Valmar ei kirjuta enam

Miks ei kirjuta? Päris kiire on, ja aega ka suurt pole. Kuu lõpus sõidan Lõunasse ja siis ei saa üldse kohe kirjutada. Muidugi kui võimalus on, siis võiks ju natuke muljeid jagada

***

midagi head süüa.

Olukorrast Riigis (antud juhul minu elus)

Terve kuu on möödunud tööl käimise tähe all. Ja sessi. Ja suhete klappimise ja hävitamise. Ja nii edasi. Mitte, et ma oleks blogi unustanud selle kõige tõttu. Ei, ma lihtsalt ei leidnud motivatsiooni kirjutamiseks. See-eest olen endas osaliselt leidnud motivatsiooni kooliga tegelemiseks. Minu puhul kõva saavutus. Väga palju on muutunud. Ma hakkasin praegu mõtlema, et kas liigne otsekohesus on tervitatav või tuleb siiski jääda sündsuse piiridesse? Põhjus selles, et tunnen kuidas ma tahaks mõned inimesed avalikult täis sõimata ning mõnele jälle mõistust pähe tuua. Ja need vahepealsed ka. On häbiväärne kui inimesed kasutavad kedagi ära. On kurb, kui inimesed lahku lähevad või tülitsevad. On rõõmu tekitav kui kõige selle jama sekka eksib ka mõni positiivne sündmus. Ja on tüütu kui mõned inimesed ei saa aru, et nad pole soovitud. Raske on kirjutada kui pea on nii palju erinevaid mõtteid täis. Tegelikult seoses selle otsekohesusega - kuna ma nagunii kolin varsti aastakeseks Võrru, siis ei tohiks miski mind takistada välja ütlemast mida arvan. Või on? Ah vahet pole. Kallid blogi kommenteeriad võivad ise siis kirjutada, mida nad arvavad, kui mõni mööda läheb kustutan ära. Sobib? Mind kummitab viimasel ajal pidevalt Miina ütlus, et ma ei suuda ilma naisteta elada. Ma olen vist igat võimaliku moodi ennast juba õigustanud, aga ta ikka väidab seda. Samas lähedasemad inimesed teavadki, et mulle on oluline kellegi lähedase olemasolu. Samas viimaste kuude varjus olen üha enam hakanud tunnetama, et see pole enam nii. Kas põhjus on selles, et kõik naised on end minu kriitilise pilgu all kuidagi diskrediteerinud ja need vähesed, kes seda pole, ei ole pingutamist väärt. Või ma ei tea. Naised. Raisk, alati on nendega probleeme. Koos võib ju halb olla, aga ilma on veel halvem. Ja armastus? Sama lugu. Mis puutub armastamisesse. Kas suhte aluseks peaks olema usk, heaolu või tulevik? Või kõik need kolm. Kõik kolm on ju olulised, aga ilma usuta ei tee suurt midagi. Mhh, ma tunnen praegu kuidas ma olen oma mõttekäikudega tagasi sügises. Usk. Ja religioon? Kõrgem jõud? Kas on mõtet proovida? Ega vist. Lihtsam vastupanu tee on ju alati ahvatlevam. Ei ole midagi paremat kui näiteks alkoholi abil juua end teise dimensiooni kus ei meenu sulle sinu keerulised arutelud ja probleemid. Joobes olek on nagu seks. Eelmäng, vahekord ja orgasm. Ja peale seda naaseb su aju uuesti tasapisi reaalsusse. Mõtled kui hea see oli, ja puhkad, ja kui hommik on üle elatud, siis õhtu lähenedes ja hea vabanduse leides leiad jälle, et väike jook ei teeks paha. Alkoholiga on tegelikult nii, et kui sa ise jood ja kontrollid ennast, siis sa tõsimeeli usud, et kõik on kontrolli all, aga kole paha on kedagi lähedast samamoodi käitumas näha. Mõtled endamisi, et ta joob liiga palju jne aga ei mõista, et teised arvavad ju sinust samamoodi. Ah eks elus olegi nii, et kõikjal pigistatakse silm kinni kui see kasulik on. Aga tegelikult vast, ei tohiks nii? Kes teab.

