2400 km - osa 1

Istusin eile bussi peale ja sõitsin Nõmmele. Istusin ja seisin vaheldumisi Nõmme mäe otsas ning kuulasin muusikat. Raadiost tulnud saade oli pühendatud sügisele ja kogu muusika, mida selle aja jooksul sealt lasti oli vägagi sobilik. Oli ütlemata ilus päev.

***

Damien Rice - The Blower's Daughter
Christopher Spelman - Sola Perduta Abbandonata

teel voorusesse

Võimalik, et see kõlab kummaliselt, aga alles kahekümne kuuendal aastal koges ta sellist puhkust, millest kõik vanemad ja targemad inimesed alati rääkinud olid. Muidugi oli ka varem nädalaks/paariks aeg maha võetud oma tavapäraste tegemiste kõrvalt või kuhugi reisile sõidetud, aga see oli ikkagi see päris kõige esimene ja erilisem puhkus.

Meenus jutt, mis sai omal ajal Põhja-Aafrikas paari tuhande meetri kõrgusel kuskil mägedes kirja pandud. Omamata siis kogemust, kuidas kõik suured inimesed töötavad ja puhkavad oli tal õnnestunud ritta seada prohvetlikud sõnad, kuidas ta tahaks kõige enam käia tööl, et oodata puhkust - ja seejärel puhata, et tekiks taas sportlik hasart ning kirg teha tööd.

Marokos lumepalle vorpides ja hiljem lennukis Kataloonia poole lennates oli ta laskunud endaga vestlusesse, mida ütleb kogu see siin eelnevalt kirja pandud suhtumine tema kohta. Muidugi oli ka tema noorena unistanud mingitel hetkedel tõelisest vabast hingest, kes ei vaja tööd või siduvaid kohustusi harilikus argipäevas. See kõik pidi olema võimalik ainult läbi mediteerimise ja sisemise rahu leidmise ning töötamine ja tavapäraste elukohustuste täitmine pidavat olema lihtsalt vahendid, millega inimene seob oma hinge materiaalsuse külge ja kaotab sideme tõelise vabadusega. Aga kes teadis öelda või väita, et tõeline vabadus ei peitu just neis tegevustes?

Jah ta tahab töötada ja siduda end materiaalsete kohustustega ning pangalaenu võtta, et kuskil oma suvalise koduriigi ühekülgeses pealinnas soetada maja ja võib-olla võtta koer ja võib-olla üritada kasvatada kedagi veel keerulisemalt kasvatatavat. Ühesõnaga - olla kohustuste ori - aga selle asemel, et saada seeläbi alla surutud või rõhutud hingeks, saavutada hoopis tõeline vabadus tänu teadmisele, et just nende teadlike valikute tõttu leiab ta tee voorusesse... Ta võtab ette kõik need stambid, mille eest "vabahingalsed" nii suurte silmadega alati hoiatanud on ning tõestab, et ka läbi selle on võimalik leida tõeline nauding ja harmoonia!

Jah, ta on oma teel õnnelik

***

Marten Kuningas - Teel voorusesse

Õpime kuulama

Muusika on nagu armastatu. Sa võid veidi aega temast eemal olla, aga tõelisele naudingule selga pöörata ei saa. Las kaunid kõlad paitavad me kõrvu!

***

The National - I Need My Girl

2012

biu bau biu bau biu bau du du du du (üritasin Radiohead'i järgi laulda)

***

Olulisema poole pealt soovin öelda mõnele lugejale, et - Mina võitsin!

***

Radiohead - No Suprises

On olnud kummaline talv.

Ma vaatan end ja oma sõpru. Oleme kõik läbi käinud omamoodi ringi ning otsapidi tagasi jõudnud algusesse. Ainult, et see kord oleme me veidi vanemad ja veidi targemad. Pisut tublimad ja kõvasti elutargemad. Me kõik oleme läbi elanud oma lapsehaigused ja puberteedi, esimesed armumised ja pettumised, õppinud märkama ja näitama teed. Ja ma võiks nii jätkata ja kirjutada siia oodi sõprusest, aga seda pole vaja, sest mõnda asja pole lihtsalt vaja välja öelda.

Nagu nii palju kordi varem on elu minu eest paljud asjad ära otsustanud. Kes on sulgenud mõne ukse või kes on näidanud, kus asub mõni uks, millest pole ma veel läbi astunud. Ja nii elades olen jõudnud olukorda, kus päeva lõpuks saan ma öelda, et elu on ikka lill. Ja lille õieks oli sel nädalavahetus Tallinn Music Week koos kõige heaga, mis sinna juurde käis.

La-la-lai-lai-dubiduu

***

Instrumenti - minu uus lemmik Läti bänd
Alina Orlova - minu uus lemmik Leedu artist

hetk enne surma

Sattusin täna lugema Eesti Ekspressis ilmunud artiklit, mis tõi välja viis asja, mida inimesed enne surma kõige enam kahetsevad. Ja see artikkel oli nii... vale! Miks ma nii arvan?

Kui ma peaksin piltlikult öeldes homme surema, siis mina ei saaks kahetseda neist viiest asjast ühtegi. Olen alati oma elu elanud enda äranägemise järgi; töötanud ilma hulluks minemata; alati oma tundeid välja näidanud; hoidnud oma sõpru; ja õnnelik olnud. Kas see teeb minust nüüd parema või halvema inimese?

Tean, et mu elu on tunduvalt keerulisem selle tõttu olnud. Ja enda äranägemise järgi elamine ning tunnete välja näitamine ei tee just elus paljusid asju lihtsamaks. Seega miks inimesed kahetsevad enne surma asju, mis nende elu reaalselt keerulisemaks teeb? Kas need teesid kõlavad nii romantiliselt ja ilusti, et inimesed neid igatsevad või on asi milleski muus?


***

David C Clements - Hurricane

Päevad pole vennad / Ööd ei ole õed

Lõppeva nädala kõige lühema unega ööl sain ma magada vaid 4 tundi. Ja just selle öö une asemel oleks ma tahnud olla veelgi enam üleval.

Lõppeva nädala kõige jutukama päevaga suutsin öelda ma kõige vähem.

Ning kõikidest nädala tormidest ja tuultest, jääb meelde mul ainult üks.

***

Wye Oak - Civilian