Olukorrast Riigis (antud juhul minu elus)

Terve kuu on möödunud tööl käimise tähe all. Ja sessi. Ja suhete klappimise ja hävitamise. Ja nii edasi. Mitte, et ma oleks blogi unustanud selle kõige tõttu. Ei, ma lihtsalt ei leidnud motivatsiooni kirjutamiseks. See-eest olen endas osaliselt leidnud motivatsiooni kooliga tegelemiseks. Minu puhul kõva saavutus. Väga palju on muutunud. Ma hakkasin praegu mõtlema, et kas liigne otsekohesus on tervitatav või tuleb siiski jääda sündsuse piiridesse? Põhjus selles, et tunnen kuidas ma tahaks mõned inimesed avalikult täis sõimata ning mõnele jälle mõistust pähe tuua. Ja need vahepealsed ka. On häbiväärne kui inimesed kasutavad kedagi ära. On kurb, kui inimesed lahku lähevad või tülitsevad. On rõõmu tekitav kui kõige selle jama sekka eksib ka mõni positiivne sündmus. Ja on tüütu kui mõned inimesed ei saa aru, et nad pole soovitud. Raske on kirjutada kui pea on nii palju erinevaid mõtteid täis. Tegelikult seoses selle otsekohesusega - kuna ma nagunii kolin varsti aastakeseks Võrru, siis ei tohiks miski mind takistada välja ütlemast mida arvan. Või on? Ah vahet pole. Kallid blogi kommenteeriad võivad ise siis kirjutada, mida nad arvavad, kui mõni mööda läheb kustutan ära. Sobib? Mind kummitab viimasel ajal pidevalt Miina ütlus, et ma ei suuda ilma naisteta elada. Ma olen vist igat võimaliku moodi ennast juba õigustanud, aga ta ikka väidab seda. Samas lähedasemad inimesed teavadki, et mulle on oluline kellegi lähedase olemasolu. Samas viimaste kuude varjus olen üha enam hakanud tunnetama, et see pole enam nii. Kas põhjus on selles, et kõik naised on end minu kriitilise pilgu all kuidagi diskrediteerinud ja need vähesed, kes seda pole, ei ole pingutamist väärt. Või ma ei tea. Naised. Raisk, alati on nendega probleeme. Koos võib ju halb olla, aga ilma on veel halvem. Ja armastus? Sama lugu. Mis puutub armastamisesse. Kas suhte aluseks peaks olema usk, heaolu või tulevik? Või kõik need kolm. Kõik kolm on ju olulised, aga ilma usuta ei tee suurt midagi. Mhh, ma tunnen praegu kuidas ma olen oma mõttekäikudega tagasi sügises. Usk. Ja religioon? Kõrgem jõud? Kas on mõtet proovida? Ega vist. Lihtsam vastupanu tee on ju alati ahvatlevam. Ei ole midagi paremat kui näiteks alkoholi abil juua end teise dimensiooni kus ei meenu sulle sinu keerulised arutelud ja probleemid. Joobes olek on nagu seks. Eelmäng, vahekord ja orgasm. Ja peale seda naaseb su aju uuesti tasapisi reaalsusse. Mõtled kui hea see oli, ja puhkad, ja kui hommik on üle elatud, siis õhtu lähenedes ja hea vabanduse leides leiad jälle, et väike jook ei teeks paha. Alkoholiga on tegelikult nii, et kui sa ise jood ja kontrollid ennast, siis sa tõsimeeli usud, et kõik on kontrolli all, aga kole paha on kedagi lähedast samamoodi käitumas näha. Mõtled endamisi, et ta joob liiga palju jne aga ei mõista, et teised arvavad ju sinust samamoodi. Ah eks elus olegi nii, et kõikjal pigistatakse silm kinni kui see kasulik on. Aga tegelikult vast, ei tohiks nii? Kes teab.

***

Vaatasin "Magnuse" ära. Ei ütle, et oli hea või halb, aga tasub siiski vaadata. Paneb mõtlema.