mulle öeldi reedel moraal, et eesmärgile ei tohi liialt pühenduda või võtta seda endale kinnisideeks. Selle asemel peaks üritama lihtsalt endast parimat anda. Ma ei tea kas asi on minus, aga minu arust see päris nii ei käi ju? Kas mitte kõige alus ei peaks olema eesmärk. See tagab sinu sihikindluse ja vahendid selleni jõudmiseks. Muidugi on kuukumine valusam kui sa eesmärki ei saavuta, aga samas kui ta sul puuduv või sa sellele ei mõtle, siis ei ole võimalik ju ka selle nimel töötamine? Mismõttes on võimalik mingi eesmärgi nimel pingutada endale seda mitte teadustades. See kõlab u nagu "ma tahaks hirmsasti neid pükse endale osta, aga ma kogun niisama raha endale ja ei mõtle et mul läheb neid pükste jaoks vaja v?" Vabandust, aga ma ei saa pihta. Vahest olen ma lihtsalt liialt äärmuslik inimene kes harjunud kõike eesmärgist lähtuvalt tegema. Kui see on nii, siis oleks viimane aeg kui keegi valgustab mind teise poole suhtes. Mitte et ma kohe uut moodi elama õpiks, aga kui ma olen harjunud ainult võidurõõmu või kaotusekibedust tundma, teadmata, et on ka vahepealne variant, siis ma sooviks kohe kindlasti sellest lähemalt kuulda.
***
Kahjuks ei ole mul see aasta võimalust minna välja pildistama esimest tõelist lund ja talve. aga kui teil see võimalus olemas on siis kasutage seda :)
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
1 kommentaar:
Nägin sind täna unes ja sa vabandasid, et pole jõudnud uusi postitusi blogisse teha aga parandad selle vea. Ja ennäe, parandasidki :P
Eesmärgist nii palju, et see peab olema, aga sellest ei tohi kinnisidee saada, sest nagu sa ka ise ütlesid - kukkumine on valus.
Inimene seab omale kogu aeg uusi eesmärke - tahan lõpetada kooli, tahan saada hea töö, tahan võita need võistlused ära, vot siis ma olen õnnelik... See on hea kui eesmärk on seatud, aga kui sa lähed võistlustele teadmisega, et sa pead need ära võitma, siis su mõtted keerlevad ainult võitmise ümber, mitte aga võistluse enda. Ja see on esimene samm ebaõnnestumiseks.
Hea film: The Peaceful Warrior
Postita kommentaar