aru anda, et see oli tõesti vaid üks periood mu elus. "Inimsuhete Põrgu", kus nii suur hulk inimesi jättis sinusse meeletult suure jälje, aga püsivalt sinu kõrvale jäi vaid mõni üksik. Soovin neile südamest kõike head ja tänan neid, et nad mu kaaslasteks selle aja jooksul olid. Ning vahel ikka Tartusse sattudes loodan külastada neid, kes seda soovivad ning mind ootavad.

Samas Tartus olin ma ametlikult siiski suurema osa ajast haridust omandamas. Suve alguses kätte saadud paber nägi uhke välja ning tööturule sisenemise hetkel tekitas tunde, et kõik maailma uksed on su ees valla. Reaalsus on muidugi karm, aga õnneks on juba kord nii välja kujunenud, et elus laheneb üheks hetkeks kõik ise. Põhjust kurtmiseks ei ole.

Jah. Tartu õpetas mulle kõike ja mitte midagi. Aga selle tegi küll puust ja punasest selgeks, mis on armastus.

***

Mozart - Lacrimosa
Ewert And The Two Dragons - Sailor Man