Enne lahkumist kirjutas ta viimati "armastuskirjast, milles polnud armastust". Ta lõpetas kirja, pani selle ümbrikusse ja laskis kirjal kukkuda postkasti sügavustesse. Sinna kuhu valgus ei paista ja käsi ei ulata. Möödus nädal ja kõik oli muutunud. Taevas oli roheline ning muru värviks saanud sinine. Miski polnud loogiline, aga ometi klappisid kuupäevad. Järgmine kiri oli "kinnisest ninast" ja ka selle uputas ta oma postkasti...
Sarnase tempoga möödusid nii nädalad kui kuud. Vanad kirjad talletusid tema mälestustes ning ikka veel sattus ta vahel neid oma peas läbi lappama ja lugema. Kuna maailm oli ikka veel tagurpidi ja oma valedes värvides veidi hirmutav ning üksindust tekitav, sattus ta oma peas nende daatumite juurde, kui see kõik oli alguse saanud. Mõni päev enne müstilist pööret oli "armastuskiri" ja mõni päev hiljem "kinnine nina"...
Ja siis ta mõistis, et äkki oli postkasti uputatud ümbrik toimetatud vale inimeseni. Teda valdas hirm ja ta ronis kõige kõrgema puu otsa ning karjus keset valjut tormi: "et see kiri oli mõeldud minevikule kaugele. Olevik kallim on talle ju kõigist". Paraku ei kuuldud teda nende tuulte ja vihma keskel ning üksinda märjana koju kõndides mõistis ta, et tema suurim hirm ei saagi eal vastust. Ja taevast sadas värvilisi piiski...
***
Perfume Genius - Dreeem
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
1 kommentaar:
mulle meeldib su tsitaat
Postita kommentaar