***

Vaatasin "Magnuse" ära. Ei ütle, et oli hea või halb, aga tasub siiski vaadata. Paneb mõtlema.

aktiivsus

viimasel ajal ei kirjuta ma peamiselt ühel põhjusel. mõtteid on nii palju ja nad on kõik nii erinevad. ma pole suutnud isegi sarnaseid mõtteid kombineerida ja neist mingit seost leida või ühist osa teile jutustada. elu on hästi kummaline. ta kordab ennast vahel ja siis pakub jälle täiesti uusi pöördeid. avastasin muusika jälle, nii hea on. ja kodus on ka mõnus olla. mitte et tartus halb oleks. trahvi saan homme teada. kõhulihased on haiged. aga puid oli mõnus lõhkuda. varsti olen jälle tööinimene. ja siis pereinimene. ja siis sõjaväes üks paljudest. see on vist tagasminek lapsepõlve. noh, et sust saab jälle hall mass? või tegelikult ei. ah vahet pole. "Magnus'e" filmi sain omale. tunnen ennast nii erilisena selle puhul, et ei tea kohe mida teha. Eelmise nädala rutiinitapja auhind läks jälle Riivole. suutis läbi põranda kukkuda.jäi rippuma keldri ja toa vahele. selle nädala auhind läheb endale. nagu lohutuseks vms. a la et suudan ennast ikka kokku võtta küll kui tarvis. jah ma tean, et paljusi, teist vähestest kes mu blogi loevad, häirib antud juhul minu seosetu ja hüppav kirjaviis antud hetkel, aga no tõesti. pole midagi teha. mis veel... Maretiga sain lobiseda kaks nädalat tagasi. tore oli. igatsen teda, aga ta ei mõista seda vist. Üldse elu on palju keeranud see aasta mulle. Nii mõnestki väga olulisest inimesest ilma jäänud. ja mille pärast? mitte millegi praktiliselt. vähemalt on mõned tähtsad inimesed see eest naasnud või veel lähemale tulnud. ja uusi inimesi on tulnud. justkui nagu ei peaks kurtma. aga ikkagi. njah. uskuge endast vanemaid inimesi. neil on paljudes asjades ikka päris kõvasti rohkem õigus. See-eest üks inimene on suutnud minu elus oma suhtumisega läbida täieliku maratoni. ühest kõige tähtsamast, on saanud üks võltsimaid ja ebamugavamaid inimesi. nimi pole oluline ju. süüdistada pole ka mõtet. omad inimesed teavad, kes see on. Tegelikult peaks emotsioonide najel taas sellise nimekirja koostama siin nagu mitu kuud tagasi sai tehtud. kes mida tähendab ja mis temaga seostub

***

muusikat, ikka muusikat

rutiin tapab?

Õhtul voodil istudes jõudsin järeldusele, et peaksin hakkama välja andma auhinda inimestele, "who just made my day" Tänase auhinna jagamisega ei ole raskusi. Vahemärkusena lisan ma siia veel lause, mille juhuslikult ütles mulle üks tore sõbranna hetk tagasi just. Ütle mulle kes on sinu sõbrad ja ma ütlen, kes oled sina. Et siis jah. Sulgege oma silmad. Kujutage ette suht sita vilega aga muidu põnevat jalka kohtumist ja väljakut kus see toimub. Renoveeritud staadion ümbritsetud u 3 meetri kõrguse traataiaga. Ülevalt terav, et nolgid üle ei roniks. Aga Riivot see ei taktista. Olete näinud kunagi kuidas lausjoobes täismõõdus mees ripub kätt pidi aia otsas? Ei varukas ei jäänud kinni. Käsi jäi. Õnneks on ta tugev poiss ja suutis teise käega end üles sikutada ning käe aia otsast ära võtta. Ja need kaks auku mis käes olid. No küll pulmadeks ära paraneb.

***

tabletti ei tasu kunagi liiga tihti võtta. Kui pea valutab siis kannata. Kui enam ei kannata, siis võta.

