8 päeva

Ei kirjutanud väga pikalt kuna viibisin välismaal. Külastasin natuke Riiat, aga suurema osa ajast veetsin erinevates Põhja-Itaalia linnades ning Belgias. Raske on ühte teksti ära mahutada kõike mida nägin, kogesin ja tundsin. Võin vaid öelda, et kõik emotsioonid said esindatud ning muljed on seda värvilisemad. Mulle meeldis Läti oma looduse ja väikeste linnadega neist läbi sõites, aga Riia oli seda ebameeldivam. Inimesed kõndisid kõik sellise näoga nagu neile oleks pöial perse pistetud. Varem olen avaldanud arvamust, et Tallinnas on inimesed mornid, aga kuus-varblased olid veel hullemad. Ja lisaks majanduskriis, mis lõi seal tugevamalt välja kui olen seni kohanud siin. Sõitsin peale paari tundi linnas lennujaama. Mõni hetk hiljem Bergamo. Selleks ajaks olin tutvunud kena eesti neiuga ning linnas purskkaevu äärel sai meeldivalt tutvutud. Pidime paari päeva pärast uuesti Bolognas kohtuma, aga enne seda olid meie marsuudid erinevad. Rongiga Milanosse sõit ja mõnus õhtusöök toredas seltskonnas. See oli esimene õhtu neljast mil ma kahetsen, et pildiaparaati kaasas polnud. Muidugi oli see mõistlik, sest hilisel ajal ei tahaks eriti korraliku masinaga väljas käia, aga pildimaterjali oleks saanud hea. Järgmine päev möödus Milano vanalinnas jalutades ja osteldes. Jätsime Kaisaga nägemiseni ning tunnike hiljem kohtusime juba Kirsikaga ehk olime jõudnud Genovasse. Unustasin ennist mainida, et terve Itaalia oli vapralt minu kõrval Merle. Igatahes Genova... Hämmastav linn! Ühe plaanitud õhtu asemel jäime sinna ka teiseks. Lihtsalt ei suutnud ära tulla. Toredad uued tutvused, suurepärane ajaviide ja kõik kõik muu. Teisisõnu siis õhtu nr 2 ja 3 kus kahetsen, et fotoaparaadi koju jätsin. Peale päeva promenaadil ja jalgupidi meres olles läksime ka kolmandal õhtul järjest välja. Öösel kella 5 ajal klubist naastes võtsime oma kotid ja läksime otse rongile, et kell 11 juba Bolognas olla. Unetus hakkas vaikselt endast juba märku andma, aga jalutasime linnas, sõime, saime Kairega (see armas eesti neiu lennujaamast) uuesti kokku ning pimeduse saabudes asusime ka selle linna ööeluga tutvuma. Väga palju noori inimesi, tõeliselt huvitavaid limiteeritud sissepääsuga klubisid ja suurel hulgal Erasmuse inimesi pakkusid uuesti meeletult toreda õhtu. Mõni tund und ja hommikune lennuk viis mind edasi Charleroisse. Itaalia oli jätnud mulle kustumatu mulje. Kogu magamatuse juures kardan ma, et ei osanud Merlele isegi välja näidata, kui tänulik ma talle kõige eest olin ning millise väärt elamuse oli ta mulle serveerinud. Grazie e Arrivederci! Terve lennukis oldud aja suutsin ma mõelda vaid magamisest. Lubasin endale, et nii kui jõuan Joha juurde magan kuni hommikuni. Mitu tundi linna peal jalutamist ja lõpuks korterisse saabudes selgus, et ka see õhtu möödub väljas ning lisaks kõigele olen ma hommikuses toidutoimkonnas, mis ei võimalda väljamagamist. Järjekordne uskumatu kogemus ning järgmise päeva raske füüsiline seis. Terve päev Brugges oli ilus, aga unetuse ja peavaluga täidetud. Viimase 4 päevaga olin ma 11 tundi maganud ning sedagi suuremas osas üksikute paari tunniste uinakute näol. Ülejäänud päevad ja õhtud möödusid kõik Brüsselis süües, juues, lauldes ja jalutades. Lisaks muuseumid, poed, kohvikud jne jne. Kui Madalmaadesse saabudes olin ma kartnud, et peale Itaaliat ei pruugi enam nii tore olla, sain õnneks kergendatult ohata. Iga päevaga muutusime kõik justkui aina lähedasemateks ning viimasel ööl ära minnes oli olek kurb. Just nagu Itaalia oli ka Belgia jätnud sügava mulje. Mõlemad kohad erinesid teineteisest nagu öö ja päev, aga võrrelda neid ei saa. Viimane päev möödus suuremas osas taas Riias ja õhtuks teretas mind juba armas Tartu. 8 päeva olid möödunud nagu üksik hetk. Tahan tagasi ja olen tänulik kõigile kellega sain koos aega veeta. Aitäh! Ahjaa ja pilte saate picasawebist või üksikuid paremaid palasid FB'st.

***

Madness - Our House