Kahe kivi viske kaugusel

Lõpuks ometi koidab ka mulle puhkus ning vähem kui nädala pärast saan ma nautida kodust sauna, Tartut ja tsivilistide igapäevarõõme. Tore oleks ka kui mõni sõber ühendust võtab ja kokku tahaks saada. Noh et vihjata või nii. Aga mitte et ma möödunud perioodi jooksul väljas poleks käinud, aga lihtsalt. Üleeile sain ma linnaloa, et Võrus kinos käia. Muumia 3. Arvatavasti minu kõige halvemate nähtud filmide edetabelis kindlasti neljas koht, kui mitte kõrgemal. Aga vähemalt sai vahelduseks aiast välja. Ja poes jalutada ning inimesi vaadata. Ja burgeri sai ka näost sisse aetud. Oli täiesti normaalse inimese tunne kui mitte arvestada, et u iga 5 min tagant mõni neiu kuskil hoovis või autoroolis signaali andis või niisama hüüatas. Hakkan aimama väljendit, mis tunne on mehel olla naise kehas. Mahe.
Antud hetkel toimub pataljonis valmistumine meie baaskursuse lõpurännakuks. See aasta siis distantsi pikkuseks 45 km ja täisvarustuses oli mu kaal u 105 kilo. Ka mahe.
Sügisele omaselt läheb ka väljas kõik armsamaks. Kiiremad ja osavamad puud vahetavad juba värvi, tihti on mõnusad vihmasajud ja tuulehood. Kõik on hea. Pole mõtet ette lugeda pisiasju, mida tegelikult kõik peaks ju märkama.

***

seekord soovitan teil vahelduseks oma lähedastele, kas siis sõpradele või sugulastele, helistada ja lihtsalt lobiseda ning uurida kuidas neil läheb.

üliväga.

Kunagi vist oli vist ka mul üks postitus sellise pealkirjaga. Noh, nüüd jälle. Aga kunagi oli kõik hoopis teistmoodi, oli asju mis olid paremad ja asju mis halvemad. Üliväga, ikkagi.

***

Luban, et edaspidi üritan taas hakata kirjutama siia oma vähestele aga kallitele lugejatele

Valmar ei kirjuta enam

Miks ei kirjuta? Päris kiire on, ja aega ka suurt pole. Kuu lõpus sõidan Lõunasse ja siis ei saa üldse kohe kirjutada. Muidugi kui võimalus on, siis võiks ju natuke muljeid jagada

***

midagi head süüa.

Olukorrast Riigis (antud juhul minu elus)

