Mai lõpus kirjutasin ma olukorrast riigis (ehk siis minu elus). Peamine vastukaja mida ma sain sealt nii kommentaaride kui väljaütlemiste põhjal oli, et peaks siiski kõik välja ütlema. Vahet pole kas keegi solvub või suudab seda aktseptseerida. Et tegelikult on see soov nüüd suurem kui eal varem, aga nimesid ei nimeta ma ikka. Nädal aiast väljas, Tartus inimeste keskel ja üheskoos kõigi tsivilistide murede ning rõõmudega, olen ma suutnud pettuda kõigis ja kõiges. Inimeste pealiskaudsuses, ükskõiksuses, silmakirjalikkuses, külmuses ja näilises headuses. Augustinus uskus, et inimesed sünnivad maailma patustena ja õndsaks saavad need kes suudavad sellest vabaneda. No sitt lugu miks kristlikud demokraadid nii vähe hääli saavad. Maised rõõmud ja nendel tuginevad valimislubadused on ju palju ahvatlevamad kui ühiskonna moraalne küpsus. "Persse mul sellest, kas mu naaber on hea inimene. Nii kaua kui mul on mu maja ja auto ja sõbrad on kõik parimas korras" Hästi. Kui traditsioonilised ja aegumatud väärtused need tarbeesemed on? Ja PALUN defineerige mulle sõna - sõbrad. Ilma peal on üldse vähe kindlaid asju. Kõik saavad otsa mingi hetk või kaovad üldse. Ka tunded ja emotsioonid ja soovid ja kõik ülejäänud mitte käega katsutavad asjad. Aga midagi peab ju kindel ka olema. Kirjad on kindlad, aga millegi pärast keegi ei loe kunagi vanu kirju ja ei pane olulisemaid mõtteid nendest endale kirja. Raamatud on ka aegumatud. Ka neist ei kirjuta keegi omale olulisi mõtteid välja. Mul on sõjaväes kapi siseküljel olulisemad tekstid ja mõtted üles kleebitud. Homme saan paar tükki veel juurde kleepida. Seal on Coelho ühe raamatu tegelase (Mari, raamatust Veronika otsustab surra) monoloog "Miks Jumal lõi seaduse?". Seal on sõnad lauludest, mis ütlevad palju või on muul moel olulised. Ja seal on meelde tuletused iseendale. "Helista ... , kui elu on lill". Ning lihtsalt märksõnad mis meenutavad sulle kõige olulisemat. "muusika". Aga ärge kasutage nende sõnumite talletamiseks neid kollaseid kleeppabereid. Need ei ole kuigi vastupidavad. Kasutage kummi ja klassikalist kaunist A4ja.
Tegelikult sõitis mu jutt jälle suunaga ühele poole, kuigi jõuda mõtlesin hoopis teisele. Tahtsin tegelikult jutu sisse põimuda vihje või postituse, et ma sõidan uuesti ära. Pikalt aia taga istuda ja mitte välja tulla võib olla väga rusuv ja tüütu, aga kokkuvõttes siiski kindlam.
***
Keegi ütles mulle, et soovituste lahtris peaks Urmas Alender olema kohustuslik. See on hea kui inimesel on oma arusaam muusikast mis räägib kõige rohkem. Urmas on tõesti hea, aga Tõnis on mulle veel parem. Aga võib ju üritada olla hea inimene, tulla vastu teistele ja soovitada teile siis esimesena mainitut. Näiteks "Sa ütlesid näkku ei lööda"
laupäev, 20. september 2008
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
1 kommentaar:
Nädal aiast väljas, Tartus inimeste keskel ja üheskoos kõigi tsivilistide murede ning rõõmudega, olen ma suutnud pettuda kõigis ja kõiges. Inimeste pealiskaudsuses, ükskõiksuses, silmakirjalikkuses, külmuses ja näilises headuses
Sa oled väga mitmes aia tagant tulnu, kes seda avastab...
See on midagi äraolekus, mis annab perpektiivi.
Postita kommentaar