Kevad (suure k-ga)

Märkamatult (?) ongi meie kõigi õuele jõudnud see mõnus aastaaeg. Ärkamine ja tärkamine jne. Või nagu üks tuttav kunagi teatas mulle, et tema arust on kõige ilusam aastaaeg sügis ja minu täiendava küsimuse kohta "aga kevad siis?", teatas ta, et see on kõige kurvem aastaaeg, sest loodus ärkab vaid selleks, et varsti uuesti ära surra. Jah, mulle on alati optimistid meeldinud. Liina-Mai Tooding teada rääkida, et kevadel on üliõpilasi ka väga vähe loengutes, sest Pirogovil pidi mingi kirsipuu õitsema ja kõik seda vaatama ning nautima. Ja lisaks räägib rahvasuu, et kevad olla ka armumise aeg. Aga sellega on vist samad lood nagu kirsipuuga, et kui pole märganud, siis pole märganud. Vihma võiks ka rohkem olla. ilm võiks nagu parimad suve ilmad: öösel sajab, aga päeval paistab päike. Pfhh, ma ei viitsi üldse sokki ajada siin tegelikult mingist ilmast. See on see tunnusjoon, et kui midagi rääkida ei oska, siis aja suvalist pläma ilmast. Noh tüüpiline small-talk-blog. ise ka rõõmustan ennast, et tühistest enesekesksetest sissekannetest olen jõudnud kõiki puudutavate tähtsate probleemideni.

***

Nädalavahetuse veedan maal. Et, te kõik võiksite vahelduseks mürast ja lärmist eemale minna. Kulub ära vast :)

liiga palju mõtteid.

Nii palju oleks öelda, aga nii vähe on viitsimist või oskust seda kirjutada. Üldiselt jah, elu on mitmepalgeline ja tali ei jää kunagi taeva

***

natuke klassikalist muusikat.

variatsioonid

Taas pean ma tõdema, et elu on kummaline. Pidevas muutumises ja lootusetult oma mõistmise piire hägustamas. Võib-olla on asi lihtsalt tähelepanus, aga kole paha on vahel jälle avastada, et kõik mis sa arvasid su ümber olevat ning inimesed kellele korda minevat, oli vaid ilussioon, ettekujutus. See nädal lõi see mulle eriti selgelt vastu pead. Nii positiivses kui negatiivses mõttes. Ma ei tea kui paljud nendest inimestest minu blogi loevad, aga minu arvutuste põhjal peaks üht või teist teed pidi see neile kohale jõudma. Igatahes. Pooled teist suutsid luua minus pettumuse ja pooled rõõmu. Pettumusega on lood nii, et sellist asja sa ei oota ju kunagi. Sa mõtled automaatselt asju positiivsemaks ja usud inimeste muutumise võimesse. Kui mingi hetk sa näed, kuuled tegelikust või veel hullem, satud tühjusesse, kus sind justkui pole, siis teadki, et oled kohal. Tere tulemast pettumusse. Sul jääb ikka võimalus rõõmustada. Kunagised lähedaimad sõbrad ju siiski tervitavad sind. Sisestad endasse positiivsust ja oled õnnelik, et asi seegi. Inimesed muutuvad. Pole mõtet ju süüdistada kedagi. Õigustamine pole ka just parem, aga seda meeldib mul ikka teha. "Vähemalt ma üritasin". Sarnaselt pettumusega, ei oska sa ka rõõmu kunagi ette näha või oodata. Erinevus on aga tema toimes. Esmatoime on antud juhul kindlasti nõrgem kui pettumuse puhul, aga selle järelmõju annab selle eest tooni veel pikaks ajaks. Vahest on asi inimese peas, aga sa unustad halva ja alles jääb vaid hea. Ei ole midagi paremat kui lihtsalt avastada kuidas rõõm valdab sind ja sinuga koos viibivat inimest. Kõik need inimesed minu ümber ongi erinevad variatsoonid. On neid kes toovad minule pettumuse erinevatel viisidel. Ignoreerides, teretades, vältides. Ja on need kes toovad mulle rõõmu. Küll sutsu üksluisemalt, aga siiski erinevates olekutes, lausetes, soovides. Aga kõige suurem oskus ongi kohaneda sind ümbritsevaga. Neile kellega sa üritasid, aga vastuseks saad vaid teretusi, nendega lepidki nii. Teretad vastu ja ei kanna viha. Need kes rõõmu tõid, neid üritad hoida. Lubad endale, et muutud paremaks ja suudad neid paremini hoida, kui eelnevas olukorras sulle naeratanud ja tere öelnud sõpra. Elu on ilus siiski.

***

Kõige suurem viga mida inimesed teevad on see, et nad arvavad sind mõistvat või teadvat. Ja kui neil see välja ei tule, siis peab sinust süüdlane saama. Mhh, ja jäätis on hea. Minge ostke poest kui kodus pole. Ehk siis minu klassikaline blogi soovitus.