Terve kuu on möödunud tööl käimise tähe all. Ja sessi. Ja suhete klappimise ja hävitamise. Ja nii edasi. Mitte, et ma oleks blogi unustanud selle kõige tõttu. Ei, ma lihtsalt ei leidnud motivatsiooni kirjutamiseks. See-eest olen endas osaliselt leidnud motivatsiooni kooliga tegelemiseks. Minu puhul kõva saavutus. Väga palju on muutunud. Ma hakkasin praegu mõtlema, et kas liigne otsekohesus on tervitatav või tuleb siiski jääda sündsuse piiridesse? Põhjus selles, et tunnen kuidas ma tahaks mõned inimesed avalikult täis sõimata ning mõnele jälle mõistust pähe tuua. Ja need vahepealsed ka. On häbiväärne kui inimesed kasutavad kedagi ära. On kurb, kui inimesed lahku lähevad või tülitsevad. On rõõmu tekitav kui kõige selle jama sekka eksib ka mõni positiivne sündmus. Ja on tüütu kui mõned inimesed ei saa aru, et nad pole soovitud. Raske on kirjutada kui pea on nii palju erinevaid mõtteid täis. Tegelikult seoses selle otsekohesusega - kuna ma nagunii kolin varsti aastakeseks Võrru, siis ei tohiks miski mind takistada välja ütlemast mida arvan. Või on? Ah vahet pole. Kallid blogi kommenteeriad võivad ise siis kirjutada, mida nad arvavad, kui mõni mööda läheb kustutan ära. Sobib? Mind kummitab viimasel ajal pidevalt Miina ütlus, et ma ei suuda ilma naisteta elada. Ma olen vist igat võimaliku moodi ennast juba õigustanud, aga ta ikka väidab seda. Samas lähedasemad inimesed teavadki, et mulle on oluline kellegi lähedase olemasolu. Samas viimaste kuude varjus olen üha enam hakanud tunnetama, et see pole enam nii. Kas põhjus on selles, et kõik naised on end minu kriitilise pilgu all kuidagi diskrediteerinud ja need vähesed, kes seda pole, ei ole pingutamist väärt. Või ma ei tea. Naised. Raisk, alati on nendega probleeme. Koos võib ju halb olla, aga ilma on veel halvem. Ja armastus? Sama lugu. Mis puutub armastamisesse. Kas suhte aluseks peaks olema usk, heaolu või tulevik? Või kõik need kolm. Kõik kolm on ju olulised, aga ilma usuta ei tee suurt midagi. Mhh, ma tunnen praegu kuidas ma olen oma mõttekäikudega tagasi sügises. Usk. Ja religioon? Kõrgem jõud? Kas on mõtet proovida? Ega vist. Lihtsam vastupanu tee on ju alati ahvatlevam. Ei ole midagi paremat kui näiteks alkoholi abil juua end teise dimensiooni kus ei meenu sulle sinu keerulised arutelud ja probleemid. Joobes olek on nagu seks. Eelmäng, vahekord ja orgasm. Ja peale seda naaseb su aju uuesti tasapisi reaalsusse. Mõtled kui hea see oli, ja puhkad, ja kui hommik on üle elatud, siis õhtu lähenedes ja hea vabanduse leides leiad jälle, et väike jook ei teeks paha. Alkoholiga on tegelikult nii, et kui sa ise jood ja kontrollid ennast, siis sa tõsimeeli usud, et kõik on kontrolli all, aga kole paha on kedagi lähedast samamoodi käitumas näha. Mõtled endamisi, et ta joob liiga palju jne aga ei mõista, et teised arvavad ju sinust samamoodi. Ah eks elus olegi nii, et kõikjal pigistatakse silm kinni kui see kasulik on. Aga tegelikult vast, ei tohiks nii? Kes teab.

***

Vaatasin "Magnuse" ära. Ei ütle, et oli hea või halb, aga tasub siiski vaadata. Paneb mõtlema.

aktiivsus

viimasel ajal ei kirjuta ma peamiselt ühel põhjusel. mõtteid on nii palju ja nad on kõik nii erinevad. ma pole suutnud isegi sarnaseid mõtteid kombineerida ja neist mingit seost leida või ühist osa teile jutustada. elu on hästi kummaline. ta kordab ennast vahel ja siis pakub jälle täiesti uusi pöördeid. avastasin muusika jälle, nii hea on. ja kodus on ka mõnus olla. mitte et tartus halb oleks. trahvi saan homme teada. kõhulihased on haiged. aga puid oli mõnus lõhkuda. varsti olen jälle tööinimene. ja siis pereinimene. ja siis sõjaväes üks paljudest. see on vist tagasminek lapsepõlve. noh, et sust saab jälle hall mass? või tegelikult ei. ah vahet pole. "Magnus'e" filmi sain omale. tunnen ennast nii erilisena selle puhul, et ei tea kohe mida teha. Eelmise nädala rutiinitapja auhind läks jälle Riivole. suutis läbi põranda kukkuda.jäi rippuma keldri ja toa vahele. selle nädala auhind läheb endale. nagu lohutuseks vms. a la et suudan ennast ikka kokku võtta küll kui tarvis. jah ma tean, et paljusi, teist vähestest kes mu blogi loevad, häirib antud juhul minu seosetu ja hüppav kirjaviis antud hetkel, aga no tõesti. pole midagi teha. mis veel... Maretiga sain lobiseda kaks nädalat tagasi. tore oli. igatsen teda, aga ta ei mõista seda vist. Üldse elu on palju keeranud see aasta mulle. Nii mõnestki väga olulisest inimesest ilma jäänud. ja mille pärast? mitte millegi praktiliselt. vähemalt on mõned tähtsad inimesed see eest naasnud või veel lähemale tulnud. ja uusi inimesi on tulnud. justkui nagu ei peaks kurtma. aga ikkagi. njah. uskuge endast vanemaid inimesi. neil on paljudes asjades ikka päris kõvasti rohkem õigus. See-eest üks inimene on suutnud minu elus oma suhtumisega läbida täieliku maratoni. ühest kõige tähtsamast, on saanud üks võltsimaid ja ebamugavamaid inimesi. nimi pole oluline ju. süüdistada pole ka mõtet. omad inimesed teavad, kes see on. Tegelikult peaks emotsioonide najel taas sellise nimekirja koostama siin nagu mitu kuud tagasi sai tehtud. kes mida tähendab ja mis temaga seostub

***

muusikat, ikka muusikat

rutiin tapab?

Õhtul voodil istudes jõudsin järeldusele, et peaksin hakkama välja andma auhinda inimestele, "who just made my day" Tänase auhinna jagamisega ei ole raskusi. Vahemärkusena lisan ma siia veel lause, mille juhuslikult ütles mulle üks tore sõbranna hetk tagasi just. Ütle mulle kes on sinu sõbrad ja ma ütlen, kes oled sina. Et siis jah. Sulgege oma silmad. Kujutage ette suht sita vilega aga muidu põnevat jalka kohtumist ja väljakut kus see toimub. Renoveeritud staadion ümbritsetud u 3 meetri kõrguse traataiaga. Ülevalt terav, et nolgid üle ei roniks. Aga Riivot see ei taktista. Olete näinud kunagi kuidas lausjoobes täismõõdus mees ripub kätt pidi aia otsas? Ei varukas ei jäänud kinni. Käsi jäi. Õnneks on ta tugev poiss ja suutis teise käega end üles sikutada ning käe aia otsast ära võtta. Ja need kaks auku mis käes olid. No küll pulmadeks ära paraneb.

***

tabletti ei tasu kunagi liiga tihti võtta. Kui pea valutab siis kannata. Kui enam ei kannata, siis võta.

Kevad (suure k-ga)

Märkamatult (?) ongi meie kõigi õuele jõudnud see mõnus aastaaeg. Ärkamine ja tärkamine jne. Või nagu üks tuttav kunagi teatas mulle, et tema arust on kõige ilusam aastaaeg sügis ja minu täiendava küsimuse kohta "aga kevad siis?", teatas ta, et see on kõige kurvem aastaaeg, sest loodus ärkab vaid selleks, et varsti uuesti ära surra. Jah, mulle on alati optimistid meeldinud. Liina-Mai Tooding teada rääkida, et kevadel on üliõpilasi ka väga vähe loengutes, sest Pirogovil pidi mingi kirsipuu õitsema ja kõik seda vaatama ning nautima. Ja lisaks räägib rahvasuu, et kevad olla ka armumise aeg. Aga sellega on vist samad lood nagu kirsipuuga, et kui pole märganud, siis pole märganud. Vihma võiks ka rohkem olla. ilm võiks nagu parimad suve ilmad: öösel sajab, aga päeval paistab päike. Pfhh, ma ei viitsi üldse sokki ajada siin tegelikult mingist ilmast. See on see tunnusjoon, et kui midagi rääkida ei oska, siis aja suvalist pläma ilmast. Noh tüüpiline small-talk-blog. ise ka rõõmustan ennast, et tühistest enesekesksetest sissekannetest olen jõudnud kõiki puudutavate tähtsate probleemideni.

***

Nädalavahetuse veedan maal. Et, te kõik võiksite vahelduseks mürast ja lärmist eemale minna. Kulub ära vast :)